Ilu

Mulle on alati meeldinud mõelda, et inimene on kõige kaunim hommikuti. See värske ning unine nägu, silmanurgad rähmaga täidetud - selles on midagi nii imelist. Inimene on nii loomulik ja puhas. Nii huvitaval kombel puhas, kui jabur see ka ei tundu. Juskui üks süütus ise.

Romaan

Sattusin täiesti juhuse tahtel vaatama eelmine neljapäev Mihkel Raua saadet ''Kolmeraudne''. Tavaliselt olen saate puhta lühikese mälu tahtel ära unustanud, kuid klõpsates tol õhtul tv3'e peale, juhtusin kuulama pealt Mihkel Raua ja Kadri Kõusaare vestlust.

Kadri huvitav hääl kõlas miskipärast nii värskendavalt.

Tema asjalik jutt, hea väljendusoskus ja sõnakasutus panid mind teda automaatselt kuulama. Huvitav kõnemaneer mõjus mõnusalt. Ning vahelduseks mõjus see kõik nii värskendavalt.

Vestluse lõppedes läksin magama ja nüüd, paar päeva hiljem, hakkas tema isiksus mind kummitama. Ta ise hakkas mind kummitama ja kummitama hakkas ka mind sõna ''romaan''.

Novembrikuu Anne&Stiil on mul endiselt voodi ja kirjutuslaua vahel. Ta on seal asetsenud päris pikka aega. Ma ei imestaks, kui seal all juba pisikene tolmukiht oleks.

Kuid eile, eile öösel, ilmutas ja kummitas ta nimi mul ikka meelel. Võtsin kätte Anne&Stiili ja avasin põgusalt selle ajakirja, sirvides läbi kõik artiklid ning vaadates tükk aega kaanepilti K. Kõusaarest isiklikult.

Otsustasin lõpuks suure uudishimuga artikli läbi lugeda. (Meenutagem nüüd, et novembrikuu alguses ajakirja lugedes, ma ei tundnud Kadri vastu absoluutselt huvi. Ta ei öelnud mulle midagi. Lihtsalt üks kena naine kaanel. Seetõttu ma ei suvatsenud isegi puhtast isiklikust viisakusest lugeda läbi, mis on artikli kirjutajal Kadri kohta meile rääkida ja öelda).

Ma ei pettunud. Kadri hakkas mind huvitama üha enam.

Täna õhtupoolikul otsides üles tema facebooki konto ja sobrades enda ajus, et meenutada tema kolmanda romaani pealkirja, tundsin suurt õnnetunnet, sest lõpuks meelde tuletades romaani pealkirja ja lugedes erinevatest allikatest ''Alfa'' kohta üha uut ja uut informatsiooni, ütlesin iseendale üsna asjalikul hääletoonil: ''Lõpuks ometi ma leidsin midagi, mida ma tahan nii väga lugeda, sest raamat tundub olevat nii jõuline ja huvitava sõnadekasutusega, et ma usun, et see võib mõjutada ka veidi minu mõttemaailma. Või võib ta seda tunnustada, süvendada või panna mind mõtlema sügavalt asjade üle järele.''

Seetõttu külastan kindla enesekindlusega esimesel võimalusel raamatupoodi ja soetan endale selle raamatu ilma pikema mõtlemiseta.

Seekord jooksis mõtteke eilses keemia tunnis

Ma olen alati mõelnud, et vanusel pole tähtsust. Kuid tundub, et mida küpsemaks me saame, seda rohkem asjade üle mõtleme ja neist aru saame.

Nüüd jõudsin ma mõttele, et vanusel on tähtsus. Kindlasti on tal tähtsus. Eri vanuses inimestel on eri väärtushinnangud. Mida nad hindavad, mis on nende salasoovid, eelistused. Kuidas nad mõistavad ja vaatavad maailma enda pilgu läbi. Mida nad üldse elult soovivad. Mida nad soovivad suhtes, kuidas nende meelest peaks suhe toimima.

