Kas teie olete tähele pannud, et meie põlvkonnad arenevad nii kiiresti? Ei ole? Las ma seletan. Kui keegi on juhtunud vaatama enda vanemate lapsepõlve pilte kus nad oli teie vanused. Kas nad polnud mitte pisikesed ja nägid enda ea kohaselt välja. Nad olid veel lapsed. Ja õnnelikud.
Nüüd vaadata enda õe lapsepõlve pilte kui ta oli teie vanune. Pakuks et õde võiks olla kuskil 20-30 ringis. Ja ta näeb veidikene vanem välja. Kuid mitte palju. Siiski on ta veel laps. Ja nüüd te vaatate ennast praegu peegliees. Mis te näete?
Te näete, et te olete nii palju arenenud. Te ei näe välja enda ea kohased. Ta olete vanemad. Välimus on vanem kui peaks olema. Mitte et see halb oleks. Igaüks soovib noorena vanem välja näha. Aga kas te märkate muutust, kui panna enda ema või õe lapsepõlve pilt enda kõrvale? Ja nüüd vaatate koolis endast nooremaid näiteks 4 klassis olevaid lapsi. Osad näevad vanemad välja, osad aga ei. Kuid miks see vahe on?
Kõik oleneb ka ajast. Aastal 2000 pole sama mis aasta 2010. Nii palju on arenenud, nii palju on muutunud. Riided, tehnika, mõtlemine. Absoluutselt kõik. Võibolla sellepärast me näemegi sellised välja? Meile on antud rohkem, neile oli antud vähem. Aga õnnelikumad olid nemad. Ja teate miks? Sest nemad leppisid enda võimalustega, nad oskasid nendega elada ja kõigest hoolimata olid nad õnnelikud. Õnnelikumad kui meie praegu, kellel on kõik käe ja jala kaugusel.
