Kas te teate seda tunnet, kui te olete plahvatamise äärel, sest miski põhjustas teile nii palju meelehärmi, muserdas teid, aga see miski või keegi, ei saa sellest aru ning te hoiate ennast nii tagasi, kui suudate. Mõni inimene räägib kohe välja, mõni vaikib. Millest tuleneb vaikimine? Kas me häbenema avaldada enda negatiivseid kommentaare ja tundeid, või me tõepoolest mõtleme, et ühel korral surume selle maha, küll see läheb mööda ja me suudame olla üle sellest pisikesest muserdusest, sest kui aeg möödub ja me tagasi vaatame, siis tunduvad need pahameeled nii imepisikesed, et võivad tunduda või näida lausa naeruväärsed ning koomilised. Ma arvan, see ei ole õige, kuigi olen ise samasugune, olenevalt siiski olukorrast, nagu olenevad siin elus kõik asjad igasugustest erinevatest asjadest.
Ma olen seedinud ja tõepoolest võtnud endale truuks mõtte, mis väljendub halva ja mittevajaliku endast välja voolamiseks ning sisse laskmiseks kõik hea, et olla positiivne, elurõõmus ja lasta sisse armastus, tunda seda läbi ja lõhki ning õppida teda tundma (aga mitte üleliia), lasta tal ennast juhtida. Armastus on see, mis teeb meid tõeliselt õnnelikuks. Ning nagu näha, siis jõuame me kõik lõppude lõpuks ja elu kiuste välja armastuseni.
Mida ma selle truu mõttega teinud siiamaani, kuni tänaseni teinud olen? Mõte on jäänud vaid mõtteks. Teooria näib suurepärane, üllas ja kohutavalt inspireeriv, aga praktilist kogemust, praktilise kogemusena mõtte täideviimist pole ma praeguse hetkeni veel teinud. Miks? Nüüd ma mõistan, milles on asi. Ma neelan asju alla, unustan nad ja elan edasi rõõmsameelselt, nii nagu mulle kombeks. Siin on viga. Me ei tohi asju alla neelata. Ükskõik, kui tagasihoidlikud me ka poleks, me peame panema ennast maksma kasvõi natukene, andma enda pahameelest või negatiivsest vastukajast, kõigest häirivast kasvõi imetilluke killukese. Teoorias ja praktikas me võiks rääkida sellest, anda teada enda tundeid, et teistel, meie lähedastel, oleks võimalik meiega arvestada ja ma arvan, et neil oleks aus teada, mis toimub tegelikult ja mis on olnud näitemäng, allasurumine või neelamine.
Mida teha, et julgeda ja osata väljendada enda vastandlikke tundeid? Mida teha, et mitte esitada neid raevukalt, aga samas mõjuvalt? Kas me peaksime õppima seda inimeste käest, kellel on sedalaadi kogemus või saama hakkama ise, koostades enda peas skeemi, plaani ning hakates tegelema probleemiga number 1: oska avaldada, julge öelda välja enda tundeid.
Kuid võib-olla tuleks esmalt hakata tegelema enesekindlusega? Inimesed, kelle enesekindlus on paigas, see on neil normaalne või kõrge, on väga domineerivad. Nad ütlevad. Madalama enesekindlusega inimesed ei ütle. Ma arvan, et nad kardavad. Mina isiklikult kardan, ma tõepoolest kardan.
Järeldus: ma pean saama jagu madalast enesekindlusest. Kuidas ma sellest jagu saan? Saan ma üldse sellest kunagi jagu? Mulle tundub, et sellisena, nagu me loodud oleme, me sisimas ka jääda võime. Hirmud võivad näida kadunud, aga jagu ei saa neist kunagi. Sisimas hingepõues on nad kõik meil olemas, oodates oma aega, et meid taas valitsema hakata. Seljuhul tuleb õppida kontrollima oma enesekindlust. Inimene, keegi hea tugi oleks enesekindluse kontrollimiseks ja näiliseks kasvatamiseks tore ja hea variant. Inimene, kes on alati toeks. Inimene, keda me armastame. Inimene, kes.. on väga lähedane, ta kuulab, ta toetab ning mis kõige tähtsam, ta ootab. Ootamine nõuab kannatlikkust. Kannatlikkus nõuab.. kannatlikkust? Sisemist rahu? Tasakaalu mõtetes ja tunnetes? Võib-olla tõesti.
Ma ootan mõtteid ka enda lugejatelt ja soovin kõigile kena õhtupoolikut,
teie Anette
16 April, 2012
07 April, 2012
Armastus
Lugesin hiljuti läbi Paulo Coelho kirjutatud teose nimega Zahir. Algul ma ei osanudki anda omapoolset kommentaari, kui vaid seda, et minu arvates on Zahir läbi ja lõhki raamat armastusest. Armastusest, mis on tuntud oma mõõnade ja tõusude poolest, kuid siiski säilib ta meis kõigis, kas tasaselt või tormiliselt. Või allasurutult. Ometi armastust eirata ei saa.
