Olen elus kohanud inimesi, kellele on hinded (hinded, mida me koolis saame) kogu maailm või suur osa nende elust. Ning päris mitmel inimesel on eesmärk saavutada tunnistusele kõik viied. Ühest küljest ma mõistan neid inimesi, aga teisest küljest jääb mulle üsna selgusetuks, mida viieline tunnistus inimesele siis lõppkokkuvõttes tähendab. Kas see on preemia suure pingutuse eest ning see paneb tundma, et inimene on kiiduväärt teoga hakkama saanud?
Mulle pole kunagi erilist tähtsust omanud, millised minu hinded tunnistusele lõpuks kujunevad. Ma tunnen küll suurt rõõmu, kui ma tavalistel koolipäevadel häid hindeid kogun, kuid isegi siis, kui ma olen selle kogumiseks pingutanud, ei tunne ma, et ma oleksin hakkama saanud millegagi, mis on väärt kiitust. Üldiselt teen ma elus enamus asju teistele, mitte endale. Suvel, kui ma hiljuti, hakkasin jälgima tervislikku toitumist, siis tagant järele vaatan ja mõtlen, et ka see oli tehtud ning alustatud teiste inimeste pärast. Mul puudub enamjaolt igasugune motivatsioon, kui ma just kirglikult ja südamest midagi ei ihka. Motivatsiooni pole mul ka koolis heade hinnete kogumise suhtes. Pigem teen seda teiste inimeste pärast, kui teen. Üldiselt ei kogu ma häid hindeid mitte kellelegi. Isegi endale mitte. Võib-olla ma võtan asju liiga iseenesest mõistetavalt. Ning mu ema on mulle aegade algusest selgeks teinud tõsiasja, et pole tähtis, milliseid hindeid me koolis omame, me iial ei tea, mille toob meile tulevik. See on tõsi, mida ta mulle õpetanud on. (Kusjuures soovin tänase päevaga oma emale ka suurepärast sünnipäeva. Ma loodan, et ta on minuga rahul, sellisena nagu ma ennast inimestele serveerin.)
Olen pidanud ennast tõeliseks ateistiks, kes ei usu mitte millessegi. Ühel päeval sain aga ühelt inimeselt kinnitust, et siiski on minus palju usku. See, et ma ei usu kõrgematesse jõududesse, ei tähenda seda, et ma usklik poleks. Olen alati arvanud, et see, kuidas me oma teekonnal kulgeme, on meile ette määratud ja ette laotatud olenevalt sellest, milliseid valikuid me sinna omakorda veel vastu võtame. Olen sellest ka varem kirjutanud.
Võib-olla sellepärast puudub mul igasugune motivatsioon? Kõik tundub elus olevat nagu iseeneslik kulgemine ja ettemääratud teekond. Või kuidas sellega lood on?
Kui püsida alustatud kooliga seoses teemal, siis mille kuradi pärast me võime väita, et viielisest õpilasest, kes on ka palju erinevatel olümpiaadidel käinud, kulgeb tulevikus advokaat või kõrgem riigijuht? Võib-olla valib ta hoopis madalama sekretäri töökoha või läheb lausa Soome koristajaks?
31 May, 2012
25 May, 2012
Minevik
Kõndisin üks päev Tartu kesklinnast Annelinna suunas ning juhtusin täiesti juhuse tahtel oma teel märkama üht lühikest, aga tabavat lauset, mis mõjus mulle nii sügavalt hinge, et kogu tee sai lennutatud seda lauset oma mõtekeste saarel.
Lause kõlab aga nii: liikudes tulevikku tuleb kaotada minevik.
Miks see mind nüüd pidevalt kummitanud on? Ma hakkasin mõtlema. Ma hakkasin oma teekonna ajal sügavalt mõtlema selle üle, kuidas inimesed ei saa unustatud oma mineviku ja kuidas nende minevik nende eluga endiselt kaasas käib. Sellise süsteemi kohaselt on nende liikumine tulevikku peatatud. Aeg läheb küll edasi, kell tiksub, iga minut loeb ja sekundid kaovad õhku, aga inimesed seisavad paigal. Ma mõtlen, et inimesed seisvad hinges paigal. Füüsiliselt oleme me kõik kohal. Liigume, oleme.
