Päris tihti ja eriti viimasel ajal, olen mõlgutanud mõtteid selle üle, mis saadab meid terve oma elu, olles kord sõber, kord vaenlane, aga mitte iial ei lahku ta meie seltskonnast. Selleks on aeg. Aeg, mida me kõik pelgame ja mõnikord armastame. Mõnel heal hetkel loob aeg meile sobivaid tingimusi, et kujundada endale meeldivaid elamusi ning mõnel halval hetkel lajatab aeg meile jalge ette ebameeldivaid olukordi, kuid mitte iial ei möödu ta meist stabiilselt ühe joone peal, ühes taktikas või ühes sammus, üht teed ja rada pidi.
Äärmiselt taktitundetu temast, sest ta ei mõista meie vajadusi ja tundeid. Aeg ei hoia meid, ta ei aita meid, ega ka ei põlga meid. Aeg lihtsalt on miski, mis jookseb, jookseb nagu meie, inimesed, kes me jookseme oma rada. Kõik me jookseme, ruttame kusagile. Mõni meist teab oma rada, mõni otsib ja mõni ei leia seda kunagi. Ainult aeg on see, kes teab oma kohta siin elus, olles püsivalt ja kindlalt teadlik oma suunast, tipust, kuhu ta pürgib. Mõnikord jookseb, mõnikord kõnnib - tunde küsimus, meie tunde küsimus.
Kas pole mitte äärmiselt inspireeriv teada või endale teadvustada, et tegelikult ei ole aeg vaid miski, mis jookseb meist mööda, tekitades segadusi ja rõõme, kujundades meie tulevikku ja tuues kandikul valikuid. See viimane on kusjuures temast eriti helde. Millegi kummalise põhjuse pärast ei oska me alati kandikul toodud valikutest õigeid valikuid valida või lihtsalt iseloomu ja põhimõtete tõttu eirame neid, aga selleks on jälle aeg, mis aitab meil parandada oma vead, luues uued valikuvõimalused, pakkudes alati oma abikätt.
Aeg on suur vajadus muutusteks. Ta sunnib meid oma kohalolekuga tegema muutusi ja muudatusi, võtma neid vastu, et me püsiksime tema kannul, areneksime, teeksime läbi arenguks vajavaid muudatusi ja laskma muutustel end kanda. Ta annab meile teadvuse ja tunde, et meil pole aega paigal seismiseks, sest me ei ela igavesti ning tema sõnum, mida ta endas kannab, on sosistada meile kõrvadesse, et iga üks meist vajab elus oma lugu. Oma lugu, mis kirjutab enda elust üüratult mahuka nähtamatu teose, et tunda ennast elu lõpus elanuna, korda saadetuna.
See tähendab, oma elu eesmärgi leidmine ja selle järgi elamine, oma elu unistuste püüdmine ja järgimine, rahu otsimine, kogemuste nautimine ja neist kinni hakkamine. Ning mitte iial alla andmine. Mitte kunagi loobumine.
Anette