Nii palju, kui me teame, siis kõikjal räägitakse armastusest. Ta ei ole vana, ta ei ole uus, aga ta on kujunenud ühelt poolt millekski nii tavaliseks, teiselt poolt vaadates väga maagiliseks, imeliseks kogemuseks ja tundeks meie elus. Poeedid, luuletused, ballaadid, kriminullid, ilukirjanduse teosed.. kõigis räägitakse armastusest. Tihitipeale on mulle tundunud, et need on nii ühekülgsed. Lõppude lõpuks me jõuame siiski välja kõik ühele arusaamale, mõtetele. Kuid erinevus on selles, et me jõuame sinna erinevaid teid pidi. Nii nagu elus inimesed ikka. Inimene, kes mõistab luulet, jõuab armastuse mõtetele läbi luule. Iga autor tutvustab oma vaatemaailma (isiklikku, kuid siirast ja ausat). Ma arvan, et igal inimesel leidub üks inimene, kelle kaudu ta saab kätte suuna, et mõtiskleda armastuse olemuse kohta. Mulle tundub, et mina isiklikult olen selleks autoriks leidnud endale härra P.Coelho. Väga sügavmõtetestatud raamatutega kirjanik, kelle teoseid olen sunnitud lugema aeglaselt, igat sõna ja lauset lahti mõtestades. Tihtipeale olen pidanud kirja panema tema raamatutes asetsevaid lõike, et teha endale selgeks, osata mõista ja kaasa mõelda. Olen valmis kasvõi 5 korda ühte ja sama lauset korrutama enda mõtetes, et saada aru, mida autor mulle öelda soovib. Mulle meeldib see. Coelho tee, armatuse tee, on minu jaoks uut ja põnevat. Mulle sümpatiseerivad tema lähenemisviisid oma lugejateni, armastuseni ja samuti Jumalale. Ta räägib oma teostes Jumalast, kahtlemata ma arvan, et ta on usklik. Selles pole aga tähtsust. Mind huvitab pigem see, kuidas ta räägib Jumalast meile, lugejatele. Ma silmitsen neid ridu suure huviga, ahmin igat lauset seal raamatus. Ka lauseid, tekste või mõtteid, mis räägivad inimesest, kes asetseb meil taevas ja valvab meid, korraldab meie elusid, õnnistab, kaitseb ja aitab aru saada pattudest, on toeks. Ning ta on alati olemas. Coelho ei suru mulle, kui lugejale, peale usku. Ta mõtestab lahti oma arusaamad, mõtted.. aga ta ei suru seda meile peale. Ta ei kuuluta. Ta ei mõtle selle üle, ma arvan. See on minu jaoks väga tähtis. Ma ei suuda ja võib-olla ei taha kannatada, suhelda inimesega, kes sunnib mulle peale omapoolset usku, kuulutab seda mulle, mõtleb sellest, et ka minagi võiksin kunagi usklikuks muutuda.. selgitamata lahti pigem omapoolseid mõtteid, aidates mul üldse mõista ja aru saada, mida Jumal siiski inimkonnale tähendab, kes ta selline siiski on. Või on see minu vale arusaam? Usk, sealhulgas armastulevad tulevad siiski meie seest, hingest, südamest. Ma usun, et kui mulle selgitataks, mõtestataks ja aidatakse kaasa meie mõistmisele Jumala olemusest, ma arvan, et lõppude lõpuks hakkab ka meie teiste südames tiksuma kell, lööma süda. Me puhastame oma hinge, laseme sinna sisse vaid hea, uue, värske.. ja me laseme sinna sisse armastuse.
Kuid ma arvan, et maailm saab õigeks alles siis, kui me õpime armastama. Seni me elame arvamises, et tunneme armastust, aga me ei julge talle otsa vaadata sellisena, nagu ta on. Ta on metsik jõud, mida üritades hoida kontrolli all, hävitab ta meid, üritades teda vangistada, orjastab ta meid, üritades teda mõista, eksitab ta meid ja ajab segadusse.
Nagu ütles Coelho raamatus, siis: See jõud on maa peal selleks, et meid Jumalale ja ligimesele lähemale viia, - ja ometi, nii nagu me praegu armastame, tuleb ühe minuti rahu kohta üks tund piina.
Itaalia luuletaja Dante on öelnud teoses ''Jumalik komöödia'': Päeval, mil inimene lubab tõelisel armastusel ilmuda, lähevad asjad, mis seni olid korras, segi, ja vankuma lööb kõik see, mis me arvasime olevat õige ja tõene.
