Inimesed on inimesed

Kas me oleme kunagi soovinud mõista inimesi, kes inimestele haiget teevad, kiusavad, narrivad?

Kius lähikondlaste, võõraste inimeste poolt on kõigile inimestele tuttav. Kuid miks inimesed ei tunnista seda, et kiusamine on mõnus. Narrimine on mõnus. Haiget tegemine on mõnus. Miks? Me tunneme, et me kontrollime olukorda. Me oleme domineerivad. Me tunneme, et me valitseme. Me tunneme ennast nagu diktaator, kelle käes on ainuvõim oma rahva üle. Miks? See on meie loomuses.

Piir hea ja kurja vahel on üürike. Minus, minu sõprades, minu perekonnal on kõigil loomuses nii kurjus kui ka headus. Iseloom, geenid, on need, mis määravad, milline osa meist on ülekaalus, millisel määral ta ennast väljendab, millal ta ennast väljendab. Mõnel inimesel puuduvad piirid, mõni inimene tunnetab piire. Kuid kõik, ka mina, pean tunnistama, kui hea on tunne, kui fantastiline on tunne, kui me teame, et ometi kord on ka meil kellegi üle kontroll. Võib-olla üürikeseks ajaks, võib-olla pikemaks. Kuid kas me kõik pole paratamatult isekad inimesed? Ning siis me imestame, miks inimesed inimestele haiget teevad.