Mõni õhtune mõte

Ma olen mõelnud selle peale, et kui inimesed ei pühenda ennast hoolikalt sellesse, mida nad teevad või mida nad mõtlevad, siis kuidas nad saavad üldse oodata, et miski neile sülle kukuks, hästi välja tuleks või nad ennast üldse mõistma hakkaks, kui viimase puhul ei pühendata ennast hoolikalt vastuste otsimisele vastamata ja lahtistel küsimustel. See on mulle alati selgusetu olnud. Inimene, kes ei raatsi mõelda, temast ei saa oodata voolavaid mõtteterasid ja sulisevaid, äärmiselt mõtlemapanevaid ideid ning kosmiliselt alla lennanud isikupäraseid mõtteid või jutte, sest ta ei oska suurelt unistada, suurelt mõelda. Ta ei süvene, ta ei keskendu ja siis ta loodab, et elu toimiks reegliteta ning ta arvab, et elu on raske. Ma arvan, et enda leidmine siin elus ja mõtlemine siin maailmas, kus me eksisteerime, on kõige tähtsamaid või olulisemaid asju unistuste, ideede ning meie enda elu vääriliselt toimimisel. Et me sureks siis, kui me elame. Et me ei vaataks hiljem kahetsustega tagasi ja ei mälestaks minevikku, vaid suunaks alati oma ninatipu otse kõrgustesse. Suurelt, uhkelt ja ilma tagasi vaatamata. Mulle meenuvad mõned joonisfilmid, kus tegelaste lahkumisel keelati neil selja pöörata ja tagasi vaadata. Alles nüüd mõistan, miks ja mis põhjusel selliseid asju öeldi. Tundub veel üllatavalt lihtne idee. Paar aastat tagasi ei oleks ma üldse osanud ennast ette kujutada praegu, siin kirjutamas, enda blogis. Ma arvasin, et minust ei saa inimest, kes kirjutab või veel vähem ei osanud ma seda üldse arvata. Need keelud, kus keelati tagasi vaatamine ja selja ümber pööramine, neis on oma point. Kas mitte ei kõnele need sellest, et see, mis on olnud või mis hakkab lõppema, millelegi selja pöörama, lõppsirge andma, seda paratamatut tuleb aksepteerida, et osata lasta seda lahti ja täita vana tühimik millegagi, mis on uus, mis on tulevik ja veel parem, mis hoiab meid liikuvuses. Liikuvuses ikka edasi ja edasi. Sihitud pilk millegi poole. Iga samm annab oma tõuke.

Anette

Kogemused

Me oleme ilmselt kõik lugenud piisavalt palju mõtteterasid, et võtta neid omaks või mõelda läbi ja siduda või võrrelda neid oma eluga. Üks mõttetera jookseb hetkel minu kõrvus. Ta siristab ja siristab ning ei taha kustuda. Ta kulutab oma energiat, tahtmatuses peatada seda laulu.

Ma mõtlen kogemuste peale. Kas te olete kuulnud mõtteterast, mis räägib targast inimesest? Tark inimene on see, kes õpib teiste kogemustest, mitte enda omadest. Õigupoolest ma ei mäleta, kes selle mõttekillukese lagedale toonud on ja milline on tema originaalne võrdkuju, aga ma leia piisavalt argumente, kuidas ennast selle pärast maha teha või mõelda endast kui inimesest, kes ei ole piisavalt intelligentne, et pidada meeles kuulsate või mitte-kuulsate mõtteviisikeste terasid ning tsiteerides neid piisavalt palju, piisavalt targalt ja mõtekalt.

Minu arvates ei õpi tark inimene teiste inimeste kogemustest. Tark inimene õpib enda kogemustest, unustades teiste inimeste kogemused. Kas Te teate miks? Sellepärast, et paljude aegade algusest on iga inimene ja iga isiksus siin elus saanud kätte oma vitsad omaette. See on äärmiselt vajalik elus edasi jõudmiseks ja liikumiseks; väga tähtis asjade üle järele mõtlemiseks ja analüüsimiseks; oluline hirmudest jagu saamiseks ja õppimiseks. Pealegi, iga kogemus on erinev, sest kui mitmekesine on maailm ja kui haarav on elu. Elu napsab iga isiksuse oma teele erinevatest nurkadest, viies neid erinevatele suundadele ja juhtides neid enda kõrval erinevatel rännakutel. Mõtlen praegu järele ning sooviksin hõisata äärmisest ''hea emotsiooni'' valangust, sest kui inspireerivalt maailm meie eest oma uksed tegelikult avaneda võib.

Minu kogemus erineb minu lähedaste kogemustest kasvõi terakese või killukese erinevalt. Seda võib nimetada isikupära erinevateks kalleteks ja suundadeks ning harudeks.

Kas oma kogemus siis elule ka vürtsi ja põnevust mitte ei anna? Ulatab teine lausa kandikul.

Anette