Üks erand minu jaoks küll: välja arvatud siis, kui kahel osapoolel on sügav hing. Nad oskavad üksteist mõista ja hinnata teineteise väärtusi. Nende suhe, ma arvan, on nagu koostöö. Mõlemad osapooled annavad endast, jagavad ja teevad kompromisse. Nende suhe põhineb koostööl. Kusjuures minu arvates ongi see suhte puhul üks kõige tähtsamaid asju.

Mõtted mõtted mõtted

Pole kunagi olnud sellise suhtumisega nagu ma praegu olen. Minu suhtumine polnud venelastesse, nagu enamustel siinsetel noortel, midagi positiivset. Ma ei soovi üldistada, aga siiamaani on tõepoolest jäänud mulje, et inimkonnas ja minu ealistel pole kujunenud isegi viisakat suhtumist selle teise maa rahvasse ja riiki üldse. Ma usun, et me oleme liiga pealiskaudsed ja minevikus võib-olla liiga kinni. Rahvusena meil üldiselt ongi tegelikult selline suhtumine ja iseloom. Me ei pruugi sinna mitte midagi parata, aga keegi meist seda tunnistada ka ei taha. Eks enda vigu ongi halb tunnistada, samas ma ei saa eriti teistest inimestest aru, minul endal on isiklikult väga huvitav tunnistada enda pahemaid külgi. Ma ei varja ja ei eita neid. Ning võib-olla on isegi tekkinud kerge uhkus selle üle. Ma tunnistan, nõustun ja ei varja. Ning selle arvelt hoian ennast tagasi ja toon esile paremaid külgi.

Kui ma mingi aeg küsisin õe elukaaslaselt, et mida tema venelastest arvab, siis ma sain tegelikult vastuse, mis mõjutas üsna hästi minu suhtumist sellesse rahvusesse. Nimelt ta vastas mulle, et need venelased, kes elavad Eestimaal ja need venelased, kes elavad oma kodumaal, neil on erinevus. Ei tasu eeldada siin elavate venelaste põhjal, et ka nende koduriigis endas on selliseid inimesi, nagu nad meil siin on. Samuti teeb ka oma osa kokkupuude ja üldiselt jäävad inimestele meelde vaid ebameeldivad kokkupuuted. Samuti ma sooviks lisada, et üsna paljud inimesed kaebavad, et venelased ei õpi ära eesti keelt. Ma arvan, et selle kõige lihtsam põhjus on see, et neil pole motivatsiooni. Enamus inimesi siiski räägib vene keelt ning meie riik on ise teinud nende elu siin palju lihtsamaks. Kui mina elaks näiteks Prantsusmaal ja ulmelistel põhjustel oskaks prantslased eesti keelt nii, et ma siin hakkama saan ning riik võimaldaks meil siin nii lihtsalt oma keelega läbi käia, siis kas mul tõesti oleks motivatsiooni keel ära õppida? Ma usun, et kindlasti mitte.

Mulle jäid meelde sõnad ''sõbralikkus'' ja ''külalislahkus''.

Tänu R'i sõnadele hakkas minu suhtumine vähehaaval muutuma ja nüüd olen jõudnud etappi, kus ma tõepoolest õpiks hea meelega ära vene keele. Ma alustaks kohe praegu, kui mul vaid oleks hea keeleand, kuid võib-olla suure tahtmise juures on siiski võimalik keel ära omandada.

Ma ei kahetse, et ma Moskva raamatut lugema hakkasin. Ka selle raamatu juures olin ma kergelt elevil. Raamat tõotas tulla nii soe, huvitav kui ka informatsioonirohke.

Nii nagu raamatu kaanel on matrjoška, siis ma nüüd saan aru, miks ta seal kaanel üldse asub. Venemaal on küll matrjoškad tema sümbol, aga kui ma vaatan sügavamalt, siis ka riik ise on väga mitmetahuline. Nii heas kui halvas mõttes. Mitmetahuline ja värvikirev mitte värvide poolest, vaid see oleks pigem täiendus mitmetahulisusele.

Raamat oli soe, armas ja mulle väga meeldis. Hea värske lugemine ja mitte midagi pole liialdatud, püüdes raamatut ilusamaks teha. (Sisu poolest) Kõik on nii, nagu peab ja nii ongi.

