Mõni aeg tagasi oli mul põgus hilisõhtune vestlus Ingridiga. Ta tuletas mulle meelde minu mõtted ja arutlused, dialoogid, mida pidasin ise endaga paar päeva tagasi linnast üksinda koju jalutades. Kas teid pole kunagi huvitanud, millest inimesed üksinda jalutades mõtlevad? Või lülitavad inimesed ennast välja, nagu eesmärki püüdes ning keskenduvad vaid praegusele hetkele, mis aset leiab. Minevik ei pruugi olla küll lunastatud, aga see on hetkeks unustatud. Ning tulevikule ei keskenduta. Tulevik on ühe sammu kaugusel. Ta järgneb oleviku tagajärgedele. Olevik on see, mis lunastab mineviku ja kujundab tulevikku. Kuid minevik on ilmutis, kummitus või kinnisidee, mis on tunginud meie mällu, mis ilmutab ennast aeg ajalt ning millest on raske lahti saada, lahti lasta. Tulevik aga oleviku tagajärg. Minevik mõjutab meie olevikku ja meie olevik mõjutab meie tulevikku.
On huvitav, kuidas on asjad siin elus omavahel nii põimunud, nii segunenud, moodustades rägastiku, kus kõik oksad on üksteisega teatud reeglite päraselt kokku põimunud, ühendatud. Ühest niidiotsast saab alguse teine niidiots.
Õigupoolest mõlgutasin mõtteid selle üle, kuidas me tunnetame end ümbritsevat keskkonda. Ma mõtlen, kas me tunneme ennast üksinda olles puudutatuna. Kõndides mööda tänavaid, ületades ristmikke ja ülekäiguradasid, märkame enda ümber inimesi. Inimesed mööduvad, meie möödume inimestest. Meie pilgud kohtuvad. Tahtlikult, tahtmatult. Me vaatame neid ja nemad vaatavad meid. Mõnikord me ei piirdu pilkudega. On hetki, kus me hakkame mööda inimese keha ringi rändama. Me uurime inimese riideid, stiili, figuuri, kõnnakut, näoilmeid, tunnetame tema pilke meie pihta. Võib-olla me hingame samas rütmis? Kas me mõtleme sama, mida teised inimesed? Võib-olla oleme me üksinda olles ebakindlad, kui me inimestest möödume. Me näime tõsised, rahulikud ja keskendunud. Siht silme ees. Ma arvan, et igal inimesel, kellel on silme ees siht, muutub automaatselt enesekindlaks. On, mille järele pürgida, mille järele minna. Keskendudes vaid sihtmärgile, lööb meis välja ürgne loomus saavutada oma eemärk, võidelda selle eest. Tõsise, rahuliku ja keskendunud maski all võib aga peituda ebakindlus. Kõikumised tasakaalus, mõtetes. Ei tea täpselt, pole kindel tunne. Kuid kas see, mida me tunneme, on õige? Ma mõtlen, kas see kuidas me tunnetame end ümbritsevat, on reaalne? On see päris? Kas me oleme möödujate jaoks nagu tuuleiil, kes tuiskab mööda, olles kaugustest, aga jättes küll jälje oma hetkelisest kohalolekust? Või nii, nagu paneme meie inimesi tähele, panevad inimesed ka meid tähele? Kas me lähme neile korda? Või me jätame nad ükskõikseks? Paeluv teema. Tõstada või tänaval küsitlus. Või oleneb tähelepanek inimesest endast? Öeldakse, ma ütlen, et kui inimesed, meie, tõlgendame asju enda jaoks nii, nagu me tahame, mitte nii, nagu asjad tegelikult on, siis on võimalik, et me paneme tähele inimesi, keda me tahame tähele panna, mitte ei pane tähele igat vastutulevat möödujat. Ma arvan, et see on alateadvus. See tuleb sealt sisemusest. Oleme kõik indiviidid. Ning tegutseme selle järgi, mis tuleb seest. Ajust, kõhutundest.
Anette
23 August, 2012
21 August, 2012
What’s more important? What we become, or how we become it?
