Võib-olla inspiratsioon?

Ma põimisin ''Istusin Piedra ääres ja nutsin'' raamatust välja lauseid, mis ma arvan, on tähtsad ja panevad mõtlema. Minu jaoks vähemalt, mind ennast vähemalt..

''Me kõik teeme imesid,'' vastas preester. ''Jeesus ütles, et kui meil oleks sinepiiva jagugi usku, siis võiksime me öelda sellele mäele: ''Tõuse paigast.'' Ja see tõuseks paigast.''

''Sest Jumal tuli maa peale, et näidata meile meie väge. Me oleme osa Tema unenäost ja Tema soovib, et see unenägu oleks õnnelik. Niisiis, kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi süü.''

Ootus. See oli esimene asi, mis ma armastuse kohta õppisin. Päev muudkui venib, sa teed tuhandeid plaane, kujutled kõikvõimalikke vestlusi, lubad muuta oma käitumist mõnedes asjades, ja muutud aina rahutumaks ja rahutumaks, kuni armastatu lõpuks saabub.
Siis aga ei tea sa enam, mida öelda. Oodatud tunnid muutuvad pingeks, pinge hirmuks ja hirm häbiks, mis ei lase sul oma kiindumust välja näidata.

''See kaev tõi siia palju inimesi, igalühel oma ootused, unistused ja mured. Keegi julges vett otsida, ja vesi ilmutaski ennast ning inimesed kogunesid vee ümber. Ma usun, et armastus ilmutab ennast samamoodi, kui me vaid teda julgesti otsime, ja armastus omakorda tõmbab enda poole veel rohkem armastust. Kui meid armastab üks inimene, armastavad meid kõik.''

Aga kui uskuda, et sa midagi tead, siis tead seda ka tegelikult.

''Ära küsi,'' vastasin. ''Armastus ei salli küsimusi, sest kui liiga palju mõelda, hakkad kartma. See on käsitamatu hirm, mida ei saagi sõnadega seletada.''

Tõde leidub alati seal, kus leidub usku.

Sest sealsamal hetkel, kui me asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema.
Ja päästab meid.

''Ma ei tea. Aga tavaliselt valib Ta enese ilmutamiseks just vee. Võib-olla sellepärast, et vesi on elu allikas; meid luuakse vees ja üheksa kuud oleme me selle sees.
Vesi on naise jõu võrdkuju, jõu, mida ei saa taotleda mitte ükski mees, kui tahes valgustatud või täiuslik ta ka poleks.''

Armastus on täis lõkse. Kui ta ilmub, näitab ta ainult oma valgust ega lase meil märgata valgusest tekkivaid varjusid.

Ma tean, et armastus sarnaneb tammiga: kui lased tekkida tillukeselgi praol, millest veenire läbi pääseb, lõhub ta vähehaaval terve ehitise - ja ühel hetkel ei suuda enam keegi võimsat voolu ohjeldada.
Kui tamm kokku variseb, võtab armastus juhtimise enda kätte. See ei ole enam tähtis, mis on võimalik või mis on võimatu, või kas me suudame armastatut enda poolel hoida - sest armastus tähendab, et sa ei suuda enam olukorda valitseda.

Son los locos que inventaron el amor.

''Kes on tark, see on tark ainult tänu armastusele. Ja kes on rumal, see on rumal ainult sellepärast, et ta arvab end suutvat armastust mõista,'' vastas tema.

Teed on mõeldud rändamiseks.

Mingil põhjusel kaotavad asjad oma väärtuse, erilisuse või omapära, kui me nende asjadega tihti kokku puutume, neid näeme või kasvõi mõtleme neist asjadest.

On möödas 8 päeva, kui ma selle kirja panin. Ning ma loodan siiralt, et see väärib avaldamist. Nii siis, inimtüübid..

Inimesi on meie maailmas kolme sorti, ma arvan. Ühed on need, kes avavad kogu oma hinge inimestele juba pea esmasel tutvusel. Nad on avatud inimesed, kes ei näe põhjust, miks peita ennast inimeste eest. Neile on avatud uued väljakutsed ja värsked ideed. Sa saad neid tundma palju - võib-olla sügavalt, võib-olla pindmiselt. Nad on rõõmsameelsed inimesed - esmapilgul. Kuid ma arvan, et tegelikult on nad algul petised. Oma kannatused, kurvad momendid jagavad nad vähestele, kui nad seda üldse teevad. Tihtipeale koguvad nad endasse negatiivust, nad imevad neid endasse nagu tolmuimejad, et siis kord lõhkeda ja ennast välja elada. Ka seda võib-olla sissepoole või privaatselt kõige lähedamate ja kallimate inimeste juuresolekul, seltsis.
Ma ei tea, milline on nende inimeste hing. On nad sügavamate mõtetega sügavad inimesed? Või on nad pindmised inimesed, kes ei vaeva ennast mõtlema asju sügavamalt, looma asjade ümber seoseid, arvestama igat hinge ja iga hinge eripära. Ning mõnes teises mõttes sulanduvad nad halli massi, sest mulle tundub, et meie maailmas on rohkem pindmiseid inimesi, kui neid on sügavaid. Pindmine inimene on pindmine. Ta lihtsalt on. Tavalised inimesid, nii nagu inimesed ikka.