Mõtted raamatutest

Ma mäletan hästi, kui ühel kenal koolipäeval ootasin meeleheitlikult kirjanduse tundi. Kirjanduse tunniga on alati olnud mittemeeldivuse suhe, kuid nüüd, uuelt kooliaastalt ootan kirjandusega meeldivat suhet. Põhjus, miks ma seda tundi nii väga kannatamatult ootasin, oli see, et ma soovisin teada saada juba seda raamatutenimekirja, mille õpetaja pidi meile ette lugema. Kohustusliku kirjanduse raamatunimekiri.

Mind tabas suur lugemisind suve alguses. Ning suve lõpus ta jätkas teed sealt, kus ta pooleli jäi. Olen valdavalt lugenud pea kõik reisiraamatud läbi, aga nüüd on aeg seda muuta. Lasin kohustusliku kirjanduse nimekirja endale südamele lähemale ja juba järgmine päev läksin kooli raamatukokku, kust laenutasin endale 4 uut raamatut. Kõige tähtsam neist on kindlasti ''Nullpunkt''. Teised kaks raamatut on inglise keele jaoks ja neljas raamat on Buddha õpetus või kuidas iganes ma seda raamatut nimetada saan. Selgituseks nii palju, et seal on Buddha põhimõtted. Võib-olla annab veidikene aimu. Ma tõepoolest pole veel teda sirvinudki. Välja arvatud tol päeval kooli raamatukogus. Silm läks küll igaljuhul särama, kui see raamatuke minu käte vahele juhtus.

Esimene raamat, mis oli nimekirja eesotsas, oli ''Mina olin siin''. Kindlasti on mõni teist näinud filmi. Võib-olla mõni üksik on lugenud ka raamatut. Mina otsustasin lugeda raamatut ja hiljem saada enda valdusesse ka dvd, mille vaataksin põgusalt läbi, et oleks nagu kirss tordil, lõpetas selle temaatika oma peas ära. Sulgen luku ja avan ta taas 6ndal oktoobril, kui ees on ootamas lugemiskontroll.

Raamatu sain eile, täpselt kell 21.30 läbi loetud. Lugemisega alustasin täpselt nädal aega tagasi. Ma pole mitte kunagi lugenud nii kiiresti ühe kohustusliku kirjanduse raamatu läbi. Ilmselgelt olen tõesti veel tolerantsem kui muidu. Ma ei otsusta raamatut kaane järgi. Kindlasti ma kunagi otsustasin, aga ausalt öeldes väga enam ei meenu. Võib-olla on minu põhimõte see: vaatab, mis saama hakkab. Või kuidas raamatu sisu välja kujuneb.

Pool tundi hiljem, pärast raamatu läbi saamist, võtsin kätte dvd, mille pistsin kenasti dvd mängijasse. Mind saatsid ja minu kaaslasteks olid õunakook ja minu lemmik tee. Neid on kaks. Seekord oli minu valik ''Kirg''.

Eile, koolis, päevasel ajal ütles paar klassiõde, et film on parem kui raamat. Mitte üleüldse vaid ''Mina olin siin'' film on nende meelest parem kui raamat. Ma väidaks vastupidist.

Tegelikult pole mulle kunagi meeldinud noorsooromaanid. Võib-olla pole asi ka meeldimises. Lihtsalt nii on kujunenud, et ma eelistan midagi küpsemat. Nii ei saa ka tegelikult öelda. Ma lihtsalt pole nendega olnud nii tihedas kokkupuutes ja ma ei tunne noorsooromaanidega hingesugulust.

Mis puudutab raamatut ja filmi ''Mina olin siin'', siis ma mäletan hästi, kui õpetaja ütles tunni ajal, et kindlasti meeldib meile raamat just seetõttu, et see on ropp. Ebasündsate sõnadega raamat. Kahtlemata ta oligi ropp, aga mulle ei meeldinud raamat just seepärast, et ta ropp oleks, vaid mulle meeldis raamatus just see, et see ongi päris elu. See on reaalne ka praegu 2011. aastal. Kõik on nii nagu on alati olnud. Võib-olla on olud ja tingimused paremad, aga ma väga kahtlen, kas sellistes seltskondades on üldse midagi paremaks muutunud. Suhtumine on vist alati inimkonnas peaaegu, et sama olnud. Sass Henno kirjutas raamatu nii nagu ta meil tõepoolest on. Ma pean silmas elu. Mitte kõigi, vaid teatud inimeste. Näeme me ju sellist elu kõikjal. Ka mina näen sellist elu siin samas Annelinnas, kus on minu pesa. Mitte küll nii lähedalt nagu ma sooviks, aga parem on. Ma ei soovigi, sest ma tean ja rohkem näha pole vaja.

