Olen elus kohanud inimesi, kellele on hinded (hinded, mida me koolis saame) kogu maailm või suur osa nende elust. Ning päris mitmel inimesel on eesmärk saavutada tunnistusele kõik viied. Ühest küljest ma mõistan neid inimesi, aga teisest küljest jääb mulle üsna selgusetuks, mida viieline tunnistus inimesele siis lõppkokkuvõttes tähendab. Kas see on preemia suure pingutuse eest ning see paneb tundma, et inimene on kiiduväärt teoga hakkama saanud?
Mulle pole kunagi erilist tähtsust omanud, millised minu hinded tunnistusele lõpuks kujunevad. Ma tunnen küll suurt rõõmu, kui ma tavalistel koolipäevadel häid hindeid kogun, kuid isegi siis, kui ma olen selle kogumiseks pingutanud, ei tunne ma, et ma oleksin hakkama saanud millegagi, mis on väärt kiitust. Üldiselt teen ma elus enamus asju teistele, mitte endale. Suvel, kui ma hiljuti, hakkasin jälgima tervislikku toitumist, siis tagant järele vaatan ja mõtlen, et ka see oli tehtud ning alustatud teiste inimeste pärast. Mul puudub enamjaolt igasugune motivatsioon, kui ma just kirglikult ja südamest midagi ei ihka. Motivatsiooni pole mul ka koolis heade hinnete kogumise suhtes. Pigem teen seda teiste inimeste pärast, kui teen. Üldiselt ei kogu ma häid hindeid mitte kellelegi. Isegi endale mitte. Võib-olla ma võtan asju liiga iseenesest mõistetavalt. Ning mu ema on mulle aegade algusest selgeks teinud tõsiasja, et pole tähtis, milliseid hindeid me koolis omame, me iial ei tea, mille toob meile tulevik. See on tõsi, mida ta mulle õpetanud on. (Kusjuures soovin tänase päevaga oma emale ka suurepärast sünnipäeva. Ma loodan, et ta on minuga rahul, sellisena nagu ma ennast inimestele serveerin.)
Olen pidanud ennast tõeliseks ateistiks, kes ei usu mitte millessegi. Ühel päeval sain aga ühelt inimeselt kinnitust, et siiski on minus palju usku. See, et ma ei usu kõrgematesse jõududesse, ei tähenda seda, et ma usklik poleks. Olen alati arvanud, et see, kuidas me oma teekonnal kulgeme, on meile ette määratud ja ette laotatud olenevalt sellest, milliseid valikuid me sinna omakorda veel vastu võtame. Olen sellest ka varem kirjutanud.
Võib-olla sellepärast puudub mul igasugune motivatsioon? Kõik tundub elus olevat nagu iseeneslik kulgemine ja ettemääratud teekond. Või kuidas sellega lood on?
Kui püsida alustatud kooliga seoses teemal, siis mille kuradi pärast me võime väita, et viielisest õpilasest, kes on ka palju erinevatel olümpiaadidel käinud, kulgeb tulevikus advokaat või kõrgem riigijuht? Võib-olla valib ta hoopis madalama sekretäri töökoha või läheb lausa Soome koristajaks?
No comments:
Post a Comment