Mõni õhtune mõte

Ma olen mõelnud selle peale, et kui inimesed ei pühenda ennast hoolikalt sellesse, mida nad teevad või mida nad mõtlevad, siis kuidas nad saavad üldse oodata, et miski neile sülle kukuks, hästi välja tuleks või nad ennast üldse mõistma hakkaks, kui viimase puhul ei pühendata ennast hoolikalt vastuste otsimisele vastamata ja lahtistel küsimustel. See on mulle alati selgusetu olnud. Inimene, kes ei raatsi mõelda, temast ei saa oodata voolavaid mõtteterasid ja sulisevaid, äärmiselt mõtlemapanevaid ideid ning kosmiliselt alla lennanud isikupäraseid mõtteid või jutte, sest ta ei oska suurelt unistada, suurelt mõelda. Ta ei süvene, ta ei keskendu ja siis ta loodab, et elu toimiks reegliteta ning ta arvab, et elu on raske. Ma arvan, et enda leidmine siin elus ja mõtlemine siin maailmas, kus me eksisteerime, on kõige tähtsamaid või olulisemaid asju unistuste, ideede ning meie enda elu vääriliselt toimimisel. Et me sureks siis, kui me elame. Et me ei vaataks hiljem kahetsustega tagasi ja ei mälestaks minevikku, vaid suunaks alati oma ninatipu otse kõrgustesse. Suurelt, uhkelt ja ilma tagasi vaatamata. Mulle meenuvad mõned joonisfilmid, kus tegelaste lahkumisel keelati neil selja pöörata ja tagasi vaadata. Alles nüüd mõistan, miks ja mis põhjusel selliseid asju öeldi. Tundub veel üllatavalt lihtne idee. Paar aastat tagasi ei oleks ma üldse osanud ennast ette kujutada praegu, siin kirjutamas, enda blogis. Ma arvasin, et minust ei saa inimest, kes kirjutab või veel vähem ei osanud ma seda üldse arvata. Need keelud, kus keelati tagasi vaatamine ja selja ümber pööramine, neis on oma point. Kas mitte ei kõnele need sellest, et see, mis on olnud või mis hakkab lõppema, millelegi selja pöörama, lõppsirge andma, seda paratamatut tuleb aksepteerida, et osata lasta seda lahti ja täita vana tühimik millegagi, mis on uus, mis on tulevik ja veel parem, mis hoiab meid liikuvuses. Liikuvuses ikka edasi ja edasi. Sihitud pilk millegi poole. Iga samm annab oma tõuke.

Anette

Kogemused

Me oleme ilmselt kõik lugenud piisavalt palju mõtteterasid, et võtta neid omaks või mõelda läbi ja siduda või võrrelda neid oma eluga. Üks mõttetera jookseb hetkel minu kõrvus. Ta siristab ja siristab ning ei taha kustuda. Ta kulutab oma energiat, tahtmatuses peatada seda laulu.

Ma mõtlen kogemuste peale. Kas te olete kuulnud mõtteterast, mis räägib targast inimesest? Tark inimene on see, kes õpib teiste kogemustest, mitte enda omadest. Õigupoolest ma ei mäleta, kes selle mõttekillukese lagedale toonud on ja milline on tema originaalne võrdkuju, aga ma leia piisavalt argumente, kuidas ennast selle pärast maha teha või mõelda endast kui inimesest, kes ei ole piisavalt intelligentne, et pidada meeles kuulsate või mitte-kuulsate mõtteviisikeste terasid ning tsiteerides neid piisavalt palju, piisavalt targalt ja mõtekalt.

Minu arvates ei õpi tark inimene teiste inimeste kogemustest. Tark inimene õpib enda kogemustest, unustades teiste inimeste kogemused. Kas Te teate miks? Sellepärast, et paljude aegade algusest on iga inimene ja iga isiksus siin elus saanud kätte oma vitsad omaette. See on äärmiselt vajalik elus edasi jõudmiseks ja liikumiseks; väga tähtis asjade üle järele mõtlemiseks ja analüüsimiseks; oluline hirmudest jagu saamiseks ja õppimiseks. Pealegi, iga kogemus on erinev, sest kui mitmekesine on maailm ja kui haarav on elu. Elu napsab iga isiksuse oma teele erinevatest nurkadest, viies neid erinevatele suundadele ja juhtides neid enda kõrval erinevatel rännakutel. Mõtlen praegu järele ning sooviksin hõisata äärmisest ''hea emotsiooni'' valangust, sest kui inspireerivalt maailm meie eest oma uksed tegelikult avaneda võib.

Minu kogemus erineb minu lähedaste kogemustest kasvõi terakese või killukese erinevalt. Seda võib nimetada isikupära erinevateks kalleteks ja suundadeks ning harudeks.

Kas oma kogemus siis elule ka vürtsi ja põnevust mitte ei anna? Ulatab teine lausa kandikul.

Anette

Elu

Kuulan King Crimson'it ja tuli mõttele, kui üüratult põnev ja mitmekesine ühiskond meid ümbritseb. Elus olemine ja elu oma otseses tähenduses on nii huvitav, kohutavalt intrigeeriv ning ääretult seiklusrikas. Võimalusterohke maailm on meie jalge ees, ootab meie esimesi samme, piisavalt julgust ja osavõtlikkust, asjalikkust võimalusetest kinni haaramiseks. Kui vapustavalt see kõlab. Kõik kulgeb ju tegelikult nii lihtsa valemi järgi ja üllatavalt seaduspäraselt. Milline fantastiline valik võimalusi ja meie meeli ergutavaid ootamatuid otsuseid.

Kuid vaatamata sellele suudame meie, inimesed, mõelda elust kui kummaliselt igavast persoonist, kes valitseb meie elu, kujundab seda, panustab meie tulevikku ja kummitab meid meie minevikuga. Elu tundub justkui olevat üks suur ja hindamatu vaenlane, keda tuleb meeles pidada, hoida oma selja taga ja hoida peal pilk. Miskipärast ei oska või ei taha me oma vaenlast tunnustada ja enda kasuks tööle panna, mõeldes temast hoopis kui olevusest, kes peatab meid meie tegudes, andes meile õppetunde, mis panevad meid veelgi enam enda otsustes ja mõtetes kahtlema, tekitades meie eludes üüratult palju segaseid olukordi ja kummalisi ebakindlusi, nende viimaste kõikumisi ning andes soodsa võimaluse hirmus läbikukkumiseks, hirmus sammude astumiseks.

Miks me oleme kartlikud ja hirmunud? Miks me peame kannatusi ebaausateks olukordadeks? Kas kannatused, õppetunnid ei peaks meile andma võimaluse teadvustada enda sihikindlust, enesekindlust ning voolima meid tugevateks, endast lugu pidavateks ja julgeteks inimesteks, kes on avatud meelega ning ei karda tunnistada oma vigu? Ning õppetunnid on ju asjade loomulik kulg. Kõik teavad seda, aga keegi ei taha seda tunnistada või selle peale mõelda. Kaasa arvatud mina ja mind ümbritsevad lähedased inimesed.