Tihtipeale olen sattunud küsimuste alla, kus küsitakse meie mõtteid ja arvamusi selle kohta, et kui aega saaks tagasi keerata, siis mida me oma minevikus muudaksime. Ma olen alati arvanud, et inimesele on kõige parem see, kui ta ei taha oma minevikku muuta ja ei pea seda vajalikuks. Me kõik usume millesegi ja ma usun, et see, mis on olnud ja juhtunud meie minevikus, see pidi nii olema ja juhtuma. Mingil määral on meile kindlasti määratud meie teekond, mida mööda me kõnnime. Radu on aga mitu ja võimalusi on palju. Elu annab meile alati valikuvõimalusi, tutvustab märke ja kui panna tähele, siis on meile alati antud killukest meie ohtudest, millega me peatselt ennast siduda võime. Olenevalt sellest, millised inimesed me isiksusena oleme ja kuidas mõjutab meid keskkond meie ümber, valime me endale elus radade suurest võimalusest vaid kindla ja truu ühe. Muutused, mis meis juhtuvad, annavad võimaluse oma rada vahetada.
Mis selle mineviku kahetsemisega siis on? Miks me ei suuda oma minevikku lahti lasta? Oleme oma tee ise valinud siin elus. Oleme teinud otsuseid. Võib-olla on need tagasilöögid meile midagi õpetanud, mis annab meile suurepärase võimaluse ennast parandada, järele mõelda. Me oleme vorminud ennast mineviku kiuste just selliseks inimeseks, kes me praegusel hetkel, siin olevikus, oleme.
Ärme lase ennast oma minevikust häirida. Ärme kahetse seda. Üritame sellest üle saada ja vabaneda. Puhastame oma hinge.
Anette
Lause kõlab aga nii: liikudes tulevikku tuleb kaotada minevik.
Miks see mind nüüd pidevalt kummitanud on? Ma hakkasin mõtlema. Ma hakkasin oma teekonna ajal sügavalt mõtlema selle üle, kuidas inimesed ei saa unustatud oma mineviku ja kuidas nende minevik nende eluga endiselt kaasas käib. Sellise süsteemi kohaselt on nende liikumine tulevikku peatatud. Aeg läheb küll edasi, kell tiksub, iga minut loeb ja sekundid kaovad õhku, aga inimesed seisavad paigal. Ma mõtlen, et inimesed seisvad hinges paigal. Füüsiliselt oleme me kõik kohal. Liigume, oleme.
Tihtipeale olen sattunud küsimuste alla, kus küsitakse meie mõtteid ja arvamusi selle kohta, et kui aega saaks tagasi keerata, siis mida me oma minevikus muudaksime. Ma olen alati arvanud, et inimesele on kõige parem see, kui ta ei taha oma minevikku muuta ja ei pea seda vajalikuks. Me kõik usume millesegi ja ma usun, et see, mis on olnud ja juhtunud meie minevikus, see pidi nii olema ja juhtuma. Mingil määral on meile kindlasti määratud meie teekond, mida mööda me kõnnime. Radu on aga mitu ja võimalusi on palju. Elu annab meile alati valikuvõimalusi, tutvustab märke ja kui panna tähele, siis on meile alati antud killukest meie ohtudest, millega me peatselt ennast siduda võime. Olenevalt sellest, millised inimesed me isiksusena oleme ja kuidas mõjutab meid keskkond meie ümber, valime me endale elus radade suurest võimalusest vaid kindla ja truu ühe. Muutused, mis meis juhtuvad, annavad võimaluse oma rada vahetada.
Mis selle mineviku kahetsemisega siis on? Miks me ei suuda oma minevikku lahti lasta? Oleme oma tee ise valinud siin elus. Oleme teinud otsuseid. Võib-olla on need tagasilöögid meile midagi õpetanud, mis annab meile suurepärase võimaluse ennast parandada, järele mõelda. Me oleme vorminud ennast mineviku kiuste just selliseks inimeseks, kes me praegusel hetkel, siin olevikus, oleme.
