Õnnelikkus

Me kõik teame seda õpetust, kus igast päevast meie elus tuleb võtta nii, nagu see oleks viimane. Või siis esimene. Me oleme sellele kas vastu vaielnud või sellega nõustunud, teadmata, mida see lause tegelikult tähendab.

Inimesed hakkavad paratamatult mõtlema selle üle, mida nad oma elu viimasel päeval teeksid. Otseloomulikult nad suhtleks ja oleks võimalikult palju koos oma pere ning lähedasemate sõpradega. Nad tuletaks meelde neile, kui väga nad neid armastavad. Ning võib-olla nad viiksid täide mõne oma unistuse - näiteks benij hüppe, mootorrattaga sõitmine või millised iganes suuremad unistused, millega nad veel hakkama pole saanud ehk neil pole olnud nii palju tahtejõudu, et oma unistus täide viia. Minu arvates põhineb see tegelikult ettevõtlikkuses. Ma ei pea ennast kuigi ettevõtlikuks, sest mõnikord ma isegi ei mõtle pürgida mõne oma unistuse poole.
Võimalik, et mõni unistus jääbki pelgalt unistuseks, aga kui ma olen rahul sellega ja olen õnnelik, siis ma olen üpris kindel, et kõik unistused ei pea täituma. Unistused, mis teevad meid õnnelikuks, ei pea täituma.

Kuid mis värk siis selle lausega on? Tegelikkuses ei ole meil võimalik kõik oma mõtted sel viimasel päeval korda saata. Ideaalses korras teeme üldse mõne killukese neist ära.

Ma arvan, et inimene peab võtma igast oma päevast võtma nii, et ta oleks vähemalt õnnelik. Õnnelikkus on see, mis viib meid edasi ja tekitab meis suur rahulolu. On äärmiselt tähtis, et õhtul magama minnes ja oma päeva üle järele mõeldes, oleme me, inimesed, lihtsalt õnnelikud. Me ei pea korda saatma suuri tegusid. Me ei pea viima täide oma unistusi. Ning ei ole hea iga päev öelda oma lähedastele (perele, sõpradele), kuidas me neid armastame, neist lugu peame ja hoolime, sest mida harvem me neid ütleme, seda erilisemaks need muutuvad. Harjumuspärastel hoolivuskinnitustel, armastusekinnitustele ja lugupidamise kinnitustel ei ole enam oma võlu. Nad kaotavad selle erilise poole ja muutuvad liiga igapäevasemaks.

Nii siis, oleme lihtsalt õnnelikud ja teeme kõik, et me oleksime õnnelikud. Minu arvates on just see elus üks kõige tähtsamaid ja väärtuslikumaid asju.

Muide.. üks päev, vaadates Oprah-i saadet, panin kõrva taha ühe soovituse, et iga üks meist peaks võtma oma päevas vähemalt 1-2 minutit rahu ja vaikust. See pidavat meid õnnelikumaks tegema.

Anette