Ma arvan, et ma olen vastuoluline inimene. Minust võib kujuneda tulevikus suur aktivist (tõepoolest, see pole nali), kuid olen suur maailmaparandaja. Üritan või pigem soovin muuta maailma paremaks paigaks. Olen enda meelest väga tolerantne inimene ning tahan teha ka kõik, et ma seda tõepoolest oleks. Kuid midagi on siin vastuolus. Olukordades, kus inimene või inimesed ei käitu ning ei mõtle vastavalt nii, nagu minu meelest nad käituma ja mõtlema peaksid, siis kommenteerin neid oma mõtetes, sest kui mind miski häirib, siis ma ei suuda sellest mõtlemist lõpetada. Tihtipeale toimub aga minu peas, hinges ja mõtetes ka tulekahju - seal läheb lõkkele suur tuli. Olen kiiresti ärrituja, kuigi tundun enamasti rahulik olevat. Kusjuures ka enda meelest. Võib-olla ma mõtlen, et ma olen rahulik inimene. Olen suutnud ennast uskuma panna sellesse.
Reaalselt olen sündinud närvilise ja temperamentse inimesena. Miskipärast on ka siin vastuolu. Kuigi ma endameelest olen kindal positsioonil, et inimene peaks olema selline nagu ta on ja käituma sellisena nagu ta arvab, eirates ühiskonnanorme ja teiste inimeste arvamusi, siis olen ka ise mind ümbritsevate inimeste ohver. Kas ma olen siis võlts/fake? Ma ei tea ise ka. Pole jõudnud veel selgusele. Ma tunnen, et kui ma oleksin absoluutselt kogu aeg sada protsenti mina ise, siis inimesed ei soovi enam minuga suhelda. Tunnen survet. Tunnen suurt survet. Ning olen endiselt kohutavalt ebakindel inimene, mida on ka raske inimestel uskuda, sest näitlejatöö on mul on hea, võib-olla..