Kas te teate seda tunnet, kui te olete plahvatamise äärel, sest miski põhjustas teile nii palju meelehärmi, muserdas teid, aga see miski või keegi, ei saa sellest aru ning te hoiate ennast nii tagasi, kui suudate. Mõni inimene räägib kohe välja, mõni vaikib. Millest tuleneb vaikimine? Kas me häbenema avaldada enda negatiivseid kommentaare ja tundeid, või me tõepoolest mõtleme, et ühel korral surume selle maha, küll see läheb mööda ja me suudame olla üle sellest pisikesest muserdusest, sest kui aeg möödub ja me tagasi vaatame, siis tunduvad need pahameeled nii imepisikesed, et võivad tunduda või näida lausa naeruväärsed ning koomilised. Ma arvan, see ei ole õige, kuigi olen ise samasugune, olenevalt siiski olukorrast, nagu olenevad siin elus kõik asjad igasugustest erinevatest asjadest.
Ma olen seedinud ja tõepoolest võtnud endale truuks mõtte, mis väljendub halva ja mittevajaliku endast välja voolamiseks ning sisse laskmiseks kõik hea, et olla positiivne, elurõõmus ja lasta sisse armastus, tunda seda läbi ja lõhki ning õppida teda tundma (aga mitte üleliia), lasta tal ennast juhtida. Armastus on see, mis teeb meid tõeliselt õnnelikuks. Ning nagu näha, siis jõuame me kõik lõppude lõpuks ja elu kiuste välja armastuseni.
Mida ma selle truu mõttega teinud siiamaani, kuni tänaseni teinud olen? Mõte on jäänud vaid mõtteks. Teooria näib suurepärane, üllas ja kohutavalt inspireeriv, aga praktilist kogemust, praktilise kogemusena mõtte täideviimist pole ma praeguse hetkeni veel teinud. Miks? Nüüd ma mõistan, milles on asi. Ma neelan asju alla, unustan nad ja elan edasi rõõmsameelselt, nii nagu mulle kombeks. Siin on viga. Me ei tohi asju alla neelata. Ükskõik, kui tagasihoidlikud me ka poleks, me peame panema ennast maksma kasvõi natukene, andma enda pahameelest või negatiivsest vastukajast, kõigest häirivast kasvõi imetilluke killukese. Teoorias ja praktikas me võiks rääkida sellest, anda teada enda tundeid, et teistel, meie lähedastel, oleks võimalik meiega arvestada ja ma arvan, et neil oleks aus teada, mis toimub tegelikult ja mis on olnud näitemäng, allasurumine või neelamine.
Mida teha, et julgeda ja osata väljendada enda vastandlikke tundeid? Mida teha, et mitte esitada neid raevukalt, aga samas mõjuvalt? Kas me peaksime õppima seda inimeste käest, kellel on sedalaadi kogemus või saama hakkama ise, koostades enda peas skeemi, plaani ning hakates tegelema probleemiga number 1: oska avaldada, julge öelda välja enda tundeid.
Kuid võib-olla tuleks esmalt hakata tegelema enesekindlusega? Inimesed, kelle enesekindlus on paigas, see on neil normaalne või kõrge, on väga domineerivad. Nad ütlevad. Madalama enesekindlusega inimesed ei ütle. Ma arvan, et nad kardavad. Mina isiklikult kardan, ma tõepoolest kardan.
Järeldus: ma pean saama jagu madalast enesekindlusest. Kuidas ma sellest jagu saan? Saan ma üldse sellest kunagi jagu? Mulle tundub, et sellisena, nagu me loodud oleme, me sisimas ka jääda võime. Hirmud võivad näida kadunud, aga jagu ei saa neist kunagi. Sisimas hingepõues on nad kõik meil olemas, oodates oma aega, et meid taas valitsema hakata. Seljuhul tuleb õppida kontrollima oma enesekindlust. Inimene, keegi hea tugi oleks enesekindluse kontrollimiseks ja näiliseks kasvatamiseks tore ja hea variant. Inimene, kes on alati toeks. Inimene, keda me armastame. Inimene, kes.. on väga lähedane, ta kuulab, ta toetab ning mis kõige tähtsam, ta ootab. Ootamine nõuab kannatlikkust. Kannatlikkus nõuab.. kannatlikkust? Sisemist rahu? Tasakaalu mõtetes ja tunnetes? Võib-olla tõesti.
Ma ootan mõtteid ka enda lugejatelt ja soovin kõigile kena õhtupoolikut,
teie Anette
No comments:
Post a Comment