Mis siis saab? Ma arvan, et tuleb tähele panna pisemaid märke meie elus, mis toovad meie ellu positiivset laengut ja õnne. Me peaksime endale kinnitama enda voorust ja sellest aru saama. Avastama oma unistused, tunnistama neid ja muutes need enda heaks töötama. Püüdles, püüdles, liikudes sihikindlalt nagu Jäär kunagi või Kaljukits hiljaaegu, sest minu arvates ongi meie unistus meie elu eesmärk. Brilliant meie elus, päike taevas, toit laua peal.

Aeg, see võrratu ja imeline aeg

Päris tihti ja eriti viimasel ajal, olen mõlgutanud mõtteid selle üle, mis saadab meid terve oma elu, olles kord sõber, kord vaenlane, aga mitte iial ei lahku ta meie seltskonnast. Selleks on aeg. Aeg, mida me kõik pelgame ja mõnikord armastame. Mõnel heal hetkel loob aeg meile sobivaid tingimusi, et kujundada endale meeldivaid elamusi ning mõnel halval hetkel lajatab aeg meile jalge ette ebameeldivaid olukordi, kuid mitte iial ei möödu ta meist stabiilselt ühe joone peal, ühes taktikas või ühes sammus, üht teed ja rada pidi.

Äärmiselt taktitundetu temast, sest ta ei mõista meie vajadusi ja tundeid. Aeg ei hoia meid, ta ei aita meid, ega ka ei põlga meid. Aeg lihtsalt on miski, mis jookseb, jookseb nagu meie, inimesed, kes me jookseme oma rada. Kõik me jookseme, ruttame kusagile. Mõni meist teab oma rada, mõni otsib ja mõni ei leia seda kunagi. Ainult aeg on see, kes teab oma kohta siin elus, olles püsivalt ja kindlalt teadlik oma suunast, tipust, kuhu ta pürgib. Mõnikord jookseb, mõnikord kõnnib - tunde küsimus, meie tunde küsimus.

Kas pole mitte äärmiselt inspireeriv teada või endale teadvustada, et tegelikult ei ole aeg vaid miski, mis jookseb meist mööda, tekitades segadusi ja rõõme, kujundades meie tulevikku ja tuues kandikul valikuid. See viimane on kusjuures temast eriti helde. Millegi kummalise põhjuse pärast ei oska me alati kandikul toodud valikutest õigeid valikuid valida või lihtsalt iseloomu ja põhimõtete tõttu eirame neid, aga selleks on jälle aeg, mis aitab meil parandada oma vead, luues uued valikuvõimalused, pakkudes alati oma abikätt.

Aeg on suur vajadus muutusteks. Ta sunnib meid oma kohalolekuga tegema muutusi ja muudatusi, võtma neid vastu, et me püsiksime tema kannul, areneksime, teeksime läbi arenguks vajavaid muudatusi ja laskma muutustel end kanda. Ta annab meile teadvuse ja tunde, et meil pole aega paigal seismiseks, sest me ei ela igavesti ning tema sõnum, mida ta endas kannab, on sosistada meile kõrvadesse, et iga üks meist vajab elus oma lugu. Oma lugu, mis kirjutab enda elust üüratult mahuka nähtamatu teose, et tunda ennast elu lõpus elanuna, korda saadetuna.
See tähendab, oma elu eesmärgi leidmine ja selle järgi elamine, oma elu unistuste püüdmine ja järgimine, rahu otsimine, kogemuste nautimine ja neist kinni hakkamine. Ning mitte iial alla andmine. Mitte kunagi loobumine.

Anette

Möödujad

Mõni aeg tagasi oli mul põgus hilisõhtune vestlus Ingridiga. Ta tuletas mulle meelde minu mõtted ja arutlused, dialoogid, mida pidasin ise endaga paar päeva tagasi linnast üksinda koju jalutades. Kas teid pole kunagi huvitanud, millest inimesed üksinda jalutades mõtlevad? Või lülitavad inimesed ennast välja, nagu eesmärki püüdes ning keskenduvad vaid praegusele hetkele, mis aset leiab. Minevik ei pruugi olla küll lunastatud, aga see on hetkeks unustatud. Ning tulevikule ei keskenduta. Tulevik on ühe sammu kaugusel. Ta järgneb oleviku tagajärgedele. Olevik on see, mis lunastab mineviku ja kujundab tulevikku. Kuid minevik on ilmutis, kummitus või kinnisidee, mis on tunginud meie mällu, mis ilmutab ennast aeg ajalt ning millest on raske lahti saada, lahti lasta. Tulevik aga oleviku tagajärg. Minevik mõjutab meie olevikku ja meie olevik mõjutab meie tulevikku.

On huvitav, kuidas on asjad siin elus omavahel nii põimunud, nii segunenud, moodustades rägastiku, kus kõik oksad on üksteisega teatud reeglite päraselt kokku põimunud, ühendatud. Ühest niidiotsast saab alguse teine niidiots.

Õigupoolest mõlgutasin mõtteid selle üle, kuidas me tunnetame end ümbritsevat keskkonda. Ma mõtlen, kas me tunneme ennast üksinda olles puudutatuna. Kõndides mööda tänavaid, ületades ristmikke ja ülekäiguradasid, märkame enda ümber inimesi. Inimesed mööduvad, meie möödume inimestest. Meie pilgud kohtuvad. Tahtlikult, tahtmatult. Me vaatame neid ja nemad vaatavad meid. Mõnikord me ei piirdu pilkudega. On hetki, kus me hakkame mööda inimese keha ringi rändama. Me uurime inimese riideid, stiili, figuuri, kõnnakut, näoilmeid, tunnetame tema pilke meie pihta. Võib-olla me hingame samas rütmis? Kas me mõtleme sama, mida teised inimesed? Võib-olla oleme me üksinda olles ebakindlad, kui me inimestest möödume. Me näime tõsised, rahulikud ja keskendunud. Siht silme ees. Ma arvan, et igal inimesel, kellel on silme ees siht, muutub automaatselt enesekindlaks. On, mille järele pürgida, mille järele minna. Keskendudes vaid sihtmärgile, lööb meis välja ürgne loomus saavutada oma eemärk, võidelda selle eest. Tõsise, rahuliku ja keskendunud maski all võib aga peituda ebakindlus. Kõikumised tasakaalus, mõtetes. Ei tea täpselt, pole kindel tunne. Kuid kas see, mida me tunneme, on õige? Ma mõtlen, kas see kuidas me tunnetame end ümbritsevat, on reaalne? On see päris? Kas me oleme möödujate jaoks nagu tuuleiil, kes tuiskab mööda, olles kaugustest, aga jättes küll jälje oma hetkelisest kohalolekust? Või nii, nagu paneme meie inimesi tähele, panevad inimesed ka meid tähele? Kas me lähme neile korda? Või me jätame nad ükskõikseks? Paeluv teema. Tõstada või tänaval küsitlus. Või oleneb tähelepanek inimesest endast? Öeldakse, ma ütlen, et kui inimesed, meie, tõlgendame asju enda jaoks nii, nagu me tahame, mitte nii, nagu asjad tegelikult on, siis on võimalik, et me paneme tähele inimesi, keda me tahame tähele panna, mitte ei pane tähele igat vastutulevat möödujat. Ma arvan, et see on alateadvus. See tuleb sealt sisemusest. Oleme kõik indiviidid. Ning tegutseme selle järgi, mis tuleb seest. Ajust, kõhutundest.