Mulle jäi silma üks küsimus, mille üks tüdruk oli enda näoraamatus pildi alla kirjutanud. Mõtlesin veidi aega selle üle järele ja kuna ma ei soovi kommenteerides oma sõnumit edasi öelda, mõtlesin üpris põgusalt oma mõtteid siin blogis edasi kanda.
Küsimus, mis uusi küsimusi tekitas oli lihtne, kuid kaasahaarav. Nii nagu lihtsalt asjad siin elus on.
''What’s more important? What we become, or how we become it?'' - Esialgu trummeldasin oma näppe vastu lauda, mõeldes küsimuse ühele poolele, küll teisele poolele, tekitades endale järjest rohkem uusi küsimusi juurde. Siinkohal võib olla igal inimesel oma arvamus ja mõistmine. Kuid oma mõttelaengu põhjal jõudsin siiski järeldusele mõlema osapoole tähtsusele, millest teine osapool on siiski veidi tähtsam kui esimene. Keeruline seletus? See, kuidas me ''selleks'' saame on paratamatult tähtsam kui see ''kelleks'' me saame. Tegelikult on need asjad omavahel sümbioosis või kuidas öelda, nad on omavahel seotud. Ühest niidiotsast saab alguse teine, ühest teelõigust saab alguse järgemine. Rajad, millest me läbi liigume, teekond, mida mööde me rändame mõjutab seda, kuhu me välja jõuame. Ning nüüd meenub tark lause, mis paneb meile kõrva taha edaspidiseks mõtteaineks pakkuva terakese: pole tähtis, kuhu sa jõuad, vaid see, kuidas sa sinna jõuad. Ning see ongi areng, see ongi teekond, see ongi otsimine ja lõpuks leidmine.
See, kelleks me kujuneme või kelleks me saanud oleme, sõltub sellest, kuidas ja milliseid radu, püüdluseid ja teekondi me läbi oleme pürginud. Lihtne.
Küsimus, mis uusi küsimusi tekitas oli lihtne, kuid kaasahaarav. Nii nagu lihtsalt asjad siin elus on.
''What’s more important? What we become, or how we become it?'' - Esialgu trummeldasin oma näppe vastu lauda, mõeldes küsimuse ühele poolele, küll teisele poolele, tekitades endale järjest rohkem uusi küsimusi juurde. Siinkohal võib olla igal inimesel oma arvamus ja mõistmine. Kuid oma mõttelaengu põhjal jõudsin siiski järeldusele mõlema osapoole tähtsusele, millest teine osapool on siiski veidi tähtsam kui esimene. Keeruline seletus? See, kuidas me ''selleks'' saame on paratamatult tähtsam kui see ''kelleks'' me saame. Tegelikult on need asjad omavahel sümbioosis või kuidas öelda, nad on omavahel seotud. Ühest niidiotsast saab alguse teine, ühest teelõigust saab alguse järgemine. Rajad, millest me läbi liigume, teekond, mida mööde me rändame mõjutab seda, kuhu me välja jõuame. Ning nüüd meenub tark lause, mis paneb meile kõrva taha edaspidiseks mõtteaineks pakkuva terakese: pole tähtis, kuhu sa jõuad, vaid see, kuidas sa sinna jõuad. Ning see ongi areng, see ongi teekond, see ongi otsimine ja lõpuks leidmine.
See, kelleks me kujuneme või kelleks me saanud oleme, sõltub sellest, kuidas ja milliseid radu, püüdluseid ja teekondi me läbi oleme pürginud. Lihtne.
05 August, 2012
Inimesed on inimesed
Kas me oleme kunagi soovinud mõista inimesi, kes inimestele haiget teevad, kiusavad, narrivad?
Kius lähikondlaste, võõraste inimeste poolt on kõigile inimestele tuttav. Kuid miks inimesed ei tunnista seda, et kiusamine on mõnus. Narrimine on mõnus. Haiget tegemine on mõnus. Miks? Me tunneme, et me kontrollime olukorda. Me oleme domineerivad. Me tunneme, et me valitseme. Me tunneme ennast nagu diktaator, kelle käes on ainuvõim oma rahva üle. Miks? See on meie loomuses.