Minu jaoks oli film emotsioonitu. Ta jäi väga lahjaks mulle. Ma oleksin soovinud sügavust. Ma arvan, et just sügavus on see, et mis teeb ühe filmi üheks väga heaks filmiks. Kui mitte fantastiliselt heaks. Või lausa suurepäraseks.

Sügavus filmis puudus. Tegelikult oli ka raamat üsna pindmine, aga võib-olla ei olnudki sinna raamatusse vaja seda sügavust, mida ma tihtipeale otsin. Jah, ma arvan, et seda polnudki sinna vaja. Igatahes.. nagu ütles Eeva Park, siis: ''Alguse uskumatu räigus, tunne, et isegi lugejal kohe hambad sisse lüüakse, ei takista kohest imetlust keelelise täpsuse ja nõtkuse üle. Parim minu jaoks on sõnade puhas, väga täpne rütm ja kujundlikkus - ei midagi üleliigset ja kõik ometigi täpselt paigas. Ka alistamatu vihahoog. Ka släng, mis oma jõhkruses on väga loomulikult kogu romaani situatsiooni, paika ja tegelastesse sisse kodeeritud.''

Bollywood, Bollywood

Tegelikult mul olid suured ootused. Kohe, kui ma poodi sisenesin ja Seda raamatut nägin, läksin elevile nagu väike tüdruk. Ma võtsin raamatu kätte, sirvisin seda lõbusalt ja sammusin enesekindlalt leti äärde, et teha oma järjekordne ost.

Tollest korrast on möödas aga päris palju. Päris mitu nädalat, kui mitte rohkem. Raamat on mul tõepoolest läbi loetud. Juba mõni aeg tagasi sai raamat riiulile asetatud, et enda uut aega ja sära oodata. Nimelt mul on komme sokutada PP sarja raamatuid ka teistele lugemiseks, et ka nemad saaksid aimu minu kirest, hobist ja huvist reisiraamatute vastu. Ma siiralt loodan, et Te kõik, kellele ma enda raamatuid sokutanud olen, olete vähemalt natukenegi saanud maitsta osakest minu kirest. Ma siiralt loodan, et teile on need raamatud meeldinud.

Nagu ma postituse alguses ütlesin, siis mul olid tõepoolest suured ootused. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis suur ootusärevus raamatut lugema hakata oli seepärast, et ma ootasin raamatult hoopis teistmoodi hõngu, kui ta mulle seda lugemise ajal pakkus. Ma ootasin midagi sügavat. Midagi sügavahingelist ja vaimset. Ma ootasin, et raamat räägib inimesest, kes läks ennast otsima, et leida sisemine tasakaal, puhastada enda hinge ja kõike muud psühholoogilist ning vaimset. Seetõttu olin juba raamatu keskel pettunud. Pettunud ma polnud aga autoris ega ka raamatus endas. Võib-olla ka mitte endas, vaid enda idees; mõttes; eelarvamuses.

Kuid pean tunnistama, et üks ootus läks tõepoolest paika. Nimelt raamat oli tõepoolest värviküllane. Nagu Bollywoodi järjekordne seebiooper. Autori värviküllane seiklus Indias oli tegelikult väga põnev lugeda. Ning mida on mul kritiseerida, kui tegemist on teise inimese eluga? Tema kogemused, tema mõtted. Julgeks ma pean teda nii või naa, et ta avaldas ühe isikliku osa oma elust.

Kui rääkida sellest, mida autor Indiast endast rääkis, siis kogu selle raamatu vältel oli Indiast tegelikult ikka piisaval määral juttu. Autori seiklused olidki puhas kirjeldus Indiast, ma vähemalt arvan nii.