Nüüd, peale Zahiri lugemist, ma mõistan, mida raamatu pealkiri tegelikult tähendab. Raamatu tegelaskuju naine pole mitte Zahir, vaid Zahir on tunne, ilmutis või midagi muud sügavat, mis ilmutas ennast alalõpmata tegelaskuju mõtetes, hinges. Ta on ilmutis. Ma arvan, et ta on piin ja sügav kurbus, et tegelaskuju naine ta maha jättis, ilma sõnagi lausumata. Või on see ainult minu mõistmine, mõte, sest inimesed on kõik nii erinevad, me mõistame erinevalt, meie loomus on erinev? Raamatu lõppedes ma mõistsin, kui palju erinevaid tahke on selles raamatus. Ma saaksin välja tuua vähemalt 5 raamatu sõnumit või mõtet. Kuid üks neist, mida ma oma elus püüan järgima hakata, mis tundus mulle olevat tähtsam kui teised sõnumid kõlab nii: Selleks, et õppida armastama, tuleb lasta enda hingest välja kõik halb ja mitte-vajalik. Alles siis, kui ruum on tühi, me võime lasta enda ruumi kõik hea, uue ja värske.. sealhulgas armastuse enda.
Mulle meeldis autori järeldus, et inimesed on nagu katedraalid. Väga isemoodi mõte, mille peale ma polnud varem tulnud. Väga sümpaatne. Ma arvan, et ma mitte ei tsiteeri, vaid selgitan katedraali mõistet oma sõnadega, mis kõlab nii: Meie, inimesed, oleme nagu katedraal. Me kasvame ja muudame aja jooksul kuju. Meil ilmnevad nõrgad kohad, mis tuleb ära parandada. Kuid mitte alati ei leia, vali me kõige paremat lahendust. Sellele ja kõigele vaatamata liigume me edasi, me püüame olla sirged ja ausad, et austada mitte seinu ja üksi, vaid tühja ruumi. Tühja ruumi, mis siin sees on, kus me kummardame ja teenime seda, mis on meile kallis ja oluline.
Ning nüüd lõpetuseks, Johnny Deppi kuulsad sõnad. Elus on neli olulist küsimust: Mis on püha? Millest on hing tehtud? Mille nimel tasub elada? Mille nimel tasub surra? Kõigil neil küsimustel on üks ja sama vastus. Ainult armastus.
Päikest teile!
Nii palju, kui me teame, siis kõikjal räägitakse armastusest. Ta ei ole vana, ta ei ole uus, aga ta on kujunenud ühelt poolt millekski nii tavaliseks, teiselt poolt vaadates väga maagiliseks, imeliseks kogemuseks ja tundeks meie elus. Poeedid, luuletused, ballaadid, kriminullid, ilukirjanduse teosed.. kõigis räägitakse armastusest. Tihitipeale on mulle tundunud, et need on nii ühekülgsed. Lõppude lõpuks me jõuame siiski välja kõik ühele arusaamale, mõtetele. Kuid erinevus on selles, et me jõuame sinna erinevaid teid pidi. Nii nagu elus inimesed ikka. Inimene, kes mõistab luulet, jõuab armastuse mõtetele läbi luule. Iga autor tutvustab oma vaatemaailma (isiklikku, kuid siirast ja ausat). Ma arvan, et igal inimesel leidub üks inimene, kelle kaudu ta saab kätte suuna, et mõtiskleda armastuse olemuse kohta. Mulle tundub, et mina isiklikult olen selleks autoriks leidnud endale härra P.Coelho. Väga sügavmõtetestatud raamatutega kirjanik, kelle teoseid olen sunnitud lugema aeglaselt, igat sõna ja lauset lahti mõtestades. Tihtipeale olen pidanud kirja panema tema raamatutes asetsevaid lõike, et teha endale selgeks, osata mõista ja kaasa mõelda. Olen valmis kasvõi 5 korda ühte ja sama lauset korrutama enda mõtetes, et saada aru, mida autor mulle öelda soovib. Mulle meeldib see. Coelho tee, armatuse tee, on minu jaoks uut ja põnevat. Mulle sümpatiseerivad tema lähenemisviisid oma lugejateni, armastuseni ja samuti Jumalale. Ta räägib oma teostes Jumalast, kahtlemata ma arvan, et ta on usklik. Selles pole aga tähtsust. Mind huvitab pigem see, kuidas ta räägib Jumalast meile, lugejatele. Ma silmitsen neid ridu suure huviga, ahmin igat lauset seal raamatus. Ka lauseid, tekste või mõtteid, mis räägivad inimesest, kes asetseb meil taevas ja valvab meid, korraldab meie elusid, õnnistab, kaitseb ja aitab aru saada pattudest, on toeks. Ning ta on alati olemas. Coelho ei suru mulle, kui lugejale, peale usku. Ta mõtestab lahti oma arusaamad, mõtted.. aga ta ei suru seda meile peale. Ta ei kuuluta. Ta ei mõtle selle üle, ma arvan. See on minu jaoks väga tähtis. Ma ei suuda ja võib-olla ei taha kannatada, suhelda inimesega, kes sunnib mulle peale omapoolset usku, kuulutab seda mulle, mõtleb sellest, et ka minagi võiksin kunagi usklikuks muutuda.. selgitamata lahti pigem omapoolseid mõtteid, aidates mul üldse mõista ja aru saada, mida Jumal siiski inimkonnale tähendab, kes ta selline siiski on. Või on see minu vale arusaam? Usk, sealhulgas armastulevad tulevad siiski meie seest, hingest, südamest. Ma usun, et kui mulle selgitataks, mõtestataks ja aidatakse kaasa meie mõistmisele Jumala olemusest, ma arvan, et lõppude lõpuks hakkab ka meie teiste südames tiksuma kell, lööma süda. Me puhastame oma hinge, laseme sinna sisse vaid hea, uue, värske.. ja me laseme sinna sisse armastuse.
