Mõtted mõtted mõtted

Pole kunagi olnud sellise suhtumisega nagu ma praegu olen. Minu suhtumine polnud venelastesse, nagu enamustel siinsetel noortel, midagi positiivset. Ma ei soovi üldistada, aga siiamaani on tõepoolest jäänud mulje, et inimkonnas ja minu ealistel pole kujunenud isegi viisakat suhtumist selle teise maa rahvasse ja riiki üldse. Ma usun, et me oleme liiga pealiskaudsed ja minevikus võib-olla liiga kinni. Rahvusena meil üldiselt ongi tegelikult selline suhtumine ja iseloom. Me ei pruugi sinna mitte midagi parata, aga keegi meist seda tunnistada ka ei taha. Eks enda vigu ongi halb tunnistada, samas ma ei saa eriti teistest inimestest aru, minul endal on isiklikult väga huvitav tunnistada enda pahemaid külgi. Ma ei varja ja ei eita neid. Ning võib-olla on isegi tekkinud kerge uhkus selle üle. Ma tunnistan, nõustun ja ei varja. Ning selle arvelt hoian ennast tagasi ja toon esile paremaid külgi.

Kui ma mingi aeg küsisin õe elukaaslaselt, et mida tema venelastest arvab, siis ma sain tegelikult vastuse, mis mõjutas üsna hästi minu suhtumist sellesse rahvusesse. Nimelt ta vastas mulle, et need venelased, kes elavad Eestimaal ja need venelased, kes elavad oma kodumaal, neil on erinevus. Ei tasu eeldada siin elavate venelaste põhjal, et ka nende koduriigis endas on selliseid inimesi, nagu nad meil siin on. Samuti teeb ka oma osa kokkupuude ja üldiselt jäävad inimestele meelde vaid ebameeldivad kokkupuuted. Samuti ma sooviks lisada, et üsna paljud inimesed kaebavad, et venelased ei õpi ära eesti keelt. Ma arvan, et selle kõige lihtsam põhjus on see, et neil pole motivatsiooni. Enamus inimesi siiski räägib vene keelt ning meie riik on ise teinud nende elu siin palju lihtsamaks. Kui mina elaks näiteks Prantsusmaal ja ulmelistel põhjustel oskaks prantslased eesti keelt nii, et ma siin hakkama saan ning riik võimaldaks meil siin nii lihtsalt oma keelega läbi käia, siis kas mul tõesti oleks motivatsiooni keel ära õppida? Ma usun, et kindlasti mitte.

Mulle jäid meelde sõnad ''sõbralikkus'' ja ''külalislahkus''.

Tänu R'i sõnadele hakkas minu suhtumine vähehaaval muutuma ja nüüd olen jõudnud etappi, kus ma tõepoolest õpiks hea meelega ära vene keele. Ma alustaks kohe praegu, kui mul vaid oleks hea keeleand, kuid võib-olla suure tahtmise juures on siiski võimalik keel ära omandada.

Ma ei kahetse, et ma Moskva raamatut lugema hakkasin. Ka selle raamatu juures olin ma kergelt elevil. Raamat tõotas tulla nii soe, huvitav kui ka informatsioonirohke.

Nii nagu raamatu kaanel on matrjoška, siis ma nüüd saan aru, miks ta seal kaanel üldse asub. Venemaal on küll matrjoškad tema sümbol, aga kui ma vaatan sügavamalt, siis ka riik ise on väga mitmetahuline. Nii heas kui halvas mõttes. Mitmetahuline ja värvikirev mitte värvide poolest, vaid see oleks pigem täiendus mitmetahulisusele.

Raamat oli soe, armas ja mulle väga meeldis. Hea värske lugemine ja mitte midagi pole liialdatud, püüdes raamatut ilusamaks teha. (Sisu poolest) Kõik on nii, nagu peab ja nii ongi.

Mõtted raamatutest

Ma mäletan hästi, kui ühel kenal koolipäeval ootasin meeleheitlikult kirjanduse tundi. Kirjanduse tunniga on alati olnud mittemeeldivuse suhe, kuid nüüd, uuelt kooliaastalt ootan kirjandusega meeldivat suhet. Põhjus, miks ma seda tundi nii väga kannatamatult ootasin, oli see, et ma soovisin teada saada juba seda raamatutenimekirja, mille õpetaja pidi meile ette lugema. Kohustusliku kirjanduse raamatunimekiri.