Soo

Esimene peatus Kurista mets. Auto jääb seisma ja me marsime emaga autost välja. Ma võtan sihikindlalt enda kaamera kotist välja ja sammun ümbrust uudistama. Ema on ära olnud 10 minutit, kui tuleb teine auto. Teises autos on tädi ja tema kaks tütart. Nad on tüdinenud näoga, sest nagu ma kohe kuulsin, põhjustas meelehärmi seenepuudus. Kurista oli kuiv. Mitte ühtegi märki niiskusest ja vihmast.

Teine peatus Valgesoo mets. Seekord ei parkinud auto teeäärde, vaid sõitsime metsa sissepoole. Kui teistel oli nüüd plaanis pohli korjata ja emal veel seeni edasi otsida, otsustasin mina Valgesoo laudtee kasuks. Sinna jõudmiseks pidin aga läbima umbes 2 km kruusateed ja siis pöörama vasakule. Tegelikult oli mul päris kõhe, kui autod silmapiirilt kadusid ja mõlemal pool teed sahinad kostusid. Lõpuks jõudsin sildi juurde, mis suunas vasakule. Kõndisin metsa sisse, võtsin näppudega endale suhu paar pohla ja sammusin sihikindlalt laudtee poole. Jõudsin laudteele ja astusin paar sammu. Ning mis ma näen ehmatuseks. Üks loom kõnnib keset sood ja mind nähes jääb seisma. Meil oli silmside. Küll võtsin mina paar sammu edasi ja paar sammu tagasi. Küll võttis tema paar sammu edasi ja paar sammu tagasi. Ta puuris mind oma silmadega ja mina samuti. Tegelikult olin ma päris kohkunud. Esiteks, kes ta on? Teiseks, kas ma pean igaks juhuks tagasi pöörama või hoopis temast mitte välja tegema ja oma teed edasi minema. Umbes viie minutilist silmsidet, võttis loom jalad selga ja kadus kaugustesse. Ma suutsin temast isegi teha kaks pilti, üks parem kui teine. Kuid pildid kriitikat ei talu, sest kaamera mul kaugele ei suumi ja ega värvid on ka piltidel tuhmid.

Pärast tema kadumist kõndisin pool maad ära, kui hakkas jälle kõhe. Tegin paar pilti, kõndisin arvatavasti kümnest kui mitte rohkemast ämblikuvõrgust läbi ja tegin paar sammu pehme, vajuva sambla peale, kust võtsin paar jõhvikat. Ühed sõin kohe ära ja teised võtsin tee peale kaasa.

Vaatetorni ma ei läinud ning lõpuks võtsin minagi jalad selga ja kadusin kaugustesse auto juurde.

Mõtted India raamatust

Ma olen väga-väga põnevil. Äsja ilmus raamat ''Minu Bollywood: Elu nagu India filmis''

Arvatavasti oleksid päris paljud muigama hakanud, kui nad oleks näinud minu kiljatust ja elevust. Tõesti nii tore on tagant järele mõelda, millised pisiasjad mind nii õnnelikuks teevad, et rahulolu tunne on terveks päevaks garanteeritud, sest seedima hakkan ma seda raamatut juba enne selle kätte võtmist. Tähelepanu pööras raamatule ka minu kalli Kätu(Kädri-Li) sõber Indiast. Sõber A oli nimelt tõlkinud endale lause ''Elu nagu India filmis'' ja asus esitama küsimusi India kohta. Muidugi oli ta rõõm suur, kui ta sai teada, et ma olen seal käinud, mulle meeldis seal ja ma tahan tagasi minna.

Loodetavasti tuleb sellest raamatust üks värviderikas mälestus, sest juba täna saan kokku enda sugulasega, kellega on plaanis minna raamatukokku (nimelt ta otsustas lugema hakata inglise keelseid raamatuid ja muidugi olen mina see, kes teda aidata saab: loen nimelt juba 2 aastat inglise keelseid raamatuid, just nimelt inglise keele õpetaja käsul) ja minu plaan on minna raamatupoodi, kust ongi kavas osta see Hõrgutis. Esmalt vaadelda, seejärel katsuda, nuusutada ning kodus asungi tee kõrvale lugema.