Anette

What’s more important? What we become, or how we become it?

Mulle jäi silma üks küsimus, mille üks tüdruk oli enda näoraamatus pildi alla kirjutanud. Mõtlesin veidi aega selle üle järele ja kuna ma ei soovi kommenteerides oma sõnumit edasi öelda, mõtlesin üpris põgusalt oma mõtteid siin blogis edasi kanda.

Küsimus, mis uusi küsimusi tekitas oli lihtne, kuid kaasahaarav. Nii nagu lihtsalt asjad siin elus on.

''What’s more important? What we become, or how we become it?'' - Esialgu trummeldasin oma näppe vastu lauda, mõeldes küsimuse ühele poolele, küll teisele poolele, tekitades endale järjest rohkem uusi küsimusi juurde. Siinkohal võib olla igal inimesel oma arvamus ja mõistmine. Kuid oma mõttelaengu põhjal jõudsin siiski järeldusele mõlema osapoole tähtsusele, millest teine osapool on siiski veidi tähtsam kui esimene. Keeruline seletus? See, kuidas me ''selleks'' saame on paratamatult tähtsam kui see ''kelleks'' me saame. Tegelikult on need asjad omavahel sümbioosis või kuidas öelda, nad on omavahel seotud. Ühest niidiotsast saab alguse teine, ühest teelõigust saab alguse järgemine. Rajad, millest me läbi liigume, teekond, mida mööde me rändame mõjutab seda, kuhu me välja jõuame. Ning nüüd meenub tark lause, mis paneb meile kõrva taha edaspidiseks mõtteaineks pakkuva terakese: pole tähtis, kuhu sa jõuad, vaid see, kuidas sa sinna jõuad. Ning see ongi areng, see ongi teekond, see ongi otsimine ja lõpuks leidmine.

See, kelleks me kujuneme või kelleks me saanud oleme, sõltub sellest, kuidas ja milliseid radu, püüdluseid ja teekondi me läbi oleme pürginud. Lihtne.

Inimesed on inimesed

Kas me oleme kunagi soovinud mõista inimesi, kes inimestele haiget teevad, kiusavad, narrivad?

Kius lähikondlaste, võõraste inimeste poolt on kõigile inimestele tuttav. Kuid miks inimesed ei tunnista seda, et kiusamine on mõnus. Narrimine on mõnus. Haiget tegemine on mõnus. Miks? Me tunneme, et me kontrollime olukorda. Me oleme domineerivad. Me tunneme, et me valitseme. Me tunneme ennast nagu diktaator, kelle käes on ainuvõim oma rahva üle. Miks? See on meie loomuses.

Piir hea ja kurja vahel on üürike. Minus, minu sõprades, minu perekonnal on kõigil loomuses nii kurjus kui ka headus. Iseloom, geenid, on need, mis määravad, milline osa meist on ülekaalus, millisel määral ta ennast väljendab, millal ta ennast väljendab. Mõnel inimesel puuduvad piirid, mõni inimene tunnetab piire. Kuid kõik, ka mina, pean tunnistama, kui hea on tunne, kui fantastiline on tunne, kui me teame, et ometi kord on ka meil kellegi üle kontroll. Võib-olla üürikeseks ajaks, võib-olla pikemaks. Kuid kas me kõik pole paratamatult isekad inimesed? Ning siis me imestame, miks inimesed inimestele haiget teevad.

Õnnelikkus

Me kõik teame seda õpetust, kus igast päevast meie elus tuleb võtta nii, nagu see oleks viimane. Või siis esimene. Me oleme sellele kas vastu vaielnud või sellega nõustunud, teadmata, mida see lause tegelikult tähendab.

Inimesed hakkavad paratamatult mõtlema selle üle, mida nad oma elu viimasel päeval teeksid. Otseloomulikult nad suhtleks ja oleks võimalikult palju koos oma pere ning lähedasemate sõpradega. Nad tuletaks meelde neile, kui väga nad neid armastavad. Ning võib-olla nad viiksid täide mõne oma unistuse - näiteks benij hüppe, mootorrattaga sõitmine või millised iganes suuremad unistused, millega nad veel hakkama pole saanud ehk neil pole olnud nii palju tahtejõudu, et oma unistus täide viia. Minu arvates põhineb see tegelikult ettevõtlikkuses. Ma ei pea ennast kuigi ettevõtlikuks, sest mõnikord ma isegi ei mõtle pürgida mõne oma unistuse poole.
Võimalik, et mõni unistus jääbki pelgalt unistuseks, aga kui ma olen rahul sellega ja olen õnnelik, siis ma olen üpris kindel, et kõik unistused ei pea täituma. Unistused, mis teevad meid õnnelikuks, ei pea täituma.

Kuid mis värk siis selle lausega on? Tegelikkuses ei ole meil võimalik kõik oma mõtted sel viimasel päeval korda saata. Ideaalses korras teeme üldse mõne killukese neist ära.

Ma arvan, et inimene peab võtma igast oma päevast võtma nii, et ta oleks vähemalt õnnelik. Õnnelikkus on see, mis viib meid edasi ja tekitab meis suur rahulolu. On äärmiselt tähtis, et õhtul magama minnes ja oma päeva üle järele mõeldes, oleme me, inimesed, lihtsalt õnnelikud. Me ei pea korda saatma suuri tegusid. Me ei pea viima täide oma unistusi. Ning ei ole hea iga päev öelda oma lähedastele (perele, sõpradele), kuidas me neid armastame, neist lugu peame ja hoolime, sest mida harvem me neid ütleme, seda erilisemaks need muutuvad. Harjumuspärastel hoolivuskinnitustel, armastusekinnitustele ja lugupidamise kinnitustel ei ole enam oma võlu. Nad kaotavad selle erilise poole ja muutuvad liiga igapäevasemaks.

Nii siis, oleme lihtsalt õnnelikud ja teeme kõik, et me oleksime õnnelikud. Minu arvates on just see elus üks kõige tähtsamaid ja väärtuslikumaid asju.

Muide.. üks päev, vaadates Oprah-i saadet, panin kõrva taha ühe soovituse, et iga üks meist peaks võtma oma päevas vähemalt 1-2 minutit rahu ja vaikust. See pidavat meid õnnelikumaks tegema.

Anette

Iga sõprus on väärtus omaette.

Paratamatult on igas inimeses peidus juur, kus me midagi kaotades taipame, et oleme millegi teise unarusse jätnud ning hakkame seda asja uuesti väärtustama. Rohkem kui ei iial varem.

