Bollywood, Bollywood

Tegelikult mul olid suured ootused. Kohe, kui ma poodi sisenesin ja Seda raamatut nägin, läksin elevile nagu väike tüdruk. Ma võtsin raamatu kätte, sirvisin seda lõbusalt ja sammusin enesekindlalt leti äärde, et teha oma järjekordne ost.

Tollest korrast on möödas aga päris palju. Päris mitu nädalat, kui mitte rohkem. Raamat on mul tõepoolest läbi loetud. Juba mõni aeg tagasi sai raamat riiulile asetatud, et enda uut aega ja sära oodata. Nimelt mul on komme sokutada PP sarja raamatuid ka teistele lugemiseks, et ka nemad saaksid aimu minu kirest, hobist ja huvist reisiraamatute vastu. Ma siiralt loodan, et Te kõik, kellele ma enda raamatuid sokutanud olen, olete vähemalt natukenegi saanud maitsta osakest minu kirest. Ma siiralt loodan, et teile on need raamatud meeldinud.

Nagu ma postituse alguses ütlesin, siis mul olid tõepoolest suured ootused. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis suur ootusärevus raamatut lugema hakata oli seepärast, et ma ootasin raamatult hoopis teistmoodi hõngu, kui ta mulle seda lugemise ajal pakkus. Ma ootasin midagi sügavat. Midagi sügavahingelist ja vaimset. Ma ootasin, et raamat räägib inimesest, kes läks ennast otsima, et leida sisemine tasakaal, puhastada enda hinge ja kõike muud psühholoogilist ning vaimset. Seetõttu olin juba raamatu keskel pettunud. Pettunud ma polnud aga autoris ega ka raamatus endas. Võib-olla ka mitte endas, vaid enda idees; mõttes; eelarvamuses.

Kuid pean tunnistama, et üks ootus läks tõepoolest paika. Nimelt raamat oli tõepoolest värviküllane. Nagu Bollywoodi järjekordne seebiooper. Autori värviküllane seiklus Indias oli tegelikult väga põnev lugeda. Ning mida on mul kritiseerida, kui tegemist on teise inimese eluga? Tema kogemused, tema mõtted. Julgeks ma pean teda nii või naa, et ta avaldas ühe isikliku osa oma elust.

Kui rääkida sellest, mida autor Indiast endast rääkis, siis kogu selle raamatu vältel oli Indiast tegelikult ikka piisaval määral juttu. Autori seiklused olidki puhas kirjeldus Indiast, ma vähemalt arvan nii.

Soo

Esimene peatus Kurista mets. Auto jääb seisma ja me marsime emaga autost välja. Ma võtan sihikindlalt enda kaamera kotist välja ja sammun ümbrust uudistama. Ema on ära olnud 10 minutit, kui tuleb teine auto. Teises autos on tädi ja tema kaks tütart. Nad on tüdinenud näoga, sest nagu ma kohe kuulsin, põhjustas meelehärmi seenepuudus. Kurista oli kuiv. Mitte ühtegi märki niiskusest ja vihmast.

Teine peatus Valgesoo mets. Seekord ei parkinud auto teeäärde, vaid sõitsime metsa sissepoole. Kui teistel oli nüüd plaanis pohli korjata ja emal veel seeni edasi otsida, otsustasin mina Valgesoo laudtee kasuks. Sinna jõudmiseks pidin aga läbima umbes 2 km kruusateed ja siis pöörama vasakule. Tegelikult oli mul päris kõhe, kui autod silmapiirilt kadusid ja mõlemal pool teed sahinad kostusid. Lõpuks jõudsin sildi juurde, mis suunas vasakule. Kõndisin metsa sisse, võtsin näppudega endale suhu paar pohla ja sammusin sihikindlalt laudtee poole. Jõudsin laudteele ja astusin paar sammu. Ning mis ma näen ehmatuseks. Üks loom kõnnib keset sood ja mind nähes jääb seisma. Meil oli silmside. Küll võtsin mina paar sammu edasi ja paar sammu tagasi. Küll võttis tema paar sammu edasi ja paar sammu tagasi. Ta puuris mind oma silmadega ja mina samuti. Tegelikult olin ma päris kohkunud. Esiteks, kes ta on? Teiseks, kas ma pean igaks juhuks tagasi pöörama või hoopis temast mitte välja tegema ja oma teed edasi minema. Umbes viie minutilist silmsidet, võttis loom jalad selga ja kadus kaugustesse. Ma suutsin temast isegi teha kaks pilti, üks parem kui teine. Kuid pildid kriitikat ei talu, sest kaamera mul kaugele ei suumi ja ega värvid on ka piltidel tuhmid.

Pärast tema kadumist kõndisin pool maad ära, kui hakkas jälle kõhe. Tegin paar pilti, kõndisin arvatavasti kümnest kui mitte rohkemast ämblikuvõrgust läbi ja tegin paar sammu pehme, vajuva sambla peale, kust võtsin paar jõhvikat. Ühed sõin kohe ära ja teised võtsin tee peale kaasa.

Vaatetorni ma ei läinud ning lõpuks võtsin minagi jalad selga ja kadusin kaugustesse auto juurde.

Mõtted India raamatust

Ma olen väga-väga põnevil. Äsja ilmus raamat ''Minu Bollywood: Elu nagu India filmis''

Arvatavasti oleksid päris paljud muigama hakanud, kui nad oleks näinud minu kiljatust ja elevust. Tõesti nii tore on tagant järele mõelda, millised pisiasjad mind nii õnnelikuks teevad, et rahulolu tunne on terveks päevaks garanteeritud, sest seedima hakkan ma seda raamatut juba enne selle kätte võtmist. Tähelepanu pööras raamatule ka minu kalli Kätu(Kädri-Li) sõber Indiast. Sõber A oli nimelt tõlkinud endale lause ''Elu nagu India filmis'' ja asus esitama küsimusi India kohta. Muidugi oli ta rõõm suur, kui ta sai teada, et ma olen seal käinud, mulle meeldis seal ja ma tahan tagasi minna.

Loodetavasti tuleb sellest raamatust üks värviderikas mälestus, sest juba täna saan kokku enda sugulasega, kellega on plaanis minna raamatukokku (nimelt ta otsustas lugema hakata inglise keelseid raamatuid ja muidugi olen mina see, kes teda aidata saab: loen nimelt juba 2 aastat inglise keelseid raamatuid, just nimelt inglise keele õpetaja käsul) ja minu plaan on minna raamatupoodi, kust ongi kavas osta see Hõrgutis. Esmalt vaadelda, seejärel katsuda, nuusutada ning kodus asungi tee kõrvale lugema.