Piir hea ja kurja vahel on üürike. Minus, minu sõprades, minu perekonnal on kõigil loomuses nii kurjus kui ka headus. Iseloom, geenid, on need, mis määravad, milline osa meist on ülekaalus, millisel määral ta ennast väljendab, millal ta ennast väljendab. Mõnel inimesel puuduvad piirid, mõni inimene tunnetab piire. Kuid kõik, ka mina, pean tunnistama, kui hea on tunne, kui fantastiline on tunne, kui me teame, et ometi kord on ka meil kellegi üle kontroll. Võib-olla üürikeseks ajaks, võib-olla pikemaks. Kuid kas me kõik pole paratamatult isekad inimesed? Ning siis me imestame, miks inimesed inimestele haiget teevad.
Kius lähikondlaste, võõraste inimeste poolt on kõigile inimestele tuttav. Kuid miks inimesed ei tunnista seda, et kiusamine on mõnus. Narrimine on mõnus. Haiget tegemine on mõnus. Miks? Me tunneme, et me kontrollime olukorda. Me oleme domineerivad. Me tunneme, et me valitseme. Me tunneme ennast nagu diktaator, kelle käes on ainuvõim oma rahva üle. Miks? See on meie loomuses.
Piir hea ja kurja vahel on üürike. Minus, minu sõprades, minu perekonnal on kõigil loomuses nii kurjus kui ka headus. Iseloom, geenid, on need, mis määravad, milline osa meist on ülekaalus, millisel määral ta ennast väljendab, millal ta ennast väljendab. Mõnel inimesel puuduvad piirid, mõni inimene tunnetab piire. Kuid kõik, ka mina, pean tunnistama, kui hea on tunne, kui fantastiline on tunne, kui me teame, et ometi kord on ka meil kellegi üle kontroll. Võib-olla üürikeseks ajaks, võib-olla pikemaks. Kuid kas me kõik pole paratamatult isekad inimesed? Ning siis me imestame, miks inimesed inimestele haiget teevad.
28 June, 2012
Õnnelikkus
Me kõik teame seda õpetust, kus igast päevast meie elus tuleb võtta nii, nagu see oleks viimane. Või siis esimene. Me oleme sellele kas vastu vaielnud või sellega nõustunud, teadmata, mida see lause tegelikult tähendab.
Inimesed hakkavad paratamatult mõtlema selle üle, mida nad oma elu viimasel päeval teeksid. Otseloomulikult nad suhtleks ja oleks võimalikult palju koos oma pere ning lähedasemate sõpradega. Nad tuletaks meelde neile, kui väga nad neid armastavad. Ning võib-olla nad viiksid täide mõne oma unistuse - näiteks benij hüppe, mootorrattaga sõitmine või millised iganes suuremad unistused, millega nad veel hakkama pole saanud ehk neil pole olnud nii palju tahtejõudu, et oma unistus täide viia. Minu arvates põhineb see tegelikult ettevõtlikkuses. Ma ei pea ennast kuigi ettevõtlikuks, sest mõnikord ma isegi ei mõtle pürgida mõne oma unistuse poole.
Võimalik, et mõni unistus jääbki pelgalt unistuseks, aga kui ma olen rahul sellega ja olen õnnelik, siis ma olen üpris kindel, et kõik unistused ei pea täituma. Unistused, mis teevad meid õnnelikuks, ei pea täituma.
Kuid mis värk siis selle lausega on? Tegelikkuses ei ole meil võimalik kõik oma mõtted sel viimasel päeval korda saata. Ideaalses korras teeme üldse mõne killukese neist ära.