Talle, kes ta on

Ma mäletan hästi, kui ma teda esimest korda nägin. Ma oskan endiselt meenutada tema kehahoiakut, uudishimulikku pilku, tema riideid, tema silmi ja juukseid ning seda, kuidas ta mind vaatas ja uuris. Nägin teda esimest korda reaalses maailmas ja ma olin veendunud tema suures omapäras teiste isiksuste seas. Sümpaatne oli tema kinnisus ja sügav hing, kuhu pääsevad ja millest saavad osa vaid valitud hinged. Ta paistis silma oma tasakaalukuse ja enesekindlusega. Mulle on alati meeldinud tema enesekindlus. Ta ei kõhkle enda otsustes. Ta on endas peaaegu, et alati kindel.

Ma tean, kuidas ta mind köitis. Oli miski, mis sisimas hoidis teda minu südames ja mis tõmbas teda minu poole nagu magnet.

Ta on heatahtlik inimene ning tal on suur süda. Kas on see perekond, kes teda nii mõjutanud on? Pean olema neile selle eest tänulik.

Mõnikord ta ei meeldi mulle ja mõnikord käib ta mulle lihtsalt närvidele. Mõnikord ei mõista ma teda raasugi ja mõnikord soovin, et ta jätaks mind rahule. Tõenäoliselt ei suuda ma mõnikord leppida sellega, et ta ei ole minuga ühel arvamusel, et ta ei ole huvitatud minu huvidest ja enamjaolt olen mures selle pärast, et teda ära ei kasutataks, et teda ei kiusataks ja temasse suhtutakse austusega. Suhtun ka temasse suure austusega. Võib-olla on see ka põhjus, miks ma ei kurna teda oma pettumustega; miks ma ei räägi talle oma kõige sügavamaid vihahooge, sest ma ei taha, et ta ära ehmataks, kui äkiline inimene ma tegelikult olen. Ma ei taha ennast näidata halvast küljest, sest ma kardan saada tema kriitilise poole osaliseks. Ning kõige enam, praegusel hetkel, kardan ma teda kaotada. Ta on õpetanud mind rääkima. Saan tema poole pöörduda kõigega, mis on minu hingel. Ma ei pea häbenema ka kõige isiklikemaid teemasid. Tunnen ennast tema kõrval turvaliselt ja mugavalt. Ta on leppinud sellega, kes ma olen ning ta austab seda. Talle pole probleemiks minu liigsed kilod, vähemalt nii ta väidab. Usun teda, sest ma tunnen, et see on tõsi. Ta on intelligentne ja tark inimene - ma olen alati selliseid hinnanud. Nendega on, millest rääkida.
Ma olen alati olnud kriitiline. Mulle pole kunagi meeldinud logardid, kellel pole elus eesmärke ja silme eest siht. Ta on üks neist, kes on vastupidine. Imetlen tema eesmärke. Imetlen seda, et tal on silme ees siht, kuhu ta soovib jõuda, kuhu sa soovib pürgida.

Ma armastan seda, kuidas ta lõhnab, kuidas ta õhkab soojust, kuidas ta mind õnnelikuks teeb ja kuidas ma saan teda alati usaldada.

Ning ma tean, et ta on mul tugevalt südames, sest kui ta seda poleks, ei oleks ma nii tulehingeline ja mulle ei läheks korda ükski tema liigitus, sõna ega tegu.



Anette

Mõtteid hinnetest siit ja sealt

Olen elus kohanud inimesi, kellele on hinded (hinded, mida me koolis saame) kogu maailm või suur osa nende elust. Ning päris mitmel inimesel on eesmärk saavutada tunnistusele kõik viied. Ühest küljest ma mõistan neid inimesi, aga teisest küljest jääb mulle üsna selgusetuks, mida viieline tunnistus inimesele siis lõppkokkuvõttes tähendab. Kas see on preemia suure pingutuse eest ning see paneb tundma, et inimene on kiiduväärt teoga hakkama saanud?

Mulle pole kunagi erilist tähtsust omanud, millised minu hinded tunnistusele lõpuks kujunevad. Ma tunnen küll suurt rõõmu, kui ma tavalistel koolipäevadel häid hindeid kogun, kuid isegi siis, kui ma olen selle kogumiseks pingutanud, ei tunne ma, et ma oleksin hakkama saanud millegagi, mis on väärt kiitust. Üldiselt teen ma elus enamus asju teistele, mitte endale. Suvel, kui ma hiljuti, hakkasin jälgima tervislikku toitumist, siis tagant järele vaatan ja mõtlen, et ka see oli tehtud ning alustatud teiste inimeste pärast. Mul puudub enamjaolt igasugune motivatsioon, kui ma just kirglikult ja südamest midagi ei ihka. Motivatsiooni pole mul ka koolis heade hinnete kogumise suhtes. Pigem teen seda teiste inimeste pärast, kui teen. Üldiselt ei kogu ma häid hindeid mitte kellelegi. Isegi endale mitte. Võib-olla ma võtan asju liiga iseenesest mõistetavalt. Ning mu ema on mulle aegade algusest selgeks teinud tõsiasja, et pole tähtis, milliseid hindeid me koolis omame, me iial ei tea, mille toob meile tulevik. See on tõsi, mida ta mulle õpetanud on. (Kusjuures soovin tänase päevaga oma emale ka suurepärast sünnipäeva. Ma loodan, et ta on minuga rahul, sellisena nagu ma ennast inimestele serveerin.)
Olen pidanud ennast tõeliseks ateistiks, kes ei usu mitte millessegi. Ühel päeval sain aga ühelt inimeselt kinnitust, et siiski on minus palju usku. See, et ma ei usu kõrgematesse jõududesse, ei tähenda seda, et ma usklik poleks. Olen alati arvanud, et see, kuidas me oma teekonnal kulgeme, on meile ette määratud ja ette laotatud olenevalt sellest, milliseid valikuid me sinna omakorda veel vastu võtame. Olen sellest ka varem kirjutanud.
Võib-olla sellepärast puudub mul igasugune motivatsioon? Kõik tundub elus olevat nagu iseeneslik kulgemine ja ettemääratud teekond. Või kuidas sellega lood on?

Kui püsida alustatud kooliga seoses teemal, siis mille kuradi pärast me võime väita, et viielisest õpilasest, kes on ka palju erinevatel olümpiaadidel käinud, kulgeb tulevikus advokaat või kõrgem riigijuht? Võib-olla valib ta hoopis madalama sekretäri töökoha või läheb lausa Soome koristajaks?

Minevik

Kõndisin üks päev Tartu kesklinnast Annelinna suunas ning juhtusin täiesti juhuse tahtel oma teel märkama üht lühikest, aga tabavat lauset, mis mõjus mulle nii sügavalt hinge, et kogu tee sai lennutatud seda lauset oma mõtekeste saarel.

Lause kõlab aga nii: liikudes tulevikku tuleb kaotada minevik.

Miks see mind nüüd pidevalt kummitanud on? Ma hakkasin mõtlema. Ma hakkasin oma teekonna ajal sügavalt mõtlema selle üle, kuidas inimesed ei saa unustatud oma mineviku ja kuidas nende minevik nende eluga endiselt kaasas käib. Sellise süsteemi kohaselt on nende liikumine tulevikku peatatud. Aeg läheb küll edasi, kell tiksub, iga minut loeb ja sekundid kaovad õhku, aga inimesed seisavad paigal. Ma mõtlen, et inimesed seisvad hinges paigal. Füüsiliselt oleme me kõik kohal. Liigume, oleme.