Mets

Mulle meeldib käia metsas. Korjata seeni, mustikaid või hoopis pohlasid. Kõndida ringi, ahmida värsket õhku, ümiseda omaette või mõelda mõtteid. Mida kõike ma metsas pole ära mõelnud.

Eelmine aasta oli minuga kaasas ka muusika, kuid nüüd ma tunnen, et isegi muusikat pole vaja selleks, et tunda ennast seal hästi. Muusika jääb koju. Metsa jääb vaikus.

Ma olen alati pelgand sitikaid ja muid lendlevaid olevusi, kuid metsas olles ei ole mul neist isegi sooja ega külma. Ma lasen ennast sambla peale istuma. Unustan mustikaid korjates ennast mõtetesse ning isegi enda ümber tiirlevaid kärbseid ei pane ma tihtipeale tähele. Rääkimata mõnest hammustavast sääsest ja parmust.

Täna jätsin koju isegi kaamera, et ta mind ei segaks. Seda enam sain mõelda enda mõtteid ning korjata seekord rohkem mustikaid kui eelmine kord. Isegi varajasi kukeseeni leidus.

Pärast metsas käiku tunnen ma ennast küll väsinuna, kuid koju jõudes ja tükk aega teises keskkonnas viibides, ma tunnen, et mul on energiat veel veel ja veel.

Ning see värske ja külm õhk, mida ma alati ahmin, mida ma alati hingan ja tunnetan..

Mõned positiivsed mõtted Amsterdamist

Euroopa riigid ei ole minu jaoks kunagi olnud nii huvitavad kui Lõuna-Ameerika ja Aafrika riigid. Olen alati mõelnud Euroopa avastamist vanaduspõlves, kus hing enam ei kannata pikki väljasõite, kuid nüüd olen arvamusel, et ka Euroopas on midagi nii põnevat ja huvitavat.

Nagu ütles autor, siis Hollandisse tõesti naljalt ei satu. Jällegi vanaduspõlves, kui sedagi.

Kuid nüüd olen ma absoluutselt veendunud, et Hollandisse minu hing vanaduspõlves ei satu, vaid ta lause püüdleb sinna. Ning mitte vanaduspõlves, vaid noores eas.

Minu arust oli Amsterdami raamat äärmiselt vahva ja hea lugemine. Sa lihtsalt loed, loed ja loed. Sa loed suure põnevusega, suure huviga, tundmata kordagi igavust. Ma tõesti kiidan autorit äärmiselt huvitava, põneva ja lõbusa raamatu eest. Ma poleks arvanud, kui huvitav ja mitmekesine võib-olla üks Euroopa riik.

Ainult positiivsed sõnad!

Haiti ja muud mõtted.

Olete kuulnud või ise tundnud, et kõige paremad mõtted tulevad öösel enne magama minekut. Voodis, kui sa veel ootad, et uni ka sinule kohale jõuaks või lihtsalt uneklapp sulgub ning sa lihtsalt mõtled ja mõtled ja mõtled päris mitu minutit ühte mõtet. Sul tekib plaan - kas otsida lauasahtlist märkmepaberid ja mõtted üles kirjutada või unustada enda mõtted ning meenutada neid hommikul, kui mõtted üldse kunagi meenuvad.

Üks õhtu ma otsustasin võtta ennast kokku. Ma tõusin voodist püsti, panin öölambi põlema ning otsisin sahtlist välja märkmepaberid. Need samad märkepaberid lebavad minu sahtlis juba nädal aega, oodates minu tähelepanu, et ma lõpuks ometi nad siia kirja paneks. Tegelikult ma olen juba enda kohustust täitnud. Ma rääkisin esimesest märkmest: Don Juan Demarco. Sama pole ma teinud teise märkega, tema on Haiti raamatust, mida ma lugesin eelmine nädal kahe-kolme päevaga läbi ning mul ei tulnud mõtteid, mida Haitist siia kirja panna. Raske oli, sest raamatul olid mõningad puudused.

