Kuulan King Crimson'it ja tuli mõttele, kui üüratult põnev ja mitmekesine ühiskond meid ümbritseb. Elus olemine ja elu oma otseses tähenduses on nii huvitav, kohutavalt intrigeeriv ning ääretult seiklusrikas. Võimalusterohke maailm on meie jalge ees, ootab meie esimesi samme, piisavalt julgust ja osavõtlikkust, asjalikkust võimalusetest kinni haaramiseks. Kui vapustavalt see kõlab. Kõik kulgeb ju tegelikult nii lihtsa valemi järgi ja üllatavalt seaduspäraselt. Milline fantastiline valik võimalusi ja meie meeli ergutavaid ootamatuid otsuseid.
Kuid vaatamata sellele suudame meie, inimesed, mõelda elust kui kummaliselt igavast persoonist, kes valitseb meie elu, kujundab seda, panustab meie tulevikku ja kummitab meid meie minevikuga. Elu tundub justkui olevat üks suur ja hindamatu vaenlane, keda tuleb meeles pidada, hoida oma selja taga ja hoida peal pilk. Miskipärast ei oska või ei taha me oma vaenlast tunnustada ja enda kasuks tööle panna, mõeldes temast hoopis kui olevusest, kes peatab meid meie tegudes, andes meile õppetunde, mis panevad meid veelgi enam enda otsustes ja mõtetes kahtlema, tekitades meie eludes üüratult palju segaseid olukordi ja kummalisi ebakindlusi, nende viimaste kõikumisi ning andes soodsa võimaluse hirmus läbikukkumiseks, hirmus sammude astumiseks.
Miks me oleme kartlikud ja hirmunud? Miks me peame kannatusi ebaausateks olukordadeks? Kas kannatused, õppetunnid ei peaks meile andma võimaluse teadvustada enda sihikindlust, enesekindlust ning voolima meid tugevateks, endast lugu pidavateks ja julgeteks inimesteks, kes on avatud meelega ning ei karda tunnistada oma vigu? Ning õppetunnid on ju asjade loomulik kulg. Kõik teavad seda, aga keegi ei taha seda tunnistada või selle peale mõelda. Kaasa arvatud mina ja mind ümbritsevad lähedased inimesed.
Mis siis saab? Ma arvan, et tuleb tähele panna pisemaid märke meie elus, mis toovad meie ellu positiivset laengut ja õnne. Me peaksime endale kinnitama enda voorust ja sellest aru saama. Avastama oma unistused, tunnistama neid ja muutes need enda heaks töötama. Püüdles, püüdles, liikudes sihikindlalt nagu Jäär kunagi või Kaljukits hiljaaegu, sest minu arvates ongi meie unistus meie elu eesmärk. Brilliant meie elus, päike taevas, toit laua peal.