Tihtipeale olen sattunud küsimuste alla, kus küsitakse meie mõtteid ja arvamusi selle kohta, et kui aega saaks tagasi keerata, siis mida me oma minevikus muudaksime. Ma olen alati arvanud, et inimesele on kõige parem see, kui ta ei taha oma minevikku muuta ja ei pea seda vajalikuks. Me kõik usume millesegi ja ma usun, et see, mis on olnud ja juhtunud meie minevikus, see pidi nii olema ja juhtuma. Mingil määral on meile kindlasti määratud meie teekond, mida mööda me kõnnime. Radu on aga mitu ja võimalusi on palju. Elu annab meile alati valikuvõimalusi, tutvustab märke ja kui panna tähele, siis on meile alati antud killukest meie ohtudest, millega me peatselt ennast siduda võime. Olenevalt sellest, millised inimesed me isiksusena oleme ja kuidas mõjutab meid keskkond meie ümber, valime me endale elus radade suurest võimalusest vaid kindla ja truu ühe. Muutused, mis meis juhtuvad, annavad võimaluse oma rada vahetada.

Mis selle mineviku kahetsemisega siis on? Miks me ei suuda oma minevikku lahti lasta? Oleme oma tee ise valinud siin elus. Oleme teinud otsuseid. Võib-olla on need tagasilöögid meile midagi õpetanud, mis annab meile suurepärase võimaluse ennast parandada, järele mõelda. Me oleme vorminud ennast mineviku kiuste just selliseks inimeseks, kes me praegusel hetkel, siin olevikus, oleme.

Ärme lase ennast oma minevikust häirida. Ärme kahetse seda. Üritame sellest üle saada ja vabaneda. Puhastame oma hinge.

Anette

Ma arvan, et ma olen vastuoluline inimene. Minust võib kujuneda tulevikus suur aktivist (tõepoolest, see pole nali), kuid olen suur maailmaparandaja. Üritan või pigem soovin muuta maailma paremaks paigaks. Olen enda meelest väga tolerantne inimene ning tahan teha ka kõik, et ma seda tõepoolest oleks. Kuid midagi on siin vastuolus. Olukordades, kus inimene või inimesed ei käitu ning ei mõtle vastavalt nii, nagu minu meelest nad käituma ja mõtlema peaksid, siis kommenteerin neid oma mõtetes, sest kui mind miski häirib, siis ma ei suuda sellest mõtlemist lõpetada. Tihtipeale toimub aga minu peas, hinges ja mõtetes ka tulekahju - seal läheb lõkkele suur tuli. Olen kiiresti ärrituja, kuigi tundun enamasti rahulik olevat. Kusjuures ka enda meelest. Võib-olla ma mõtlen, et ma olen rahulik inimene. Olen suutnud ennast uskuma panna sellesse.
Reaalselt olen sündinud närvilise ja temperamentse inimesena. Miskipärast on ka siin vastuolu. Kuigi ma endameelest olen kindal positsioonil, et inimene peaks olema selline nagu ta on ja käituma sellisena nagu ta arvab, eirates ühiskonnanorme ja teiste inimeste arvamusi, siis olen ka ise mind ümbritsevate inimeste ohver. Kas ma olen siis võlts/fake? Ma ei tea ise ka. Pole jõudnud veel selgusele. Ma tunnen, et kui ma oleksin absoluutselt kogu aeg sada protsenti mina ise, siis inimesed ei soovi enam minuga suhelda. Tunnen survet. Tunnen suurt survet. Ning olen endiselt kohutavalt ebakindel inimene, mida on ka raske inimestel uskuda, sest näitlejatöö on mul on hea, võib-olla..

Elu nagu lint

Kunagi meeldis mulle hirmsasti mõelda, et inimesed siin ilmas ei muutu. Võib-olla pealtnäha, aga sisimas mitte kunagi. Sellisena nagu me sündinud oleme, jääme me elu lõpuni. Selline teooria tundus mulle olevat kõige õigem, aga ajapikku olen hakanud mõistma kui kaunisti ma eksinud olen. Kasvõi juba see, et ma tunnistan enda eksimusi ja muudan arvamusi, kukutab minu teooria kuristikust alla. Ma olen siiski teinud arenemisprotsessi. Muutnud enda mõtteviisi ning tunnistanud ka kõige lihtsamaid vigu. Kas sellist asja saab nimetada muutuseks?

Ma arvan, et minu kuristik on lagunenud ning lagunenud kuristiku asemele on loodud uus turvalisem ja kindlam pinnas. Minu põhimõttel oleme meie, inimesed, alati muutuste ja arengu teel. Seda võiks kirjeldada kui jooksulinti või eskalaatorilinti, mida mööda me liigume. Ainuke viga on selles, et me lähme kas vooluga kaasa, laseme ennast juhtida edasi, lepime olukorraga, oleme valmis muutusteks ja arenguks või me jääme paigale. Mitte küll seisma, sest seisma jäädes liigutab lint meid edasi, kuid me liigume ühe koha peal. Elu kui lint on alati olemas ja valmis meid liigutama, andes meile tõuke edasi liikumiseks. Edasi liikumine tähendab mineviku ununemise ja sellega leppimine, arengu ja muutuste jaoks uued arusaamad, mõtted, uued tuuled meie hinge ja keskkonda meie ümber, mida me tunneme ning tajume.

Lindi teoorias on seljuhul antud meile kaks valikut: me jääme paigale või liigume. See oleneb absoluutselt inimesest endast. Inimesed ei saa inimestele anda käske või olla surveks. Kritiseerimine ja noomimine ei anna tulu. Ka mitte kasu. Liikumisega seoses on üks viga. Võib-olla me liigume lihtsalt vooluga kaasa. Vooluga kaasa liikumiseks on minu meelest siiski üks probleem. Tihtipeale inimesed, kes vooluga kaasa liiguvad, on samasugused nagu need, kes jäävad paigale. Sisimas ei toimu arenguid, muutusi, vaid tuim liikumine nagu mulle seda kirjeldada meeldib või nagu hetkel sümpaatne on.

Niisiis, inimesed muutuvad. Nad muutuvad olenevalt sellest, kuidas nad ise selleks valmis on ning neile meeldib. See on tore, sest muutused on elus väga tähtsad ning vajalikud. Nii bioloogilises, elulises mõttes. Ilma muutusteta ei toimu muutusi, mis oleksid vajalikud inimkonna paremale toimimisele.

