Õnnelikkus

Me kõik teame seda õpetust, kus igast päevast meie elus tuleb võtta nii, nagu see oleks viimane. Või siis esimene. Me oleme sellele kas vastu vaielnud või sellega nõustunud, teadmata, mida see lause tegelikult tähendab.

Inimesed hakkavad paratamatult mõtlema selle üle, mida nad oma elu viimasel päeval teeksid. Otseloomulikult nad suhtleks ja oleks võimalikult palju koos oma pere ning lähedasemate sõpradega. Nad tuletaks meelde neile, kui väga nad neid armastavad. Ning võib-olla nad viiksid täide mõne oma unistuse - näiteks benij hüppe, mootorrattaga sõitmine või millised iganes suuremad unistused, millega nad veel hakkama pole saanud ehk neil pole olnud nii palju tahtejõudu, et oma unistus täide viia. Minu arvates põhineb see tegelikult ettevõtlikkuses. Ma ei pea ennast kuigi ettevõtlikuks, sest mõnikord ma isegi ei mõtle pürgida mõne oma unistuse poole.
Võimalik, et mõni unistus jääbki pelgalt unistuseks, aga kui ma olen rahul sellega ja olen õnnelik, siis ma olen üpris kindel, et kõik unistused ei pea täituma. Unistused, mis teevad meid õnnelikuks, ei pea täituma.

Kuid mis värk siis selle lausega on? Tegelikkuses ei ole meil võimalik kõik oma mõtted sel viimasel päeval korda saata. Ideaalses korras teeme üldse mõne killukese neist ära.

Ma arvan, et inimene peab võtma igast oma päevast võtma nii, et ta oleks vähemalt õnnelik. Õnnelikkus on see, mis viib meid edasi ja tekitab meis suur rahulolu. On äärmiselt tähtis, et õhtul magama minnes ja oma päeva üle järele mõeldes, oleme me, inimesed, lihtsalt õnnelikud. Me ei pea korda saatma suuri tegusid. Me ei pea viima täide oma unistusi. Ning ei ole hea iga päev öelda oma lähedastele (perele, sõpradele), kuidas me neid armastame, neist lugu peame ja hoolime, sest mida harvem me neid ütleme, seda erilisemaks need muutuvad. Harjumuspärastel hoolivuskinnitustel, armastusekinnitustele ja lugupidamise kinnitustel ei ole enam oma võlu. Nad kaotavad selle erilise poole ja muutuvad liiga igapäevasemaks.

Nii siis, oleme lihtsalt õnnelikud ja teeme kõik, et me oleksime õnnelikud. Minu arvates on just see elus üks kõige tähtsamaid ja väärtuslikumaid asju.

Muide.. üks päev, vaadates Oprah-i saadet, panin kõrva taha ühe soovituse, et iga üks meist peaks võtma oma päevas vähemalt 1-2 minutit rahu ja vaikust. See pidavat meid õnnelikumaks tegema.

Anette

Iga sõprus on väärtus omaette.

Paratamatult on igas inimeses peidus juur, kus me midagi kaotades taipame, et oleme millegi teise unarusse jätnud ning hakkame seda asja uuesti väärtustama. Rohkem kui ei iial varem.

Talle, kes ta on

Ma mäletan hästi, kui ma teda esimest korda nägin. Ma oskan endiselt meenutada tema kehahoiakut, uudishimulikku pilku, tema riideid, tema silmi ja juukseid ning seda, kuidas ta mind vaatas ja uuris. Nägin teda esimest korda reaalses maailmas ja ma olin veendunud tema suures omapäras teiste isiksuste seas. Sümpaatne oli tema kinnisus ja sügav hing, kuhu pääsevad ja millest saavad osa vaid valitud hinged. Ta paistis silma oma tasakaalukuse ja enesekindlusega. Mulle on alati meeldinud tema enesekindlus. Ta ei kõhkle enda otsustes. Ta on endas peaaegu, et alati kindel.

Ma tean, kuidas ta mind köitis. Oli miski, mis sisimas hoidis teda minu südames ja mis tõmbas teda minu poole nagu magnet.

Ta on heatahtlik inimene ning tal on suur süda. Kas on see perekond, kes teda nii mõjutanud on? Pean olema neile selle eest tänulik.

Mõnikord ta ei meeldi mulle ja mõnikord käib ta mulle lihtsalt närvidele. Mõnikord ei mõista ma teda raasugi ja mõnikord soovin, et ta jätaks mind rahule. Tõenäoliselt ei suuda ma mõnikord leppida sellega, et ta ei ole minuga ühel arvamusel, et ta ei ole huvitatud minu huvidest ja enamjaolt olen mures selle pärast, et teda ära ei kasutataks, et teda ei kiusataks ja temasse suhtutakse austusega. Suhtun ka temasse suure austusega. Võib-olla on see ka põhjus, miks ma ei kurna teda oma pettumustega; miks ma ei räägi talle oma kõige sügavamaid vihahooge, sest ma ei taha, et ta ära ehmataks, kui äkiline inimene ma tegelikult olen. Ma ei taha ennast näidata halvast küljest, sest ma kardan saada tema kriitilise poole osaliseks. Ning kõige enam, praegusel hetkel, kardan ma teda kaotada. Ta on õpetanud mind rääkima. Saan tema poole pöörduda kõigega, mis on minu hingel. Ma ei pea häbenema ka kõige isiklikemaid teemasid. Tunnen ennast tema kõrval turvaliselt ja mugavalt. Ta on leppinud sellega, kes ma olen ning ta austab seda. Talle pole probleemiks minu liigsed kilod, vähemalt nii ta väidab. Usun teda, sest ma tunnen, et see on tõsi. Ta on intelligentne ja tark inimene - ma olen alati selliseid hinnanud. Nendega on, millest rääkida.
Ma olen alati olnud kriitiline. Mulle pole kunagi meeldinud logardid, kellel pole elus eesmärke ja silme eest siht. Ta on üks neist, kes on vastupidine. Imetlen tema eesmärke. Imetlen seda, et tal on silme ees siht, kuhu ta soovib jõuda, kuhu sa soovib pürgida.

Ma armastan seda, kuidas ta lõhnab, kuidas ta õhkab soojust, kuidas ta mind õnnelikuks teeb ja kuidas ma saan teda alati usaldada.

Ning ma tean, et ta on mul tugevalt südames, sest kui ta seda poleks, ei oleks ma nii tulehingeline ja mulle ei läheks korda ükski tema liigitus, sõna ega tegu.



Anette