Minu Guatemala

Mul hakkab imelik, kui ma mõtlen kõikide oma loetud reisiraamatute peale. Ma olen kõiki nimetanud soojadeks, silmaringi avardavateks ja kiitnud autorit tubli töö eest, millega ta pakkus meile lugejatele tükikest oma elust.
Ning kui ma vaatan enda raamaturiiulis asetsevaid raamatuid, olen enda üle uhke. Ning ma arvan, et põhjusega. Kõik need raamatud on avanenud mulle läbi autori silmade ja hinge, tervitavad mind iga päev oma pilkudega ja iga päevaga olen üha rohkem uhke oma muutuste üle.
Mäletan veel hästi tüdrukut, kes istus iga päev arvutis ja vihkas raamatuid. Ma poleks iialgi uskunud, et täna vaatavad minu riiulil vastu hulk raamatuid, mis on saanud oma koha minu südames.

Guatemala sai koha ka autori südames. Ning ta oli selle ära teeninud. Autor oli selle ära teeninud. Äärmiselt armas, millise südamega oli autor oma mõtted kirja pannud. Ta oli nõus jagama seda tükikest oma südames meiega.
Me tutvusime riigiga nagu Guatemala. Kesk-Ameerikas. Ning ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et keegi meist polnud kuulnud sellisest riigist nagu Guatemala.
Kindlasti väga huvitav raamat. Täis värve nii seest kui väliselt.

Kui ma avastasin Petrone Prindi kodulehelt peatselt ilmuva Guatemala raamatu, olin ma absoluutselt kindel, et ma ei kahetse kui ma selle tundmatu riigi endale avan. Need värvid mis mulle vastu vaatasid olid nii soojad. Mul tekkis kujutluspilt maailma kõige ilusamatest värvidest ning peab tunnistama, et selles riigis neid oli nii nagu ma ette kujutasin. Tollel päeval kui raamat sai endale soetatud ütlesin Eva-Lottale kohvikus, et ma ei suuda uskuda, kui imelisi värve saab üks riik omada. Kohalike käsitöö ja rahvariided, ei saa mainimata jätta loodust, on imelised. Minu arust on inglise keeles ilus sõna, wonderful.
Wonderful oli nii riik, inimesed, rahvariided, raamat, värvid kui ka autori hing, mis ei lase Guatemalal iial kustuda oma südames.

Igas riigis on oma head ja vead, aga alati tuleks pigem keskenduda heale, kuid mitte unustada vead.

Minu Eesti 2

Rõõmu lisas esiteks autogramm. Autogramm, mille ma sain tänu isale, kes enda vabast ajast käis PetronePrindi Tartu kontoris, et haarata mulle kaasa Justin Petrone autogrammiga raamat. Suured tänud sulle!

Raamat oli iseenda leidmisest. Piisavalt raske teekond Eestis iseenda leidmisel. Mida ma siiski tahan? Kas ma seda kõike olengi tahtnud?
Tagasisamme teha ei saa. Kõik tuleb vastu võtta. Tuleb olukorraga harjuda. Alati on positiivseid külgi.
Ma ei teagi, mida öelda. Selles raamatus on midagi nii head. Võib olla on asi selles, et inimesi huvitab võõramaiste inimeste mõtted Eestist.

Mulle tundub, et Justini mõtted on sarnased meie omadega. Kas meid ka ei pane vahest mõtlema meie endi käitumine, iseloom, kombed ja muud tüüpilise eestlasega seotud kaadervärgid. Tegelikult sooviks me kõik oma kaasmaalaste poolt naeratusi ja küsimusi Kuidas Läheb. Kuid meie mõtted ei tee tegusi. Nagu ütles mu isa, siis mõte/idee on hea, aga teostus on halb/vilets.

Mulle meeldis see eneseotsingu raamat. Käia läbi kogu Tema teekond.
Aitäh selle toreda raamatu eest. Anette.

Egiptimaa 1 ja 2

Niisis, Egiptus. Mida me Egiptuse kohta teame? Me teame, et seal on püramiidid ja hinnaline ajalugu. Seal on moslemid. Ja naised keda me turismipiirkondades ei näe. Kui näeme, siis on nad alati musta riietatud. Me arvame, et meestel on lõbu laialt, naised aga halvas olukorras. Mis me veel teame? Tegelikult me rohkem ei teagi.
Me ei tea tegelikust moslemiperest midagi, hetkel räägin ma Egiptuse moslemiperest. Me ei tea kes nad tegelikult on ning nii võtavadki paljud inimesed endale seisukoha. Seisukoht on tavaliselt ja suure tõenäosusega negatiivne, vähemalt meie, eestlaste jaoks. Kuid need kaks raamatut olidki igati soojad, positiivsed ja muutsid minu meelt nii moslemite kui ka nende usu üle.

Ma arvasin alati, et Egiptus ei ole enam mitte midagi muud kui Araabia ja islam. Kõik kombed, inimesed ja kõik kõik on üks suur islam. Ning ega ma positiivne islami suhtes pole olnud ka. Eks meil kõigil tekib oma kujutluspilt.
Need kaks raamatut avanesid mulle soojalt. Ma sain teada lähemalt nii usust, kommetest(kommetest mis ei ole ainult islam, vaid ongi Egiptuse omad), inimeste hingeelus ja palju muudki igapäevaelust.
Ma sain teada, et islami usk ei olegi see kõige hullem, vaid võib olla lausa kõige vajavam usk inimestele, kes otsivad endale hingekaaslast sisemuse mitte välimuse järgi.
Nimelt islamis kannavad naised peas rätikut ja seljas äbääjät(vabandust, kui valesti kirjutatud). Miks? Just sellepärast, et võõrastele inimestele mitte näidata enda kehavõlusi. Kogu selle varjamisega ka noores eas puutud ikka kokku erinevate meestega, kuid nii nagu meil on asi kaugel. Inimesed õpivad üksteist tundma sisemuse mitte välimuse järgi. Ning võibolla seepärast ongi petmine rangelt karisatud, et inimesel Oli võimalus valida endale see õige. Või õigemini öelda võimalus otsida, leida endale see õige. Vahest on valikuid antud vaid üks ja sellegi rikkumisel on tagajärjed. Ma arvan, et seetõttu ongi petmine keelatud. Elus pole nii palju võimalusi, tuleb kasutada seda ära targasti.

Kas lõbu on keelatud? Ei sugugi mitte. Moslemid on tõelised lõbu nautijad. Külastatakse palju sugulasi, oodatakse neid ise külla. Ning moslemid on need, kes suudavad tõestada, et inimesel pole vaja lõbutsemiseks alkoholi. Nemad alkoholi ju ei joo. Lõbuks ja heaks enesetundeks piisab vaid soojast naeratusest ja heast tujust.

Soovitan neid kahte raamatut inimestele kes soovivad piiluda moslemite loori taha, kiigata igapäevaellu, mõista inimene, avardada enda silmaringi ning muidugi kummutada oma eelarvamused. Samuti leiab raamatutest huvitavaid fakte, näiteks moslem ei kasuta tualettpaberit.
Mul oli väga nauditav lugeda neid sooje raamatuid!
Aitäh autorile!