Minevik

Kõndisin üks päev Tartu kesklinnast Annelinna suunas ning juhtusin täiesti juhuse tahtel oma teel märkama üht lühikest, aga tabavat lauset, mis mõjus mulle nii sügavalt hinge, et kogu tee sai lennutatud seda lauset oma mõtekeste saarel.

Lause kõlab aga nii: liikudes tulevikku tuleb kaotada minevik.

Miks see mind nüüd pidevalt kummitanud on? Ma hakkasin mõtlema. Ma hakkasin oma teekonna ajal sügavalt mõtlema selle üle, kuidas inimesed ei saa unustatud oma mineviku ja kuidas nende minevik nende eluga endiselt kaasas käib. Sellise süsteemi kohaselt on nende liikumine tulevikku peatatud. Aeg läheb küll edasi, kell tiksub, iga minut loeb ja sekundid kaovad õhku, aga inimesed seisavad paigal. Ma mõtlen, et inimesed seisvad hinges paigal. Füüsiliselt oleme me kõik kohal. Liigume, oleme.

Tihtipeale olen sattunud küsimuste alla, kus küsitakse meie mõtteid ja arvamusi selle kohta, et kui aega saaks tagasi keerata, siis mida me oma minevikus muudaksime. Ma olen alati arvanud, et inimesele on kõige parem see, kui ta ei taha oma minevikku muuta ja ei pea seda vajalikuks. Me kõik usume millesegi ja ma usun, et see, mis on olnud ja juhtunud meie minevikus, see pidi nii olema ja juhtuma. Mingil määral on meile kindlasti määratud meie teekond, mida mööda me kõnnime. Radu on aga mitu ja võimalusi on palju. Elu annab meile alati valikuvõimalusi, tutvustab märke ja kui panna tähele, siis on meile alati antud killukest meie ohtudest, millega me peatselt ennast siduda võime. Olenevalt sellest, millised inimesed me isiksusena oleme ja kuidas mõjutab meid keskkond meie ümber, valime me endale elus radade suurest võimalusest vaid kindla ja truu ühe. Muutused, mis meis juhtuvad, annavad võimaluse oma rada vahetada.

Mis selle mineviku kahetsemisega siis on? Miks me ei suuda oma minevikku lahti lasta? Oleme oma tee ise valinud siin elus. Oleme teinud otsuseid. Võib-olla on need tagasilöögid meile midagi õpetanud, mis annab meile suurepärase võimaluse ennast parandada, järele mõelda. Me oleme vorminud ennast mineviku kiuste just selliseks inimeseks, kes me praegusel hetkel, siin olevikus, oleme.

Ärme lase ennast oma minevikust häirida. Ärme kahetse seda. Üritame sellest üle saada ja vabaneda. Puhastame oma hinge.

Anette