Kuid ma arvan, et maailm saab õigeks alles siis, kui me õpime armastama. Seni me elame arvamises, et tunneme armastust, aga me ei julge talle otsa vaadata sellisena, nagu ta on. Ta on metsik jõud, mida üritades hoida kontrolli all, hävitab ta meid, üritades teda vangistada, orjastab ta meid, üritades teda mõista, eksitab ta meid ja ajab segadusse.
Nagu ütles Coelho raamatus, siis: See jõud on maa peal selleks, et meid Jumalale ja ligimesele lähemale viia, - ja ometi, nii nagu me praegu armastame, tuleb ühe minuti rahu kohta üks tund piina.
Itaalia luuletaja Dante on öelnud teoses ''Jumalik komöödia'': Päeval, mil inimene lubab tõelisel armastusel ilmuda, lähevad asjad, mis seni olid korras, segi, ja vankuma lööb kõik see, mis me arvasime olevat õige ja tõene.
Nüüd, peale Zahiri lugemist, ma mõistan, mida raamatu pealkiri tegelikult tähendab. Raamatu tegelaskuju naine pole mitte Zahir, vaid Zahir on tunne, ilmutis või midagi muud sügavat, mis ilmutas ennast alalõpmata tegelaskuju mõtetes, hinges. Ta on ilmutis. Ma arvan, et ta on piin ja sügav kurbus, et tegelaskuju naine ta maha jättis, ilma sõnagi lausumata. Või on see ainult minu mõistmine, mõte, sest inimesed on kõik nii erinevad, me mõistame erinevalt, meie loomus on erinev? Raamatu lõppedes ma mõistsin, kui palju erinevaid tahke on selles raamatus. Ma saaksin välja tuua vähemalt 5 raamatu sõnumit või mõtet. Kuid üks neist, mida ma oma elus püüan järgima hakata, mis tundus mulle olevat tähtsam kui teised sõnumid kõlab nii: Selleks, et õppida armastama, tuleb lasta enda hingest välja kõik halb ja mitte-vajalik. Alles siis, kui ruum on tühi, me võime lasta enda ruumi kõik hea, uue ja värske.. sealhulgas armastuse enda.
Mulle meeldis autori järeldus, et inimesed on nagu katedraalid. Väga isemoodi mõte, mille peale ma polnud varem tulnud. Väga sümpaatne. Ma arvan, et ma mitte ei tsiteeri, vaid selgitan katedraali mõistet oma sõnadega, mis kõlab nii: Meie, inimesed, oleme nagu katedraal. Me kasvame ja muudame aja jooksul kuju. Meil ilmnevad nõrgad kohad, mis tuleb ära parandada. Kuid mitte alati ei leia, vali me kõige paremat lahendust. Sellele ja kõigele vaatamata liigume me edasi, me püüame olla sirged ja ausad, et austada mitte seinu ja üksi, vaid tühja ruumi. Tühja ruumi, mis siin sees on, kus me kummardame ja teenime seda, mis on meile kallis ja oluline.
Ning nüüd lõpetuseks, Johnny Deppi kuulsad sõnad. Elus on neli olulist küsimust: Mis on püha? Millest on hing tehtud? Mille nimel tasub elada? Mille nimel tasub surra? Kõigil neil küsimustel on üks ja sama vastus. Ainult armastus.
Päikest teile!
Subscribe to:
Posts (Atom)