Mul oli raske ennast panna autori olukorda, kus ta oli pärast maavärinat rusude all kinni, oodates väljapääsu. Ma lugesin raamatut nagu muinasjuttu. See oli minu enda puudus, kuid tegelikult ma oleksin tahtnud rohkem kuulda Haiti rahvast. Tutvuda nende hingemaailmaga. Mulle oleks väga korda läinud nende eelistused, väärtused ja unistused/soovid. Kas või üldiselt.

Kuid Minu sari ongi iseenesest Minu. Kes mida läbi elas või ei elanud. Kelle Maa oli ainult tema või kes räägib raamatust nii, et see avab teiste südame ning paneb ühe enam Haitit armastama või vihkama. Kas armastama selle maa inimesi, loodust, suhtumis või vihkama seda kõike.

Ma oleksin tahtnud seda lugeda. Ma ei saa öelda, et raamat oli halb, sest mis ütleja mina olen, kuid ma arvan, et hea raamat ei tee inimest ükskõikseks. Mingi emotsioon peab olema. Kas positiivne või negatiivne. Niiet ma ei saa öelda, et raamat mind ükskõikseks tegi. Vastupidi, ma avaldasin ju arvamust.

Minu Guatemala

Mul hakkab imelik, kui ma mõtlen kõikide oma loetud reisiraamatute peale. Ma olen kõiki nimetanud soojadeks, silmaringi avardavateks ja kiitnud autorit tubli töö eest, millega ta pakkus meile lugejatele tükikest oma elust.
Ning kui ma vaatan enda raamaturiiulis asetsevaid raamatuid, olen enda üle uhke. Ning ma arvan, et põhjusega. Kõik need raamatud on avanenud mulle läbi autori silmade ja hinge, tervitavad mind iga päev oma pilkudega ja iga päevaga olen üha rohkem uhke oma muutuste üle.
Mäletan veel hästi tüdrukut, kes istus iga päev arvutis ja vihkas raamatuid. Ma poleks iialgi uskunud, et täna vaatavad minu riiulil vastu hulk raamatuid, mis on saanud oma koha minu südames.

Guatemala sai koha ka autori südames. Ning ta oli selle ära teeninud. Autor oli selle ära teeninud. Äärmiselt armas, millise südamega oli autor oma mõtted kirja pannud. Ta oli nõus jagama seda tükikest oma südames meiega.
Me tutvusime riigiga nagu Guatemala. Kesk-Ameerikas. Ning ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et keegi meist polnud kuulnud sellisest riigist nagu Guatemala.
Kindlasti väga huvitav raamat. Täis värve nii seest kui väliselt.

Kui ma avastasin Petrone Prindi kodulehelt peatselt ilmuva Guatemala raamatu, olin ma absoluutselt kindel, et ma ei kahetse kui ma selle tundmatu riigi endale avan. Need värvid mis mulle vastu vaatasid olid nii soojad. Mul tekkis kujutluspilt maailma kõige ilusamatest värvidest ning peab tunnistama, et selles riigis neid oli nii nagu ma ette kujutasin. Tollel päeval kui raamat sai endale soetatud ütlesin Eva-Lottale kohvikus, et ma ei suuda uskuda, kui imelisi värve saab üks riik omada. Kohalike käsitöö ja rahvariided, ei saa mainimata jätta loodust, on imelised. Minu arust on inglise keeles ilus sõna, wonderful.
Wonderful oli nii riik, inimesed, rahvariided, raamat, värvid kui ka autori hing, mis ei lase Guatemalal iial kustuda oma südames.

Igas riigis on oma head ja vead, aga alati tuleks pigem keskenduda heale, kuid mitte unustada vead.

Minu Eesti 2

Rõõmu lisas esiteks autogramm. Autogramm, mille ma sain tänu isale, kes enda vabast ajast käis PetronePrindi Tartu kontoris, et haarata mulle kaasa Justin Petrone autogrammiga raamat. Suured tänud sulle!

Raamat oli iseenda leidmisest. Piisavalt raske teekond Eestis iseenda leidmisel. Mida ma siiski tahan? Kas ma seda kõike olengi tahtnud?
Tagasisamme teha ei saa. Kõik tuleb vastu võtta. Tuleb olukorraga harjuda. Alati on positiivseid külgi.
Ma ei teagi, mida öelda. Selles raamatus on midagi nii head. Võib olla on asi selles, et inimesi huvitab võõramaiste inimeste mõtted Eestist.