Ma arvan, et inimene peab võtma igast oma päevast võtma nii, et ta oleks vähemalt õnnelik. Õnnelikkus on see, mis viib meid edasi ja tekitab meis suur rahulolu. On äärmiselt tähtis, et õhtul magama minnes ja oma päeva üle järele mõeldes, oleme me, inimesed, lihtsalt õnnelikud. Me ei pea korda saatma suuri tegusid. Me ei pea viima täide oma unistusi. Ning ei ole hea iga päev öelda oma lähedastele (perele, sõpradele), kuidas me neid armastame, neist lugu peame ja hoolime, sest mida harvem me neid ütleme, seda erilisemaks need muutuvad. Harjumuspärastel hoolivuskinnitustel, armastusekinnitustele ja lugupidamise kinnitustel ei ole enam oma võlu. Nad kaotavad selle erilise poole ja muutuvad liiga igapäevasemaks.
Nii siis, oleme lihtsalt õnnelikud ja teeme kõik, et me oleksime õnnelikud. Minu arvates on just see elus üks kõige tähtsamaid ja väärtuslikumaid asju.
Muide.. üks päev, vaadates Oprah-i saadet, panin kõrva taha ühe soovituse, et iga üks meist peaks võtma oma päevas vähemalt 1-2 minutit rahu ja vaikust. See pidavat meid õnnelikumaks tegema.
Anette
Inimesed hakkavad paratamatult mõtlema selle üle, mida nad oma elu viimasel päeval teeksid. Otseloomulikult nad suhtleks ja oleks võimalikult palju koos oma pere ning lähedasemate sõpradega. Nad tuletaks meelde neile, kui väga nad neid armastavad. Ning võib-olla nad viiksid täide mõne oma unistuse - näiteks benij hüppe, mootorrattaga sõitmine või millised iganes suuremad unistused, millega nad veel hakkama pole saanud ehk neil pole olnud nii palju tahtejõudu, et oma unistus täide viia. Minu arvates põhineb see tegelikult ettevõtlikkuses. Ma ei pea ennast kuigi ettevõtlikuks, sest mõnikord ma isegi ei mõtle pürgida mõne oma unistuse poole.
Võimalik, et mõni unistus jääbki pelgalt unistuseks, aga kui ma olen rahul sellega ja olen õnnelik, siis ma olen üpris kindel, et kõik unistused ei pea täituma. Unistused, mis teevad meid õnnelikuks, ei pea täituma.
Kuid mis värk siis selle lausega on? Tegelikkuses ei ole meil võimalik kõik oma mõtted sel viimasel päeval korda saata. Ideaalses korras teeme üldse mõne killukese neist ära.
Ma arvan, et inimene peab võtma igast oma päevast võtma nii, et ta oleks vähemalt õnnelik. Õnnelikkus on see, mis viib meid edasi ja tekitab meis suur rahulolu. On äärmiselt tähtis, et õhtul magama minnes ja oma päeva üle järele mõeldes, oleme me, inimesed, lihtsalt õnnelikud. Me ei pea korda saatma suuri tegusid. Me ei pea viima täide oma unistusi. Ning ei ole hea iga päev öelda oma lähedastele (perele, sõpradele), kuidas me neid armastame, neist lugu peame ja hoolime, sest mida harvem me neid ütleme, seda erilisemaks need muutuvad. Harjumuspärastel hoolivuskinnitustel, armastusekinnitustele ja lugupidamise kinnitustel ei ole enam oma võlu. Nad kaotavad selle erilise poole ja muutuvad liiga igapäevasemaks.
Nii siis, oleme lihtsalt õnnelikud ja teeme kõik, et me oleksime õnnelikud. Minu arvates on just see elus üks kõige tähtsamaid ja väärtuslikumaid asju.
Muide.. üks päev, vaadates Oprah-i saadet, panin kõrva taha ühe soovituse, et iga üks meist peaks võtma oma päevas vähemalt 1-2 minutit rahu ja vaikust. See pidavat meid õnnelikumaks tegema.