Anette

Õhtused mõtted

Kas te teate seda tunnet, kui te olete plahvatamise äärel, sest miski põhjustas teile nii palju meelehärmi, muserdas teid, aga see miski või keegi, ei saa sellest aru ning te hoiate ennast nii tagasi, kui suudate. Mõni inimene räägib kohe välja, mõni vaikib. Millest tuleneb vaikimine? Kas me häbenema avaldada enda negatiivseid kommentaare ja tundeid, või me tõepoolest mõtleme, et ühel korral surume selle maha, küll see läheb mööda ja me suudame olla üle sellest pisikesest muserdusest, sest kui aeg möödub ja me tagasi vaatame, siis tunduvad need pahameeled nii imepisikesed, et võivad tunduda või näida lausa naeruväärsed ning koomilised. Ma arvan, see ei ole õige, kuigi olen ise samasugune, olenevalt siiski olukorrast, nagu olenevad siin elus kõik asjad igasugustest erinevatest asjadest.
Ma olen seedinud ja tõepoolest võtnud endale truuks mõtte, mis väljendub halva ja mittevajaliku endast välja voolamiseks ning sisse laskmiseks kõik hea, et olla positiivne, elurõõmus ja lasta sisse armastus, tunda seda läbi ja lõhki ning õppida teda tundma (aga mitte üleliia), lasta tal ennast juhtida. Armastus on see, mis teeb meid tõeliselt õnnelikuks. Ning nagu näha, siis jõuame me kõik lõppude lõpuks ja elu kiuste välja armastuseni.
Mida ma selle truu mõttega teinud siiamaani, kuni tänaseni teinud olen? Mõte on jäänud vaid mõtteks. Teooria näib suurepärane, üllas ja kohutavalt inspireeriv, aga praktilist kogemust, praktilise kogemusena mõtte täideviimist pole ma praeguse hetkeni veel teinud. Miks? Nüüd ma mõistan, milles on asi. Ma neelan asju alla, unustan nad ja elan edasi rõõmsameelselt, nii nagu mulle kombeks. Siin on viga. Me ei tohi asju alla neelata. Ükskõik, kui tagasihoidlikud me ka poleks, me peame panema ennast maksma kasvõi natukene, andma enda pahameelest või negatiivsest vastukajast, kõigest häirivast kasvõi imetilluke killukese. Teoorias ja praktikas me võiks rääkida sellest, anda teada enda tundeid, et teistel, meie lähedastel, oleks võimalik meiega arvestada ja ma arvan, et neil oleks aus teada, mis toimub tegelikult ja mis on olnud näitemäng, allasurumine või neelamine.
Mida teha, et julgeda ja osata väljendada enda vastandlikke tundeid? Mida teha, et mitte esitada neid raevukalt, aga samas mõjuvalt? Kas me peaksime õppima seda inimeste käest, kellel on sedalaadi kogemus või saama hakkama ise, koostades enda peas skeemi, plaani ning hakates tegelema probleemiga number 1: oska avaldada, julge öelda välja enda tundeid.
Kuid võib-olla tuleks esmalt hakata tegelema enesekindlusega? Inimesed, kelle enesekindlus on paigas, see on neil normaalne või kõrge, on väga domineerivad. Nad ütlevad. Madalama enesekindlusega inimesed ei ütle. Ma arvan, et nad kardavad. Mina isiklikult kardan, ma tõepoolest kardan.
Järeldus: ma pean saama jagu madalast enesekindlusest. Kuidas ma sellest jagu saan? Saan ma üldse sellest kunagi jagu? Mulle tundub, et sellisena, nagu me loodud oleme, me sisimas ka jääda võime. Hirmud võivad näida kadunud, aga jagu ei saa neist kunagi. Sisimas hingepõues on nad kõik meil olemas, oodates oma aega, et meid taas valitsema hakata. Seljuhul tuleb õppida kontrollima oma enesekindlust. Inimene, keegi hea tugi oleks enesekindluse kontrollimiseks ja näiliseks kasvatamiseks tore ja hea variant. Inimene, kes on alati toeks. Inimene, keda me armastame. Inimene, kes.. on väga lähedane, ta kuulab, ta toetab ning mis kõige tähtsam, ta ootab. Ootamine nõuab kannatlikkust. Kannatlikkus nõuab.. kannatlikkust? Sisemist rahu? Tasakaalu mõtetes ja tunnetes? Võib-olla tõesti.

Ma ootan mõtteid ka enda lugejatelt ja soovin kõigile kena õhtupoolikut,

teie Anette

Armastus

Lugesin hiljuti läbi Paulo Coelho kirjutatud teose nimega Zahir. Algul ma ei osanudki anda omapoolset kommentaari, kui vaid seda, et minu arvates on Zahir läbi ja lõhki raamat armastusest. Armastusest, mis on tuntud oma mõõnade ja tõusude poolest, kuid siiski säilib ta meis kõigis, kas tasaselt või tormiliselt. Või allasurutult. Ometi armastust eirata ei saa.

Nii palju, kui me teame, siis kõikjal räägitakse armastusest. Ta ei ole vana, ta ei ole uus, aga ta on kujunenud ühelt poolt millekski nii tavaliseks, teiselt poolt vaadates väga maagiliseks, imeliseks kogemuseks ja tundeks meie elus. Poeedid, luuletused, ballaadid, kriminullid, ilukirjanduse teosed.. kõigis räägitakse armastusest. Tihitipeale on mulle tundunud, et need on nii ühekülgsed. Lõppude lõpuks me jõuame siiski välja kõik ühele arusaamale, mõtetele. Kuid erinevus on selles, et me jõuame sinna erinevaid teid pidi. Nii nagu elus inimesed ikka. Inimene, kes mõistab luulet, jõuab armastuse mõtetele läbi luule. Iga autor tutvustab oma vaatemaailma (isiklikku, kuid siirast ja ausat). Ma arvan, et igal inimesel leidub üks inimene, kelle kaudu ta saab kätte suuna, et mõtiskleda armastuse olemuse kohta. Mulle tundub, et mina isiklikult olen selleks autoriks leidnud endale härra P.Coelho. Väga sügavmõtetestatud raamatutega kirjanik, kelle teoseid olen sunnitud lugema aeglaselt, igat sõna ja lauset lahti mõtestades. Tihtipeale olen pidanud kirja panema tema raamatutes asetsevaid lõike, et teha endale selgeks, osata mõista ja kaasa mõelda. Olen valmis kasvõi 5 korda ühte ja sama lauset korrutama enda mõtetes, et saada aru, mida autor mulle öelda soovib. Mulle meeldib see. Coelho tee, armatuse tee, on minu jaoks uut ja põnevat. Mulle sümpatiseerivad tema lähenemisviisid oma lugejateni, armastuseni ja samuti Jumalale. Ta räägib oma teostes Jumalast, kahtlemata ma arvan, et ta on usklik. Selles pole aga tähtsust. Mind huvitab pigem see, kuidas ta räägib Jumalast meile, lugejatele. Ma silmitsen neid ridu suure huviga, ahmin igat lauset seal raamatus. Ka lauseid, tekste või mõtteid, mis räägivad inimesest, kes asetseb meil taevas ja valvab meid, korraldab meie elusid, õnnistab, kaitseb ja aitab aru saada pattudest, on toeks. Ning ta on alati olemas. Coelho ei suru mulle, kui lugejale, peale usku. Ta mõtestab lahti oma arusaamad, mõtted.. aga ta ei suru seda meile peale. Ta ei kuuluta. Ta ei mõtle selle üle, ma arvan. See on minu jaoks väga tähtis. Ma ei suuda ja võib-olla ei taha kannatada, suhelda inimesega, kes sunnib mulle peale omapoolset usku, kuulutab seda mulle, mõtleb sellest, et ka minagi võiksin kunagi usklikuks muutuda.. selgitamata lahti pigem omapoolseid mõtteid, aidates mul üldse mõista ja aru saada, mida Jumal siiski inimkonnale tähendab, kes ta selline siiski on. Või on see minu vale arusaam? Usk, sealhulgas armastulevad tulevad siiski meie seest, hingest, südamest. Ma usun, et kui mulle selgitataks, mõtestataks ja aidatakse kaasa meie mõistmisele Jumala olemusest, ma arvan, et lõppude lõpuks hakkab ka meie teiste südames tiksuma kell, lööma süda. Me puhastame oma hinge, laseme sinna sisse vaid hea, uue, värske.. ja me laseme sinna sisse armastuse.