Teist sorti inimestest ei oskaks iial arvata, milline võib reaalselt nende sisemine-mina olla. Mulle tundub, et neil on ees maskid. Kui me vaatame neile otsa, on nad nagu esimest sorti inimesed. Kui me õpime neid lähemalt tundma, võime avastada ennast ühel hetkel auku kukkumas. Me eksisime nende suhtes, kuna nad ei olnud sellised, nagu meile esmapilgul tunduda võis. Nad tunduvad algul meile erinevad. Ei ole kindlat tüüpi. Nad võivad olla rõõmsameelsed, kurvad, tõsised, tuimad.. nad võivad tunduda lapsemeelsed, võib-olla mitte. Nad võivad tunduda ülbed ja inimvaenulikud. Õppides võime tunda ennast nagu alguspunkti jõudes - kõik taaskord otsast peale. Võib olla suur vahe tema maskil ja temal. Nii suur, et on võimalik alata uuesti inimese tundma õppimisega. Seekord sügavamalt ja reaalselt, kuna algul oli ta meile nagu petis.

Eks me kõik inimesed oleme omamoodi petised - kes rohkem, kes vähem. Me võime petta tahtlikult ja me võime petta ka nii, et me ise seda ei tea. Või me teame, aga me ei võta seda kuulda, käsile.. ei arvesta sellega.

Teist sorti inimeste kohta ma ütleks, et ära iial otsusta raamatut kaane järgi. Või nad on nagu kaanega raamatud. Me oleme ju kõik uurinud poes raamatuid, aga üldjuhul oleme me kõik võtnud kätte raamatu seetõttu, et kaas on niivõrd huvitav, põnev, eksootiline.. ta tekitab meis huvi. Teist sorti inimesed võivad olla igavad kaaned. Neis ei ole seda, mida meis nende vastu huvi võib tekitada. Kui nad just ei paista millegi tõttu silma.

Kõige enam meeldivad mulle aga kolmandat sorti inimesed. Nad tekitavad minus joovastust, suurt joovastust. Ma armastan nende pagasit, mida ma aina uurin ja uurin. Kuid mida jään uurima, ma arvan, elu lõpuni. Minu meelest paistavad kolmandat sorti inimesed välja oma iseloomukillukese, mõtete, arvamuste tõttu. Me märkame neid võib-olla juhuslikult, võib-olla mitte. Kuid me märkame neid ning välimusel ei ole selles peaaegu, et üldse rolli, mulle tundub.
Ma armastan neid inimesi ja mul on uhke tunne, et ma tunnen selliseid inimesi. Nad on mulle lähemal, kui iial varem. Ma arvan, et ma ei saa neid mitte kunagi tundma nii sügavalt, sest aeg saab lihtsalt otsa. Mulle meeldib kirjeldad neid kui ookeanisügavikke, kelles peitub palju, aga avastada jääb seda vaid vähestel. Need vähesed upuvad sinna või satuvad joovastusse, otsides nii kaua, nii kaua nende hinge taga. Meil on, mida neist õppida. Neil on nii palju meile enda kohta öelda.

Mulle on alati meeldinud mõte, kuidas peale suurt pingutamist ja ootamist teeb üks inimene lahti oma raamatu kaane, lubades meil tundma õppida tema sisu. Sisu ei ole avatud kõigile, see on avatud vaid vähestele, mis teeb selle inimese sisu minu jaoks veelgi atraktiivsemaks ja paneb tundma ennast erilisena.

Jah meil kõigil on hea minna kergemat vastupanuteed. Aga avada teisele inimesele oma hinge, on midagi, mis teeb meid paljastavaks. Minule isiklikult meeldib see mõte, kuidas kaks inimest ammutavad üksteisest ideid, inspiratsiooni. Nad jagavad oma mõtteid, unistusi.. selline tundmaõppimise protsess kestab elu lõpuni. Kord sügavamalt, kord pindmisemalt. Kuid mõte, kuidas kahe inimese hinged üksteisega põimuvad, selles on minu jaoks midagi nii lummavat.