Ooper

Täna nautisin ma kultuuri, muusikat ja võimsust. Hääle võimsust.

Ma pole kunagi klassikalisest muusikast lugu pidanud. Eriti ooperist, mida ma lausa jälestasin. See oli igav, tüütu ja kole.
Millegipärast on käinud läbi klõks. Klõks, mida tegelikult ise tähele polegi pannud. Üha enam tahaks külastada sümfooniaorkestri meloodilist ja mitmekülgset muusikat. Üha enam jääd youtubes mõtiskledes mõnda meloodilist lugu kuulama.
Täna käisin ma kuulamas Noorkuud ja Annely Peebot. Ooperit mida Annely laulab, ei ole ma kunagi originaalis kuulanud. Võib ka öelda, et puhtalt ja otse. Ilma vahenuseta. Kuna esimesed pool tundi tundsin ma oma näos külmavärinaid, mu nägu hakkas õhetusest punaseks minema ja kehale tekkisid turritavad karvad, mida kutsutakse ka teist pidi kananahaks, siis on aru saada, et see läks mulle korda.
Tegelikult mul sõnu pole ja hinnata ma seda ei oska. Võin puhtast südamest öelda, et see mida ma kuulasin oli puhast ja ilus. Mitte lihtsalt ilus. Fantastiliselt puhas ja ilus, mida kuulaks veel veel ja veel.
Minust sai ooperi austaja. Kindlasti ei pea ma ennast imelikuks. Nagu jäärale kohane, siis olen veel uhke ka. Uhke nagu praegu. Ning väga rahul.

Ooper on võimas. Ta võib olla ühteaegu traagiline ja ühteaegu nii lõbus. On kolme liiki inimesi. Inimesed, keda üldse ei huvita. Inimesed, kes seda hindavad ja mõistavad. Ning inimesed, kellel tekib iga kord ihule kananahk, mis on tingitud muidugi häälest, mis on palju võimsam, kui tavamuusika pop-lauljal.
Ma arvan, et sõnaga 'võimas' võikski kirjeldada ooperit. Ooperist võib olla vaatepilt nagu Shakespeari näidendist. Või Ooperi Fantoomist, mis on samuti dramaatiline. Samas on nad kõik ilusad ja puhtad. Inimlikult puhas armastus.

Ma arvan, et ooper jutustab Armastusest kõige puhtamalt, kõige ilusamalt ja kõige võimsamalt. Armastus on alati olnud puhas, ilus ja võimas. Samas kurb ja traagiline. Emotsioone on palju. Emotsioone elatakse välja. Neid tunned iga oma keha rakuga. Samuti ka armastust.

Põlvkonnad

Kas teie olete tähele pannud, et meie põlvkonnad arenevad nii kiiresti? Ei ole? Las ma seletan. Kui keegi on juhtunud vaatama enda vanemate lapsepõlve pilte kus nad oli teie vanused. Kas nad polnud mitte pisikesed ja nägid enda ea kohaselt välja. Nad olid veel lapsed. Ja õnnelikud.
Nüüd vaadata enda õe lapsepõlve pilte kui ta oli teie vanune. Pakuks et õde võiks olla kuskil 20-30 ringis. Ja ta näeb veidikene vanem välja. Kuid mitte palju. Siiski on ta veel laps. Ja nüüd te vaatate ennast praegu peegliees. Mis te näete?
Te näete, et te olete nii palju arenenud. Te ei näe välja enda ea kohased. Ta olete vanemad. Välimus on vanem kui peaks olema. Mitte et see halb oleks. Igaüks soovib noorena vanem välja näha. Aga kas te märkate muutust, kui panna enda ema või õe lapsepõlve pilt enda kõrvale? Ja nüüd vaatate koolis endast nooremaid näiteks 4 klassis olevaid lapsi. Osad näevad vanemad välja, osad aga ei. Kuid miks see vahe on?
Kõik oleneb ka ajast. Aastal 2000 pole sama mis aasta 2010. Nii palju on arenenud, nii palju on muutunud. Riided, tehnika, mõtlemine. Absoluutselt kõik. Võibolla sellepärast me näemegi sellised välja? Meile on antud rohkem, neile oli antud vähem. Aga õnnelikumad olid nemad. Ja teate miks? Sest nemad leppisid enda võimalustega, nad oskasid nendega elada ja kõigest hoolimata olid nad õnnelikud. Õnnelikumad kui meie praegu, kellel on kõik käe ja jala kaugusel.