Anette
26 June, 2012
02 June, 2012
01 June, 2012
Talle, kes ta on
Ma mäletan hästi, kui ma teda esimest korda nägin. Ma oskan endiselt meenutada tema kehahoiakut, uudishimulikku pilku, tema riideid, tema silmi ja juukseid ning seda, kuidas ta mind vaatas ja uuris. Nägin teda esimest korda reaalses maailmas ja ma olin veendunud tema suures omapäras teiste isiksuste seas. Sümpaatne oli tema kinnisus ja sügav hing, kuhu pääsevad ja millest saavad osa vaid valitud hinged. Ta paistis silma oma tasakaalukuse ja enesekindlusega. Mulle on alati meeldinud tema enesekindlus. Ta ei kõhkle enda otsustes. Ta on endas peaaegu, et alati kindel.
Ma tean, kuidas ta mind köitis. Oli miski, mis sisimas hoidis teda minu südames ja mis tõmbas teda minu poole nagu magnet.
Ta on heatahtlik inimene ning tal on suur süda. Kas on see perekond, kes teda nii mõjutanud on? Pean olema neile selle eest tänulik.
Mõnikord ta ei meeldi mulle ja mõnikord käib ta mulle lihtsalt närvidele. Mõnikord ei mõista ma teda raasugi ja mõnikord soovin, et ta jätaks mind rahule. Tõenäoliselt ei suuda ma mõnikord leppida sellega, et ta ei ole minuga ühel arvamusel, et ta ei ole huvitatud minu huvidest ja enamjaolt olen mures selle pärast, et teda ära ei kasutataks, et teda ei kiusataks ja temasse suhtutakse austusega. Suhtun ka temasse suure austusega. Võib-olla on see ka põhjus, miks ma ei kurna teda oma pettumustega; miks ma ei räägi talle oma kõige sügavamaid vihahooge, sest ma ei taha, et ta ära ehmataks, kui äkiline inimene ma tegelikult olen. Ma ei taha ennast näidata halvast küljest, sest ma kardan saada tema kriitilise poole osaliseks. Ning kõige enam, praegusel hetkel, kardan ma teda kaotada. Ta on õpetanud mind rääkima. Saan tema poole pöörduda kõigega, mis on minu hingel. Ma ei pea häbenema ka kõige isiklikemaid teemasid. Tunnen ennast tema kõrval turvaliselt ja mugavalt. Ta on leppinud sellega, kes ma olen ning ta austab seda. Talle pole probleemiks minu liigsed kilod, vähemalt nii ta väidab. Usun teda, sest ma tunnen, et see on tõsi. Ta on intelligentne ja tark inimene - ma olen alati selliseid hinnanud. Nendega on, millest rääkida.
Ma olen alati olnud kriitiline. Mulle pole kunagi meeldinud logardid, kellel pole elus eesmärke ja silme eest siht. Ta on üks neist, kes on vastupidine. Imetlen tema eesmärke. Imetlen seda, et tal on silme ees siht, kuhu ta soovib jõuda, kuhu sa soovib pürgida.
Ma armastan seda, kuidas ta lõhnab, kuidas ta õhkab soojust, kuidas ta mind õnnelikuks teeb ja kuidas ma saan teda alati usaldada.
Ning ma tean, et ta on mul tugevalt südames, sest kui ta seda poleks, ei oleks ma nii tulehingeline ja mulle ei läheks korda ükski tema liigitus, sõna ega tegu.
Anette
Ma tean, kuidas ta mind köitis. Oli miski, mis sisimas hoidis teda minu südames ja mis tõmbas teda minu poole nagu magnet.
Ta on heatahtlik inimene ning tal on suur süda. Kas on see perekond, kes teda nii mõjutanud on? Pean olema neile selle eest tänulik.