Kuid ma arvan, et maailm saab õigeks alles siis, kui me õpime armastama. Seni me elame arvamises, et tunneme armastust, aga me ei julge talle otsa vaadata sellisena, nagu ta on. Ta on metsik jõud, mida üritades hoida kontrolli all, hävitab ta meid, üritades teda vangistada, orjastab ta meid, üritades teda mõista, eksitab ta meid ja ajab segadusse.
Nagu ütles Coelho raamatus, siis: See jõud on maa peal selleks, et meid Jumalale ja ligimesele lähemale viia, - ja ometi, nii nagu me praegu armastame, tuleb ühe minuti rahu kohta üks tund piina.
Itaalia luuletaja Dante on öelnud teoses ''Jumalik komöödia'': Päeval, mil inimene lubab tõelisel armastusel ilmuda, lähevad asjad, mis seni olid korras, segi, ja vankuma lööb kõik see, mis me arvasime olevat õige ja tõene.


Nüüd, peale Zahiri lugemist, ma mõistan, mida raamatu pealkiri tegelikult tähendab. Raamatu tegelaskuju naine pole mitte Zahir, vaid Zahir on tunne, ilmutis või midagi muud sügavat, mis ilmutas ennast alalõpmata tegelaskuju mõtetes, hinges. Ta on ilmutis. Ma arvan, et ta on piin ja sügav kurbus, et tegelaskuju naine ta maha jättis, ilma sõnagi lausumata. Või on see ainult minu mõistmine, mõte, sest inimesed on kõik nii erinevad, me mõistame erinevalt, meie loomus on erinev? Raamatu lõppedes ma mõistsin, kui palju erinevaid tahke on selles raamatus. Ma saaksin välja tuua vähemalt 5 raamatu sõnumit või mõtet. Kuid üks neist, mida ma oma elus püüan järgima hakata, mis tundus mulle olevat tähtsam kui teised sõnumid kõlab nii: Selleks, et õppida armastama, tuleb lasta enda hingest välja kõik halb ja mitte-vajalik. Alles siis, kui ruum on tühi, me võime lasta enda ruumi kõik hea, uue ja värske.. sealhulgas armastuse enda.

Mulle meeldis autori järeldus, et inimesed on nagu katedraalid. Väga isemoodi mõte, mille peale ma polnud varem tulnud. Väga sümpaatne. Ma arvan, et ma mitte ei tsiteeri, vaid selgitan katedraali mõistet oma sõnadega, mis kõlab nii: Meie, inimesed, oleme nagu katedraal. Me kasvame ja muudame aja jooksul kuju. Meil ilmnevad nõrgad kohad, mis tuleb ära parandada. Kuid mitte alati ei leia, vali me kõige paremat lahendust. Sellele ja kõigele vaatamata liigume me edasi, me püüame olla sirged ja ausad, et austada mitte seinu ja üksi, vaid tühja ruumi. Tühja ruumi, mis siin sees on, kus me kummardame ja teenime seda, mis on meile kallis ja oluline.

Ning nüüd lõpetuseks, Johnny Deppi kuulsad sõnad. Elus on neli olulist küsimust: Mis on püha? Millest on hing tehtud? Mille nimel tasub elada? Mille nimel tasub surra? Kõigil neil küsimustel on üks ja sama vastus. Ainult armastus.

Päikest teile!

Minu arvamus

Tegelikult ma pole saanud kunagi aru, kuidas saavad inimesed (eelkõige õpetajad koolis ja muud tähtsad inimesed) hinnata kellegi kirjandeid. Või panna hinde selle eest, kuidas me luuletust, poeeti, ballaadi või muud kirjanduslikku loomingut mõistame.
Igal inimesel on oma eripärad. Me mõtleme teistmoodi, meil on igal ühel oma arusaamad ja arvamused. Minu arust on kõige tähtsam siin elus see, kuidas me ise endale nt. luuletuse lahti sõlmime. Mida annab meile antud luuletus, mida ta meile tähendab. Jah siinkohal tuleb tõesti osata tuua välja hea põhjendus, aga tingimata ei ole me sunnitud seda tegema.
Seetõttu ma ei mõista hindamissüsteeme. Minu meelest ei saa tähendada üks luuletus ainult üht. Ta võib olla nagu kräsupeakook - täis erinevaid kihte, tahke, maitseid..

Võib-olla inspiratsioon?

Ma põimisin ''Istusin Piedra ääres ja nutsin'' raamatust välja lauseid, mis ma arvan, on tähtsad ja panevad mõtlema. Minu jaoks vähemalt, mind ennast vähemalt..

''Me kõik teeme imesid,'' vastas preester. ''Jeesus ütles, et kui meil oleks sinepiiva jagugi usku, siis võiksime me öelda sellele mäele: ''Tõuse paigast.'' Ja see tõuseks paigast.''

''Sest Jumal tuli maa peale, et näidata meile meie väge. Me oleme osa Tema unenäost ja Tema soovib, et see unenägu oleks õnnelik. Niisiis, kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi süü.''

Ootus. See oli esimene asi, mis ma armastuse kohta õppisin. Päev muudkui venib, sa teed tuhandeid plaane, kujutled kõikvõimalikke vestlusi, lubad muuta oma käitumist mõnedes asjades, ja muutud aina rahutumaks ja rahutumaks, kuni armastatu lõpuks saabub.
Siis aga ei tea sa enam, mida öelda. Oodatud tunnid muutuvad pingeks, pinge hirmuks ja hirm häbiks, mis ei lase sul oma kiindumust välja näidata.

''See kaev tõi siia palju inimesi, igalühel oma ootused, unistused ja mured. Keegi julges vett otsida, ja vesi ilmutaski ennast ning inimesed kogunesid vee ümber. Ma usun, et armastus ilmutab ennast samamoodi, kui me vaid teda julgesti otsime, ja armastus omakorda tõmbab enda poole veel rohkem armastust. Kui meid armastab üks inimene, armastavad meid kõik.''

Aga kui uskuda, et sa midagi tead, siis tead seda ka tegelikult.

''Ära küsi,'' vastasin. ''Armastus ei salli küsimusi, sest kui liiga palju mõelda, hakkad kartma. See on käsitamatu hirm, mida ei saagi sõnadega seletada.''

Tõde leidub alati seal, kus leidub usku.

Sest sealsamal hetkel, kui me asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema.
Ja päästab meid.

