Ma olen mõelnud selle peale, et kui inimesed ei pühenda ennast hoolikalt sellesse, mida nad teevad või mida nad mõtlevad, siis kuidas nad saavad üldse oodata, et miski neile sülle kukuks, hästi välja tuleks või nad ennast üldse mõistma hakkaks, kui viimase puhul ei pühendata ennast hoolikalt vastuste otsimisele vastamata ja lahtistel küsimustel. See on mulle alati selgusetu olnud. Inimene, kes ei raatsi mõelda, temast ei saa oodata voolavaid mõtteterasid ja sulisevaid, äärmiselt mõtlemapanevaid ideid ning kosmiliselt alla lennanud isikupäraseid mõtteid või jutte, sest ta ei oska suurelt unistada, suurelt mõelda. Ta ei süvene, ta ei keskendu ja siis ta loodab, et elu toimiks reegliteta ning ta arvab, et elu on raske. Ma arvan, et enda leidmine siin elus ja mõtlemine siin maailmas, kus me eksisteerime, on kõige tähtsamaid või olulisemaid asju unistuste, ideede ning meie enda elu vääriliselt toimimisel. Et me sureks siis, kui me elame. Et me ei vaataks hiljem kahetsustega tagasi ja ei mälestaks minevikku, vaid suunaks alati oma ninatipu otse kõrgustesse. Suurelt, uhkelt ja ilma tagasi vaatamata. Mulle meenuvad mõned joonisfilmid, kus tegelaste lahkumisel keelati neil selja pöörata ja tagasi vaadata. Alles nüüd mõistan, miks ja mis põhjusel selliseid asju öeldi. Tundub veel üllatavalt lihtne idee. Paar aastat tagasi ei oleks ma üldse osanud ennast ette kujutada praegu, siin kirjutamas, enda blogis. Ma arvasin, et minust ei saa inimest, kes kirjutab või veel vähem ei osanud ma seda üldse arvata. Need keelud, kus keelati tagasi vaatamine ja selja ümber pööramine, neis on oma point. Kas mitte ei kõnele need sellest, et see, mis on olnud või mis hakkab lõppema, millelegi selja pöörama, lõppsirge andma, seda paratamatut tuleb aksepteerida, et osata lasta seda lahti ja täita vana tühimik millegagi, mis on uus, mis on tulevik ja veel parem, mis hoiab meid liikuvuses. Liikuvuses ikka edasi ja edasi. Sihitud pilk millegi poole. Iga samm annab oma tõuke.
Anette
No comments:
Post a Comment