Mõnikord ta ei meeldi mulle ja mõnikord käib ta mulle lihtsalt närvidele. Mõnikord ei mõista ma teda raasugi ja mõnikord soovin, et ta jätaks mind rahule. Tõenäoliselt ei suuda ma mõnikord leppida sellega, et ta ei ole minuga ühel arvamusel, et ta ei ole huvitatud minu huvidest ja enamjaolt olen mures selle pärast, et teda ära ei kasutataks, et teda ei kiusataks ja temasse suhtutakse austusega. Suhtun ka temasse suure austusega. Võib-olla on see ka põhjus, miks ma ei kurna teda oma pettumustega; miks ma ei räägi talle oma kõige sügavamaid vihahooge, sest ma ei taha, et ta ära ehmataks, kui äkiline inimene ma tegelikult olen. Ma ei taha ennast näidata halvast küljest, sest ma kardan saada tema kriitilise poole osaliseks. Ning kõige enam, praegusel hetkel, kardan ma teda kaotada. Ta on õpetanud mind rääkima. Saan tema poole pöörduda kõigega, mis on minu hingel. Ma ei pea häbenema ka kõige isiklikemaid teemasid. Tunnen ennast tema kõrval turvaliselt ja mugavalt. Ta on leppinud sellega, kes ma olen ning ta austab seda. Talle pole probleemiks minu liigsed kilod, vähemalt nii ta väidab. Usun teda, sest ma tunnen, et see on tõsi. Ta on intelligentne ja tark inimene - ma olen alati selliseid hinnanud. Nendega on, millest rääkida.
Ma olen alati olnud kriitiline. Mulle pole kunagi meeldinud logardid, kellel pole elus eesmärke ja silme eest siht. Ta on üks neist, kes on vastupidine. Imetlen tema eesmärke. Imetlen seda, et tal on silme ees siht, kuhu ta soovib jõuda, kuhu sa soovib pürgida.
Ma armastan seda, kuidas ta lõhnab, kuidas ta õhkab soojust, kuidas ta mind õnnelikuks teeb ja kuidas ma saan teda alati usaldada.
Ning ma tean, et ta on mul tugevalt südames, sest kui ta seda poleks, ei oleks ma nii tulehingeline ja mulle ei läheks korda ükski tema liigitus, sõna ega tegu.
Anette
31 May, 2012
Mõtteid hinnetest siit ja sealt
Olen elus kohanud inimesi, kellele on hinded (hinded, mida me koolis saame) kogu maailm või suur osa nende elust. Ning päris mitmel inimesel on eesmärk saavutada tunnistusele kõik viied. Ühest küljest ma mõistan neid inimesi, aga teisest küljest jääb mulle üsna selgusetuks, mida viieline tunnistus inimesele siis lõppkokkuvõttes tähendab. Kas see on preemia suure pingutuse eest ning see paneb tundma, et inimene on kiiduväärt teoga hakkama saanud?
Mulle pole kunagi erilist tähtsust omanud, millised minu hinded tunnistusele lõpuks kujunevad. Ma tunnen küll suurt rõõmu, kui ma tavalistel koolipäevadel häid hindeid kogun, kuid isegi siis, kui ma olen selle kogumiseks pingutanud, ei tunne ma, et ma oleksin hakkama saanud millegagi, mis on väärt kiitust. Üldiselt teen ma elus enamus asju teistele, mitte endale. Suvel, kui ma hiljuti, hakkasin jälgima tervislikku toitumist, siis tagant järele vaatan ja mõtlen, et ka see oli tehtud ning alustatud teiste inimeste pärast. Mul puudub enamjaolt igasugune motivatsioon, kui ma just kirglikult ja südamest midagi ei ihka. Motivatsiooni pole mul ka koolis heade hinnete kogumise suhtes. Pigem teen seda teiste inimeste pärast, kui teen. Üldiselt ei kogu ma häid hindeid mitte kellelegi. Isegi endale mitte. Võib-olla ma võtan asju liiga iseenesest mõistetavalt. Ning mu ema on mulle aegade algusest selgeks teinud tõsiasja, et pole tähtis, milliseid hindeid me koolis omame, me iial ei tea, mille toob meile tulevik. See on tõsi, mida ta mulle õpetanud on. (Kusjuures soovin tänase päevaga oma emale ka suurepärast sünnipäeva. Ma loodan, et ta on minuga rahul, sellisena nagu ma ennast inimestele serveerin.)
