Möödujad

Mõni aeg tagasi oli mul põgus hilisõhtune vestlus Ingridiga. Ta tuletas mulle meelde minu mõtted ja arutlused, dialoogid, mida pidasin ise endaga paar päeva tagasi linnast üksinda koju jalutades. Kas teid pole kunagi huvitanud, millest inimesed üksinda jalutades mõtlevad? Või lülitavad inimesed ennast välja, nagu eesmärki püüdes ning keskenduvad vaid praegusele hetkele, mis aset leiab. Minevik ei pruugi olla küll lunastatud, aga see on hetkeks unustatud. Ning tulevikule ei keskenduta. Tulevik on ühe sammu kaugusel. Ta järgneb oleviku tagajärgedele. Olevik on see, mis lunastab mineviku ja kujundab tulevikku. Kuid minevik on ilmutis, kummitus või kinnisidee, mis on tunginud meie mällu, mis ilmutab ennast aeg ajalt ning millest on raske lahti saada, lahti lasta. Tulevik aga oleviku tagajärg. Minevik mõjutab meie olevikku ja meie olevik mõjutab meie tulevikku.

On huvitav, kuidas on asjad siin elus omavahel nii põimunud, nii segunenud, moodustades rägastiku, kus kõik oksad on üksteisega teatud reeglite päraselt kokku põimunud, ühendatud. Ühest niidiotsast saab alguse teine niidiots.

Õigupoolest mõlgutasin mõtteid selle üle, kuidas me tunnetame end ümbritsevat keskkonda. Ma mõtlen, kas me tunneme ennast üksinda olles puudutatuna. Kõndides mööda tänavaid, ületades ristmikke ja ülekäiguradasid, märkame enda ümber inimesi. Inimesed mööduvad, meie möödume inimestest. Meie pilgud kohtuvad. Tahtlikult, tahtmatult. Me vaatame neid ja nemad vaatavad meid. Mõnikord me ei piirdu pilkudega. On hetki, kus me hakkame mööda inimese keha ringi rändama. Me uurime inimese riideid, stiili, figuuri, kõnnakut, näoilmeid, tunnetame tema pilke meie pihta. Võib-olla me hingame samas rütmis? Kas me mõtleme sama, mida teised inimesed? Võib-olla oleme me üksinda olles ebakindlad, kui me inimestest möödume. Me näime tõsised, rahulikud ja keskendunud. Siht silme ees. Ma arvan, et igal inimesel, kellel on silme ees siht, muutub automaatselt enesekindlaks. On, mille järele pürgida, mille järele minna. Keskendudes vaid sihtmärgile, lööb meis välja ürgne loomus saavutada oma eemärk, võidelda selle eest. Tõsise, rahuliku ja keskendunud maski all võib aga peituda ebakindlus. Kõikumised tasakaalus, mõtetes. Ei tea täpselt, pole kindel tunne. Kuid kas see, mida me tunneme, on õige? Ma mõtlen, kas see kuidas me tunnetame end ümbritsevat, on reaalne? On see päris? Kas me oleme möödujate jaoks nagu tuuleiil, kes tuiskab mööda, olles kaugustest, aga jättes küll jälje oma hetkelisest kohalolekust? Või nii, nagu paneme meie inimesi tähele, panevad inimesed ka meid tähele? Kas me lähme neile korda? Või me jätame nad ükskõikseks? Paeluv teema. Tõstada või tänaval küsitlus. Või oleneb tähelepanek inimesest endast? Öeldakse, ma ütlen, et kui inimesed, meie, tõlgendame asju enda jaoks nii, nagu me tahame, mitte nii, nagu asjad tegelikult on, siis on võimalik, et me paneme tähele inimesi, keda me tahame tähele panna, mitte ei pane tähele igat vastutulevat möödujat. Ma arvan, et see on alateadvus. See tuleb sealt sisemusest. Oleme kõik indiviidid. Ning tegutseme selle järgi, mis tuleb seest. Ajust, kõhutundest.

Anette