''Ma ei tea. Aga tavaliselt valib Ta enese ilmutamiseks just vee. Võib-olla sellepärast, et vesi on elu allikas; meid luuakse vees ja üheksa kuud oleme me selle sees.
Vesi on naise jõu võrdkuju, jõu, mida ei saa taotleda mitte ükski mees, kui tahes valgustatud või täiuslik ta ka poleks.''

Armastus on täis lõkse. Kui ta ilmub, näitab ta ainult oma valgust ega lase meil märgata valgusest tekkivaid varjusid.

Ma tean, et armastus sarnaneb tammiga: kui lased tekkida tillukeselgi praol, millest veenire läbi pääseb, lõhub ta vähehaaval terve ehitise - ja ühel hetkel ei suuda enam keegi võimsat voolu ohjeldada.
Kui tamm kokku variseb, võtab armastus juhtimise enda kätte. See ei ole enam tähtis, mis on võimalik või mis on võimatu, või kas me suudame armastatut enda poolel hoida - sest armastus tähendab, et sa ei suuda enam olukorda valitseda.

Son los locos que inventaron el amor.

''Kes on tark, see on tark ainult tänu armastusele. Ja kes on rumal, see on rumal ainult sellepärast, et ta arvab end suutvat armastust mõista,'' vastas tema.

Teed on mõeldud rändamiseks.

Mingil põhjusel kaotavad asjad oma väärtuse, erilisuse või omapära, kui me nende asjadega tihti kokku puutume, neid näeme või kasvõi mõtleme neist asjadest.

On möödas 8 päeva, kui ma selle kirja panin. Ning ma loodan siiralt, et see väärib avaldamist. Nii siis, inimtüübid..

Inimesi on meie maailmas kolme sorti, ma arvan. Ühed on need, kes avavad kogu oma hinge inimestele juba pea esmasel tutvusel. Nad on avatud inimesed, kes ei näe põhjust, miks peita ennast inimeste eest. Neile on avatud uued väljakutsed ja värsked ideed. Sa saad neid tundma palju - võib-olla sügavalt, võib-olla pindmiselt. Nad on rõõmsameelsed inimesed - esmapilgul. Kuid ma arvan, et tegelikult on nad algul petised. Oma kannatused, kurvad momendid jagavad nad vähestele, kui nad seda üldse teevad. Tihtipeale koguvad nad endasse negatiivust, nad imevad neid endasse nagu tolmuimejad, et siis kord lõhkeda ja ennast välja elada. Ka seda võib-olla sissepoole või privaatselt kõige lähedamate ja kallimate inimeste juuresolekul, seltsis.
Ma ei tea, milline on nende inimeste hing. On nad sügavamate mõtetega sügavad inimesed? Või on nad pindmised inimesed, kes ei vaeva ennast mõtlema asju sügavamalt, looma asjade ümber seoseid, arvestama igat hinge ja iga hinge eripära. Ning mõnes teises mõttes sulanduvad nad halli massi, sest mulle tundub, et meie maailmas on rohkem pindmiseid inimesi, kui neid on sügavaid. Pindmine inimene on pindmine. Ta lihtsalt on. Tavalised inimesid, nii nagu inimesed ikka.

Teist sorti inimestest ei oskaks iial arvata, milline võib reaalselt nende sisemine-mina olla. Mulle tundub, et neil on ees maskid. Kui me vaatame neile otsa, on nad nagu esimest sorti inimesed. Kui me õpime neid lähemalt tundma, võime avastada ennast ühel hetkel auku kukkumas. Me eksisime nende suhtes, kuna nad ei olnud sellised, nagu meile esmapilgul tunduda võis. Nad tunduvad algul meile erinevad. Ei ole kindlat tüüpi. Nad võivad olla rõõmsameelsed, kurvad, tõsised, tuimad.. nad võivad tunduda lapsemeelsed, võib-olla mitte. Nad võivad tunduda ülbed ja inimvaenulikud. Õppides võime tunda ennast nagu alguspunkti jõudes - kõik taaskord otsast peale. Võib olla suur vahe tema maskil ja temal. Nii suur, et on võimalik alata uuesti inimese tundma õppimisega. Seekord sügavamalt ja reaalselt, kuna algul oli ta meile nagu petis.

Eks me kõik inimesed oleme omamoodi petised - kes rohkem, kes vähem. Me võime petta tahtlikult ja me võime petta ka nii, et me ise seda ei tea. Või me teame, aga me ei võta seda kuulda, käsile.. ei arvesta sellega.

Teist sorti inimeste kohta ma ütleks, et ära iial otsusta raamatut kaane järgi. Või nad on nagu kaanega raamatud. Me oleme ju kõik uurinud poes raamatuid, aga üldjuhul oleme me kõik võtnud kätte raamatu seetõttu, et kaas on niivõrd huvitav, põnev, eksootiline.. ta tekitab meis huvi. Teist sorti inimesed võivad olla igavad kaaned. Neis ei ole seda, mida meis nende vastu huvi võib tekitada. Kui nad just ei paista millegi tõttu silma.

Kõige enam meeldivad mulle aga kolmandat sorti inimesed. Nad tekitavad minus joovastust, suurt joovastust. Ma armastan nende pagasit, mida ma aina uurin ja uurin. Kuid mida jään uurima, ma arvan, elu lõpuni. Minu meelest paistavad kolmandat sorti inimesed välja oma iseloomukillukese, mõtete, arvamuste tõttu. Me märkame neid võib-olla juhuslikult, võib-olla mitte. Kuid me märkame neid ning välimusel ei ole selles peaaegu, et üldse rolli, mulle tundub.
Ma armastan neid inimesi ja mul on uhke tunne, et ma tunnen selliseid inimesi. Nad on mulle lähemal, kui iial varem. Ma arvan, et ma ei saa neid mitte kunagi tundma nii sügavalt, sest aeg saab lihtsalt otsa. Mulle meeldib kirjeldad neid kui ookeanisügavikke, kelles peitub palju, aga avastada jääb seda vaid vähestel. Need vähesed upuvad sinna või satuvad joovastusse, otsides nii kaua, nii kaua nende hinge taga. Meil on, mida neist õppida. Neil on nii palju meile enda kohta öelda.

Mulle on alati meeldinud mõte, kuidas peale suurt pingutamist ja ootamist teeb üks inimene lahti oma raamatu kaane, lubades meil tundma õppida tema sisu. Sisu ei ole avatud kõigile, see on avatud vaid vähestele, mis teeb selle inimese sisu minu jaoks veelgi atraktiivsemaks ja paneb tundma ennast erilisena.

Jah meil kõigil on hea minna kergemat vastupanuteed. Aga avada teisele inimesele oma hinge, on midagi, mis teeb meid paljastavaks. Minule isiklikult meeldib see mõte, kuidas kaks inimest ammutavad üksteisest ideid, inspiratsiooni. Nad jagavad oma mõtteid, unistusi.. selline tundmaõppimise protsess kestab elu lõpuni. Kord sügavamalt, kord pindmisemalt. Kuid mõte, kuidas kahe inimese hinged üksteisega põimuvad, selles on minu jaoks midagi nii lummavat.