Olen pidanud ennast tõeliseks ateistiks, kes ei usu mitte millessegi. Ühel päeval sain aga ühelt inimeselt kinnitust, et siiski on minus palju usku. See, et ma ei usu kõrgematesse jõududesse, ei tähenda seda, et ma usklik poleks. Olen alati arvanud, et see, kuidas me oma teekonnal kulgeme, on meile ette määratud ja ette laotatud olenevalt sellest, milliseid valikuid me sinna omakorda veel vastu võtame. Olen sellest ka varem kirjutanud.
Võib-olla sellepärast puudub mul igasugune motivatsioon? Kõik tundub elus olevat nagu iseeneslik kulgemine ja ettemääratud teekond. Või kuidas sellega lood on?
Kui püsida alustatud kooliga seoses teemal, siis mille kuradi pärast me võime väita, et viielisest õpilasest, kes on ka palju erinevatel olümpiaadidel käinud, kulgeb tulevikus advokaat või kõrgem riigijuht? Võib-olla valib ta hoopis madalama sekretäri töökoha või läheb lausa Soome koristajaks?
Mulle pole kunagi erilist tähtsust omanud, millised minu hinded tunnistusele lõpuks kujunevad. Ma tunnen küll suurt rõõmu, kui ma tavalistel koolipäevadel häid hindeid kogun, kuid isegi siis, kui ma olen selle kogumiseks pingutanud, ei tunne ma, et ma oleksin hakkama saanud millegagi, mis on väärt kiitust. Üldiselt teen ma elus enamus asju teistele, mitte endale. Suvel, kui ma hiljuti, hakkasin jälgima tervislikku toitumist, siis tagant järele vaatan ja mõtlen, et ka see oli tehtud ning alustatud teiste inimeste pärast. Mul puudub enamjaolt igasugune motivatsioon, kui ma just kirglikult ja südamest midagi ei ihka. Motivatsiooni pole mul ka koolis heade hinnete kogumise suhtes. Pigem teen seda teiste inimeste pärast, kui teen. Üldiselt ei kogu ma häid hindeid mitte kellelegi. Isegi endale mitte. Võib-olla ma võtan asju liiga iseenesest mõistetavalt. Ning mu ema on mulle aegade algusest selgeks teinud tõsiasja, et pole tähtis, milliseid hindeid me koolis omame, me iial ei tea, mille toob meile tulevik. See on tõsi, mida ta mulle õpetanud on. (Kusjuures soovin tänase päevaga oma emale ka suurepärast sünnipäeva. Ma loodan, et ta on minuga rahul, sellisena nagu ma ennast inimestele serveerin.)
Olen pidanud ennast tõeliseks ateistiks, kes ei usu mitte millessegi. Ühel päeval sain aga ühelt inimeselt kinnitust, et siiski on minus palju usku. See, et ma ei usu kõrgematesse jõududesse, ei tähenda seda, et ma usklik poleks. Olen alati arvanud, et see, kuidas me oma teekonnal kulgeme, on meile ette määratud ja ette laotatud olenevalt sellest, milliseid valikuid me sinna omakorda veel vastu võtame. Olen sellest ka varem kirjutanud.
Võib-olla sellepärast puudub mul igasugune motivatsioon? Kõik tundub elus olevat nagu iseeneslik kulgemine ja ettemääratud teekond. Või kuidas sellega lood on?
Kui püsida alustatud kooliga seoses teemal, siis mille kuradi pärast me võime väita, et viielisest õpilasest, kes on ka palju erinevatel olümpiaadidel käinud, kulgeb tulevikus advokaat või kõrgem riigijuht? Võib-olla valib ta hoopis madalama sekretäri töökoha või läheb lausa Soome koristajaks?
25 May, 2012
Minevik
Kõndisin üks päev Tartu kesklinnast Annelinna suunas ning juhtusin täiesti juhuse tahtel oma teel märkama üht lühikest, aga tabavat lauset, mis mõjus mulle nii sügavalt hinge, et kogu tee sai lennutatud seda lauset oma mõtekeste saarel.
Lause kõlab aga nii: liikudes tulevikku tuleb kaotada minevik.
