Kadri huvitav hääl kõlas miskipärast nii värskendavalt.
Tema asjalik jutt, hea väljendusoskus ja sõnakasutus panid mind teda automaatselt kuulama. Huvitav kõnemaneer mõjus mõnusalt. Ning vahelduseks mõjus see kõik nii värskendavalt.
Vestluse lõppedes läksin magama ja nüüd, paar päeva hiljem, hakkas tema isiksus mind kummitama. Ta ise hakkas mind kummitama ja kummitama hakkas ka mind sõna ''romaan''.
Novembrikuu Anne&Stiil on mul endiselt voodi ja kirjutuslaua vahel. Ta on seal asetsenud päris pikka aega. Ma ei imestaks, kui seal all juba pisikene tolmukiht oleks.
Kuid eile, eile öösel, ilmutas ja kummitas ta nimi mul ikka meelel. Võtsin kätte Anne&Stiili ja avasin põgusalt selle ajakirja, sirvides läbi kõik artiklid ning vaadates tükk aega kaanepilti K. Kõusaarest isiklikult.
Otsustasin lõpuks suure uudishimuga artikli läbi lugeda. (Meenutagem nüüd, et novembrikuu alguses ajakirja lugedes, ma ei tundnud Kadri vastu absoluutselt huvi. Ta ei öelnud mulle midagi. Lihtsalt üks kena naine kaanel. Seetõttu ma ei suvatsenud isegi puhtast isiklikust viisakusest lugeda läbi, mis on artikli kirjutajal Kadri kohta meile rääkida ja öelda).
Ma ei pettunud. Kadri hakkas mind huvitama üha enam.
Täna õhtupoolikul otsides üles tema facebooki konto ja sobrades enda ajus, et meenutada tema kolmanda romaani pealkirja, tundsin suurt õnnetunnet, sest lõpuks meelde tuletades romaani pealkirja ja lugedes erinevatest allikatest ''Alfa'' kohta üha uut ja uut informatsiooni, ütlesin iseendale üsna asjalikul hääletoonil: ''Lõpuks ometi ma leidsin midagi, mida ma tahan nii väga lugeda, sest raamat tundub olevat nii jõuline ja huvitava sõnadekasutusega, et ma usun, et see võib mõjutada ka veidi minu mõttemaailma. Või võib ta seda tunnustada, süvendada või panna mind mõtlema sügavalt asjade üle järele.''
Seetõttu külastan kindla enesekindlusega esimesel võimalusel raamatupoodi ja soetan endale selle raamatu ilma pikema mõtlemiseta.
