Talle, kes ta on

Ma mäletan hästi, kui ma teda esimest korda nägin. Ma oskan endiselt meenutada tema kehahoiakut, uudishimulikku pilku, tema riideid, tema silmi ja juukseid ning seda, kuidas ta mind vaatas ja uuris. Nägin teda esimest korda reaalses maailmas ja ma olin veendunud tema suures omapäras teiste isiksuste seas. Sümpaatne oli tema kinnisus ja sügav hing, kuhu pääsevad ja millest saavad osa vaid valitud hinged. Ta paistis silma oma tasakaalukuse ja enesekindlusega. Mulle on alati meeldinud tema enesekindlus. Ta ei kõhkle enda otsustes. Ta on endas peaaegu, et alati kindel.

Ma tean, kuidas ta mind köitis. Oli miski, mis sisimas hoidis teda minu südames ja mis tõmbas teda minu poole nagu magnet.

Ta on heatahtlik inimene ning tal on suur süda. Kas on see perekond, kes teda nii mõjutanud on? Pean olema neile selle eest tänulik.

Mõnikord ta ei meeldi mulle ja mõnikord käib ta mulle lihtsalt närvidele. Mõnikord ei mõista ma teda raasugi ja mõnikord soovin, et ta jätaks mind rahule. Tõenäoliselt ei suuda ma mõnikord leppida sellega, et ta ei ole minuga ühel arvamusel, et ta ei ole huvitatud minu huvidest ja enamjaolt olen mures selle pärast, et teda ära ei kasutataks, et teda ei kiusataks ja temasse suhtutakse austusega. Suhtun ka temasse suure austusega. Võib-olla on see ka põhjus, miks ma ei kurna teda oma pettumustega; miks ma ei räägi talle oma kõige sügavamaid vihahooge, sest ma ei taha, et ta ära ehmataks, kui äkiline inimene ma tegelikult olen. Ma ei taha ennast näidata halvast küljest, sest ma kardan saada tema kriitilise poole osaliseks. Ning kõige enam, praegusel hetkel, kardan ma teda kaotada. Ta on õpetanud mind rääkima. Saan tema poole pöörduda kõigega, mis on minu hingel. Ma ei pea häbenema ka kõige isiklikemaid teemasid. Tunnen ennast tema kõrval turvaliselt ja mugavalt. Ta on leppinud sellega, kes ma olen ning ta austab seda. Talle pole probleemiks minu liigsed kilod, vähemalt nii ta väidab. Usun teda, sest ma tunnen, et see on tõsi. Ta on intelligentne ja tark inimene - ma olen alati selliseid hinnanud. Nendega on, millest rääkida.
Ma olen alati olnud kriitiline. Mulle pole kunagi meeldinud logardid, kellel pole elus eesmärke ja silme eest siht. Ta on üks neist, kes on vastupidine. Imetlen tema eesmärke. Imetlen seda, et tal on silme ees siht, kuhu ta soovib jõuda, kuhu sa soovib pürgida.

Ma armastan seda, kuidas ta lõhnab, kuidas ta õhkab soojust, kuidas ta mind õnnelikuks teeb ja kuidas ma saan teda alati usaldada.

Ning ma tean, et ta on mul tugevalt südames, sest kui ta seda poleks, ei oleks ma nii tulehingeline ja mulle ei läheks korda ükski tema liigitus, sõna ega tegu.



Anette