Möödujad

Mõni aeg tagasi oli mul põgus hilisõhtune vestlus Ingridiga. Ta tuletas mulle meelde minu mõtted ja arutlused, dialoogid, mida pidasin ise endaga paar päeva tagasi linnast üksinda koju jalutades. Kas teid pole kunagi huvitanud, millest inimesed üksinda jalutades mõtlevad? Või lülitavad inimesed ennast välja, nagu eesmärki püüdes ning keskenduvad vaid praegusele hetkele, mis aset leiab. Minevik ei pruugi olla küll lunastatud, aga see on hetkeks unustatud. Ning tulevikule ei keskenduta. Tulevik on ühe sammu kaugusel. Ta järgneb oleviku tagajärgedele. Olevik on see, mis lunastab mineviku ja kujundab tulevikku. Kuid minevik on ilmutis, kummitus või kinnisidee, mis on tunginud meie mällu, mis ilmutab ennast aeg ajalt ning millest on raske lahti saada, lahti lasta. Tulevik aga oleviku tagajärg. Minevik mõjutab meie olevikku ja meie olevik mõjutab meie tulevikku.

On huvitav, kuidas on asjad siin elus omavahel nii põimunud, nii segunenud, moodustades rägastiku, kus kõik oksad on üksteisega teatud reeglite päraselt kokku põimunud, ühendatud. Ühest niidiotsast saab alguse teine niidiots.

Õigupoolest mõlgutasin mõtteid selle üle, kuidas me tunnetame end ümbritsevat keskkonda. Ma mõtlen, kas me tunneme ennast üksinda olles puudutatuna. Kõndides mööda tänavaid, ületades ristmikke ja ülekäiguradasid, märkame enda ümber inimesi. Inimesed mööduvad, meie möödume inimestest. Meie pilgud kohtuvad. Tahtlikult, tahtmatult. Me vaatame neid ja nemad vaatavad meid. Mõnikord me ei piirdu pilkudega. On hetki, kus me hakkame mööda inimese keha ringi rändama. Me uurime inimese riideid, stiili, figuuri, kõnnakut, näoilmeid, tunnetame tema pilke meie pihta. Võib-olla me hingame samas rütmis? Kas me mõtleme sama, mida teised inimesed? Võib-olla oleme me üksinda olles ebakindlad, kui me inimestest möödume. Me näime tõsised, rahulikud ja keskendunud. Siht silme ees. Ma arvan, et igal inimesel, kellel on silme ees siht, muutub automaatselt enesekindlaks. On, mille järele pürgida, mille järele minna. Keskendudes vaid sihtmärgile, lööb meis välja ürgne loomus saavutada oma eemärk, võidelda selle eest. Tõsise, rahuliku ja keskendunud maski all võib aga peituda ebakindlus. Kõikumised tasakaalus, mõtetes. Ei tea täpselt, pole kindel tunne. Kuid kas see, mida me tunneme, on õige? Ma mõtlen, kas see kuidas me tunnetame end ümbritsevat, on reaalne? On see päris? Kas me oleme möödujate jaoks nagu tuuleiil, kes tuiskab mööda, olles kaugustest, aga jättes küll jälje oma hetkelisest kohalolekust? Või nii, nagu paneme meie inimesi tähele, panevad inimesed ka meid tähele? Kas me lähme neile korda? Või me jätame nad ükskõikseks? Paeluv teema. Tõstada või tänaval küsitlus. Või oleneb tähelepanek inimesest endast? Öeldakse, ma ütlen, et kui inimesed, meie, tõlgendame asju enda jaoks nii, nagu me tahame, mitte nii, nagu asjad tegelikult on, siis on võimalik, et me paneme tähele inimesi, keda me tahame tähele panna, mitte ei pane tähele igat vastutulevat möödujat. Ma arvan, et see on alateadvus. See tuleb sealt sisemusest. Oleme kõik indiviidid. Ning tegutseme selle järgi, mis tuleb seest. Ajust, kõhutundest.

Anette

What’s more important? What we become, or how we become it?

Mulle jäi silma üks küsimus, mille üks tüdruk oli enda näoraamatus pildi alla kirjutanud. Mõtlesin veidi aega selle üle järele ja kuna ma ei soovi kommenteerides oma sõnumit edasi öelda, mõtlesin üpris põgusalt oma mõtteid siin blogis edasi kanda.

Küsimus, mis uusi küsimusi tekitas oli lihtne, kuid kaasahaarav. Nii nagu lihtsalt asjad siin elus on.

''What’s more important? What we become, or how we become it?'' - Esialgu trummeldasin oma näppe vastu lauda, mõeldes küsimuse ühele poolele, küll teisele poolele, tekitades endale järjest rohkem uusi küsimusi juurde. Siinkohal võib olla igal inimesel oma arvamus ja mõistmine. Kuid oma mõttelaengu põhjal jõudsin siiski järeldusele mõlema osapoole tähtsusele, millest teine osapool on siiski veidi tähtsam kui esimene. Keeruline seletus? See, kuidas me ''selleks'' saame on paratamatult tähtsam kui see ''kelleks'' me saame. Tegelikult on need asjad omavahel sümbioosis või kuidas öelda, nad on omavahel seotud. Ühest niidiotsast saab alguse teine, ühest teelõigust saab alguse järgemine. Rajad, millest me läbi liigume, teekond, mida mööde me rändame mõjutab seda, kuhu me välja jõuame. Ning nüüd meenub tark lause, mis paneb meile kõrva taha edaspidiseks mõtteaineks pakkuva terakese: pole tähtis, kuhu sa jõuad, vaid see, kuidas sa sinna jõuad. Ning see ongi areng, see ongi teekond, see ongi otsimine ja lõpuks leidmine.

See, kelleks me kujuneme või kelleks me saanud oleme, sõltub sellest, kuidas ja milliseid radu, püüdluseid ja teekondi me läbi oleme pürginud. Lihtne.

Inimesed on inimesed

Kas me oleme kunagi soovinud mõista inimesi, kes inimestele haiget teevad, kiusavad, narrivad?

Kius lähikondlaste, võõraste inimeste poolt on kõigile inimestele tuttav. Kuid miks inimesed ei tunnista seda, et kiusamine on mõnus. Narrimine on mõnus. Haiget tegemine on mõnus. Miks? Me tunneme, et me kontrollime olukorda. Me oleme domineerivad. Me tunneme, et me valitseme. Me tunneme ennast nagu diktaator, kelle käes on ainuvõim oma rahva üle. Miks? See on meie loomuses.

Piir hea ja kurja vahel on üürike. Minus, minu sõprades, minu perekonnal on kõigil loomuses nii kurjus kui ka headus. Iseloom, geenid, on need, mis määravad, milline osa meist on ülekaalus, millisel määral ta ennast väljendab, millal ta ennast väljendab. Mõnel inimesel puuduvad piirid, mõni inimene tunnetab piire. Kuid kõik, ka mina, pean tunnistama, kui hea on tunne, kui fantastiline on tunne, kui me teame, et ometi kord on ka meil kellegi üle kontroll. Võib-olla üürikeseks ajaks, võib-olla pikemaks. Kuid kas me kõik pole paratamatult isekad inimesed? Ning siis me imestame, miks inimesed inimestele haiget teevad.