Ärme lase ennast oma minevikust häirida. Ärme kahetse seda. Üritame sellest üle saada ja vabaneda. Puhastame oma hinge.
Anette
19 May, 2012
Ma arvan, et ma olen vastuoluline inimene. Minust võib kujuneda tulevikus suur aktivist (tõepoolest, see pole nali), kuid olen suur maailmaparandaja. Üritan või pigem soovin muuta maailma paremaks paigaks. Olen enda meelest väga tolerantne inimene ning tahan teha ka kõik, et ma seda tõepoolest oleks. Kuid midagi on siin vastuolus. Olukordades, kus inimene või inimesed ei käitu ning ei mõtle vastavalt nii, nagu minu meelest nad käituma ja mõtlema peaksid, siis kommenteerin neid oma mõtetes, sest kui mind miski häirib, siis ma ei suuda sellest mõtlemist lõpetada. Tihtipeale toimub aga minu peas, hinges ja mõtetes ka tulekahju - seal läheb lõkkele suur tuli. Olen kiiresti ärrituja, kuigi tundun enamasti rahulik olevat. Kusjuures ka enda meelest. Võib-olla ma mõtlen, et ma olen rahulik inimene. Olen suutnud ennast uskuma panna sellesse.
Reaalselt olen sündinud närvilise ja temperamentse inimesena. Miskipärast on ka siin vastuolu. Kuigi ma endameelest olen kindal positsioonil, et inimene peaks olema selline nagu ta on ja käituma sellisena nagu ta arvab, eirates ühiskonnanorme ja teiste inimeste arvamusi, siis olen ka ise mind ümbritsevate inimeste ohver. Kas ma olen siis võlts/fake? Ma ei tea ise ka. Pole jõudnud veel selgusele. Ma tunnen, et kui ma oleksin absoluutselt kogu aeg sada protsenti mina ise, siis inimesed ei soovi enam minuga suhelda. Tunnen survet. Tunnen suurt survet. Ning olen endiselt kohutavalt ebakindel inimene, mida on ka raske inimestel uskuda, sest näitlejatöö on mul on hea, võib-olla..
Reaalselt olen sündinud närvilise ja temperamentse inimesena. Miskipärast on ka siin vastuolu. Kuigi ma endameelest olen kindal positsioonil, et inimene peaks olema selline nagu ta on ja käituma sellisena nagu ta arvab, eirates ühiskonnanorme ja teiste inimeste arvamusi, siis olen ka ise mind ümbritsevate inimeste ohver. Kas ma olen siis võlts/fake? Ma ei tea ise ka. Pole jõudnud veel selgusele. Ma tunnen, et kui ma oleksin absoluutselt kogu aeg sada protsenti mina ise, siis inimesed ei soovi enam minuga suhelda. Tunnen survet. Tunnen suurt survet. Ning olen endiselt kohutavalt ebakindel inimene, mida on ka raske inimestel uskuda, sest näitlejatöö on mul on hea, võib-olla..
05 May, 2012
Elu nagu lint
Kunagi meeldis mulle hirmsasti mõelda, et inimesed siin ilmas ei muutu. Võib-olla pealtnäha, aga sisimas mitte kunagi. Sellisena nagu me sündinud oleme, jääme me elu lõpuni. Selline teooria tundus mulle olevat kõige õigem, aga ajapikku olen hakanud mõistma kui kaunisti ma eksinud olen. Kasvõi juba see, et ma tunnistan enda eksimusi ja muudan arvamusi, kukutab minu teooria kuristikust alla. Ma olen siiski teinud arenemisprotsessi. Muutnud enda mõtteviisi ning tunnistanud ka kõige lihtsamaid vigu. Kas sellist asja saab nimetada muutuseks?
