Me oleme ilmselt kõik lugenud piisavalt palju mõtteterasid, et võtta neid omaks või mõelda läbi ja siduda või võrrelda neid oma eluga. Üks mõttetera jookseb hetkel minu kõrvus. Ta siristab ja siristab ning ei taha kustuda. Ta kulutab oma energiat, tahtmatuses peatada seda laulu.
Ma mõtlen kogemuste peale. Kas te olete kuulnud mõtteterast, mis räägib targast inimesest? Tark inimene on see, kes õpib teiste kogemustest, mitte enda omadest. Õigupoolest ma ei mäleta, kes selle mõttekillukese lagedale toonud on ja milline on tema originaalne võrdkuju, aga ma leia piisavalt argumente, kuidas ennast selle pärast maha teha või mõelda endast kui inimesest, kes ei ole piisavalt intelligentne, et pidada meeles kuulsate või mitte-kuulsate mõtteviisikeste terasid ning tsiteerides neid piisavalt palju, piisavalt targalt ja mõtekalt.
Minu arvates ei õpi tark inimene teiste inimeste kogemustest. Tark inimene õpib enda kogemustest, unustades teiste inimeste kogemused. Kas Te teate miks? Sellepärast, et paljude aegade algusest on iga inimene ja iga isiksus siin elus saanud kätte oma vitsad omaette. See on äärmiselt vajalik elus edasi jõudmiseks ja liikumiseks; väga tähtis asjade üle järele mõtlemiseks ja analüüsimiseks; oluline hirmudest jagu saamiseks ja õppimiseks. Pealegi, iga kogemus on erinev, sest kui mitmekesine on maailm ja kui haarav on elu. Elu napsab iga isiksuse oma teele erinevatest nurkadest, viies neid erinevatele suundadele ja juhtides neid enda kõrval erinevatel rännakutel. Mõtlen praegu järele ning sooviksin hõisata äärmisest ''hea emotsiooni'' valangust, sest kui inspireerivalt maailm meie eest oma uksed tegelikult avaneda võib.
Minu kogemus erineb minu lähedaste kogemustest kasvõi terakese või killukese erinevalt. Seda võib nimetada isikupära erinevateks kalleteks ja suundadeks ning harudeks.
Kas oma kogemus siis elule ka vürtsi ja põnevust mitte ei anna? Ulatab teine lausa kandikul.
Anette
No comments:
Post a Comment