Mind tabas suur lugemisind suve alguses. Ning suve lõpus ta jätkas teed sealt, kus ta pooleli jäi. Olen valdavalt lugenud pea kõik reisiraamatud läbi, aga nüüd on aeg seda muuta. Lasin kohustusliku kirjanduse nimekirja endale südamele lähemale ja juba järgmine päev läksin kooli raamatukokku, kust laenutasin endale 4 uut raamatut. Kõige tähtsam neist on kindlasti ''Nullpunkt''. Teised kaks raamatut on inglise keele jaoks ja neljas raamat on Buddha õpetus või kuidas iganes ma seda raamatut nimetada saan. Selgituseks nii palju, et seal on Buddha põhimõtted. Võib-olla annab veidikene aimu. Ma tõepoolest pole veel teda sirvinudki. Välja arvatud tol päeval kooli raamatukogus. Silm läks küll igaljuhul särama, kui see raamatuke minu käte vahele juhtus.

Esimene raamat, mis oli nimekirja eesotsas, oli ''Mina olin siin''. Kindlasti on mõni teist näinud filmi. Võib-olla mõni üksik on lugenud ka raamatut. Mina otsustasin lugeda raamatut ja hiljem saada enda valdusesse ka dvd, mille vaataksin põgusalt läbi, et oleks nagu kirss tordil, lõpetas selle temaatika oma peas ära. Sulgen luku ja avan ta taas 6ndal oktoobril, kui ees on ootamas lugemiskontroll.

Raamatu sain eile, täpselt kell 21.30 läbi loetud. Lugemisega alustasin täpselt nädal aega tagasi. Ma pole mitte kunagi lugenud nii kiiresti ühe kohustusliku kirjanduse raamatu läbi. Ilmselgelt olen tõesti veel tolerantsem kui muidu. Ma ei otsusta raamatut kaane järgi. Kindlasti ma kunagi otsustasin, aga ausalt öeldes väga enam ei meenu. Võib-olla on minu põhimõte see: vaatab, mis saama hakkab. Või kuidas raamatu sisu välja kujuneb.

Pool tundi hiljem, pärast raamatu läbi saamist, võtsin kätte dvd, mille pistsin kenasti dvd mängijasse. Mind saatsid ja minu kaaslasteks olid õunakook ja minu lemmik tee. Neid on kaks. Seekord oli minu valik ''Kirg''.

Eile, koolis, päevasel ajal ütles paar klassiõde, et film on parem kui raamat. Mitte üleüldse vaid ''Mina olin siin'' film on nende meelest parem kui raamat. Ma väidaks vastupidist.

Tegelikult pole mulle kunagi meeldinud noorsooromaanid. Võib-olla pole asi ka meeldimises. Lihtsalt nii on kujunenud, et ma eelistan midagi küpsemat. Nii ei saa ka tegelikult öelda. Ma lihtsalt pole nendega olnud nii tihedas kokkupuutes ja ma ei tunne noorsooromaanidega hingesugulust.

Mis puudutab raamatut ja filmi ''Mina olin siin'', siis ma mäletan hästi, kui õpetaja ütles tunni ajal, et kindlasti meeldib meile raamat just seetõttu, et see on ropp. Ebasündsate sõnadega raamat. Kahtlemata ta oligi ropp, aga mulle ei meeldinud raamat just seepärast, et ta ropp oleks, vaid mulle meeldis raamatus just see, et see ongi päris elu. See on reaalne ka praegu 2011. aastal. Kõik on nii nagu on alati olnud. Võib-olla on olud ja tingimused paremad, aga ma väga kahtlen, kas sellistes seltskondades on üldse midagi paremaks muutunud. Suhtumine on vist alati inimkonnas peaaegu, et sama olnud. Sass Henno kirjutas raamatu nii nagu ta meil tõepoolest on. Ma pean silmas elu. Mitte kõigi, vaid teatud inimeste. Näeme me ju sellist elu kõikjal. Ka mina näen sellist elu siin samas Annelinnas, kus on minu pesa. Mitte küll nii lähedalt nagu ma sooviks, aga parem on. Ma ei soovigi, sest ma tean ja rohkem näha pole vaja.

Minu jaoks oli film emotsioonitu. Ta jäi väga lahjaks mulle. Ma oleksin soovinud sügavust. Ma arvan, et just sügavus on see, et mis teeb ühe filmi üheks väga heaks filmiks. Kui mitte fantastiliselt heaks. Või lausa suurepäraseks.

Sügavus filmis puudus. Tegelikult oli ka raamat üsna pindmine, aga võib-olla ei olnudki sinna raamatusse vaja seda sügavust, mida ma tihtipeale otsin. Jah, ma arvan, et seda polnudki sinna vaja. Igatahes.. nagu ütles Eeva Park, siis: ''Alguse uskumatu räigus, tunne, et isegi lugejal kohe hambad sisse lüüakse, ei takista kohest imetlust keelelise täpsuse ja nõtkuse üle. Parim minu jaoks on sõnade puhas, väga täpne rütm ja kujundlikkus - ei midagi üleliigset ja kõik ometigi täpselt paigas. Ka alistamatu vihahoog. Ka släng, mis oma jõhkruses on väga loomulikult kogu romaani situatsiooni, paika ja tegelastesse sisse kodeeritud.''