Mulle tundub, et Justini mõtted on sarnased meie omadega. Kas meid ka ei pane vahest mõtlema meie endi käitumine, iseloom, kombed ja muud tüüpilise eestlasega seotud kaadervärgid. Tegelikult sooviks me kõik oma kaasmaalaste poolt naeratusi ja küsimusi Kuidas Läheb. Kuid meie mõtted ei tee tegusi. Nagu ütles mu isa, siis mõte/idee on hea, aga teostus on halb/vilets.

Mulle meeldis see eneseotsingu raamat. Käia läbi kogu Tema teekond.
Aitäh selle toreda raamatu eest. Anette.

Egiptimaa 1 ja 2

Niisis, Egiptus. Mida me Egiptuse kohta teame? Me teame, et seal on püramiidid ja hinnaline ajalugu. Seal on moslemid. Ja naised keda me turismipiirkondades ei näe. Kui näeme, siis on nad alati musta riietatud. Me arvame, et meestel on lõbu laialt, naised aga halvas olukorras. Mis me veel teame? Tegelikult me rohkem ei teagi.
Me ei tea tegelikust moslemiperest midagi, hetkel räägin ma Egiptuse moslemiperest. Me ei tea kes nad tegelikult on ning nii võtavadki paljud inimesed endale seisukoha. Seisukoht on tavaliselt ja suure tõenäosusega negatiivne, vähemalt meie, eestlaste jaoks. Kuid need kaks raamatut olidki igati soojad, positiivsed ja muutsid minu meelt nii moslemite kui ka nende usu üle.

Ma arvasin alati, et Egiptus ei ole enam mitte midagi muud kui Araabia ja islam. Kõik kombed, inimesed ja kõik kõik on üks suur islam. Ning ega ma positiivne islami suhtes pole olnud ka. Eks meil kõigil tekib oma kujutluspilt.
Need kaks raamatut avanesid mulle soojalt. Ma sain teada lähemalt nii usust, kommetest(kommetest mis ei ole ainult islam, vaid ongi Egiptuse omad), inimeste hingeelus ja palju muudki igapäevaelust.
Ma sain teada, et islami usk ei olegi see kõige hullem, vaid võib olla lausa kõige vajavam usk inimestele, kes otsivad endale hingekaaslast sisemuse mitte välimuse järgi.
Nimelt islamis kannavad naised peas rätikut ja seljas äbääjät(vabandust, kui valesti kirjutatud). Miks? Just sellepärast, et võõrastele inimestele mitte näidata enda kehavõlusi. Kogu selle varjamisega ka noores eas puutud ikka kokku erinevate meestega, kuid nii nagu meil on asi kaugel. Inimesed õpivad üksteist tundma sisemuse mitte välimuse järgi. Ning võibolla seepärast ongi petmine rangelt karisatud, et inimesel Oli võimalus valida endale see õige. Või õigemini öelda võimalus otsida, leida endale see õige. Vahest on valikuid antud vaid üks ja sellegi rikkumisel on tagajärjed. Ma arvan, et seetõttu ongi petmine keelatud. Elus pole nii palju võimalusi, tuleb kasutada seda ära targasti.

Kas lõbu on keelatud? Ei sugugi mitte. Moslemid on tõelised lõbu nautijad. Külastatakse palju sugulasi, oodatakse neid ise külla. Ning moslemid on need, kes suudavad tõestada, et inimesel pole vaja lõbutsemiseks alkoholi. Nemad alkoholi ju ei joo. Lõbuks ja heaks enesetundeks piisab vaid soojast naeratusest ja heast tujust.

Soovitan neid kahte raamatut inimestele kes soovivad piiluda moslemite loori taha, kiigata igapäevaellu, mõista inimene, avardada enda silmaringi ning muidugi kummutada oma eelarvamused. Samuti leiab raamatutest huvitavaid fakte, näiteks moslem ei kasuta tualettpaberit.
Mul oli väga nauditav lugeda neid sooje raamatuid!
Aitäh autorile!