Ma arvan, et minu kuristik on lagunenud ning lagunenud kuristiku asemele on loodud uus turvalisem ja kindlam pinnas. Minu põhimõttel oleme meie, inimesed, alati muutuste ja arengu teel. Seda võiks kirjeldada kui jooksulinti või eskalaatorilinti, mida mööda me liigume. Ainuke viga on selles, et me lähme kas vooluga kaasa, laseme ennast juhtida edasi, lepime olukorraga, oleme valmis muutusteks ja arenguks või me jääme paigale. Mitte küll seisma, sest seisma jäädes liigutab lint meid edasi, kuid me liigume ühe koha peal. Elu kui lint on alati olemas ja valmis meid liigutama, andes meile tõuke edasi liikumiseks. Edasi liikumine tähendab mineviku ununemise ja sellega leppimine, arengu ja muutuste jaoks uued arusaamad, mõtted, uued tuuled meie hinge ja keskkonda meie ümber, mida me tunneme ning tajume.
Lindi teoorias on seljuhul antud meile kaks valikut: me jääme paigale või liigume. See oleneb absoluutselt inimesest endast. Inimesed ei saa inimestele anda käske või olla surveks. Kritiseerimine ja noomimine ei anna tulu. Ka mitte kasu. Liikumisega seoses on üks viga. Võib-olla me liigume lihtsalt vooluga kaasa. Vooluga kaasa liikumiseks on minu meelest siiski üks probleem. Tihtipeale inimesed, kes vooluga kaasa liiguvad, on samasugused nagu need, kes jäävad paigale. Sisimas ei toimu arenguid, muutusi, vaid tuim liikumine nagu mulle seda kirjeldada meeldib või nagu hetkel sümpaatne on.
Niisiis, inimesed muutuvad. Nad muutuvad olenevalt sellest, kuidas nad ise selleks valmis on ning neile meeldib. See on tore, sest muutused on elus väga tähtsad ning vajalikud. Nii bioloogilises, elulises mõttes. Ilma muutusteta ei toimu muutusi, mis oleksid vajalikud inimkonna paremale toimimisele.
Anette
Ma arvan, et minu kuristik on lagunenud ning lagunenud kuristiku asemele on loodud uus turvalisem ja kindlam pinnas. Minu põhimõttel oleme meie, inimesed, alati muutuste ja arengu teel. Seda võiks kirjeldada kui jooksulinti või eskalaatorilinti, mida mööda me liigume. Ainuke viga on selles, et me lähme kas vooluga kaasa, laseme ennast juhtida edasi, lepime olukorraga, oleme valmis muutusteks ja arenguks või me jääme paigale. Mitte küll seisma, sest seisma jäädes liigutab lint meid edasi, kuid me liigume ühe koha peal. Elu kui lint on alati olemas ja valmis meid liigutama, andes meile tõuke edasi liikumiseks. Edasi liikumine tähendab mineviku ununemise ja sellega leppimine, arengu ja muutuste jaoks uued arusaamad, mõtted, uued tuuled meie hinge ja keskkonda meie ümber, mida me tunneme ning tajume.
Lindi teoorias on seljuhul antud meile kaks valikut: me jääme paigale või liigume. See oleneb absoluutselt inimesest endast. Inimesed ei saa inimestele anda käske või olla surveks. Kritiseerimine ja noomimine ei anna tulu. Ka mitte kasu. Liikumisega seoses on üks viga. Võib-olla me liigume lihtsalt vooluga kaasa. Vooluga kaasa liikumiseks on minu meelest siiski üks probleem. Tihtipeale inimesed, kes vooluga kaasa liiguvad, on samasugused nagu need, kes jäävad paigale. Sisimas ei toimu arenguid, muutusi, vaid tuim liikumine nagu mulle seda kirjeldada meeldib või nagu hetkel sümpaatne on.
Niisiis, inimesed muutuvad. Nad muutuvad olenevalt sellest, kuidas nad ise selleks valmis on ning neile meeldib. See on tore, sest muutused on elus väga tähtsad ning vajalikud. Nii bioloogilises, elulises mõttes. Ilma muutusteta ei toimu muutusi, mis oleksid vajalikud inimkonna paremale toimimisele.
Anette
Subscribe to:
Posts (Atom)