Miks see mind nüüd pidevalt kummitanud on? Ma hakkasin mõtlema. Ma hakkasin oma teekonna ajal sügavalt mõtlema selle üle, kuidas inimesed ei saa unustatud oma mineviku ja kuidas nende minevik nende eluga endiselt kaasas käib. Sellise süsteemi kohaselt on nende liikumine tulevikku peatatud. Aeg läheb küll edasi, kell tiksub, iga minut loeb ja sekundid kaovad õhku, aga inimesed seisavad paigal. Ma mõtlen, et inimesed seisvad hinges paigal. Füüsiliselt oleme me kõik kohal. Liigume, oleme.
Tihtipeale olen sattunud küsimuste alla, kus küsitakse meie mõtteid ja arvamusi selle kohta, et kui aega saaks tagasi keerata, siis mida me oma minevikus muudaksime. Ma olen alati arvanud, et inimesele on kõige parem see, kui ta ei taha oma minevikku muuta ja ei pea seda vajalikuks. Me kõik usume millesegi ja ma usun, et see, mis on olnud ja juhtunud meie minevikus, see pidi nii olema ja juhtuma. Mingil määral on meile kindlasti määratud meie teekond, mida mööda me kõnnime. Radu on aga mitu ja võimalusi on palju. Elu annab meile alati valikuvõimalusi, tutvustab märke ja kui panna tähele, siis on meile alati antud killukest meie ohtudest, millega me peatselt ennast siduda võime. Olenevalt sellest, millised inimesed me isiksusena oleme ja kuidas mõjutab meid keskkond meie ümber, valime me endale elus radade suurest võimalusest vaid kindla ja truu ühe. Muutused, mis meis juhtuvad, annavad võimaluse oma rada vahetada.
Mis selle mineviku kahetsemisega siis on? Miks me ei suuda oma minevikku lahti lasta? Oleme oma tee ise valinud siin elus. Oleme teinud otsuseid. Võib-olla on need tagasilöögid meile midagi õpetanud, mis annab meile suurepärase võimaluse ennast parandada, järele mõelda. Me oleme vorminud ennast mineviku kiuste just selliseks inimeseks, kes me praegusel hetkel, siin olevikus, oleme.
Ärme lase ennast oma minevikust häirida. Ärme kahetse seda. Üritame sellest üle saada ja vabaneda. Puhastame oma hinge.
Anette
Lause kõlab aga nii: liikudes tulevikku tuleb kaotada minevik.
Miks see mind nüüd pidevalt kummitanud on? Ma hakkasin mõtlema. Ma hakkasin oma teekonna ajal sügavalt mõtlema selle üle, kuidas inimesed ei saa unustatud oma mineviku ja kuidas nende minevik nende eluga endiselt kaasas käib. Sellise süsteemi kohaselt on nende liikumine tulevikku peatatud. Aeg läheb küll edasi, kell tiksub, iga minut loeb ja sekundid kaovad õhku, aga inimesed seisavad paigal. Ma mõtlen, et inimesed seisvad hinges paigal. Füüsiliselt oleme me kõik kohal. Liigume, oleme.
Tihtipeale olen sattunud küsimuste alla, kus küsitakse meie mõtteid ja arvamusi selle kohta, et kui aega saaks tagasi keerata, siis mida me oma minevikus muudaksime. Ma olen alati arvanud, et inimesele on kõige parem see, kui ta ei taha oma minevikku muuta ja ei pea seda vajalikuks. Me kõik usume millesegi ja ma usun, et see, mis on olnud ja juhtunud meie minevikus, see pidi nii olema ja juhtuma. Mingil määral on meile kindlasti määratud meie teekond, mida mööda me kõnnime. Radu on aga mitu ja võimalusi on palju. Elu annab meile alati valikuvõimalusi, tutvustab märke ja kui panna tähele, siis on meile alati antud killukest meie ohtudest, millega me peatselt ennast siduda võime. Olenevalt sellest, millised inimesed me isiksusena oleme ja kuidas mõjutab meid keskkond meie ümber, valime me endale elus radade suurest võimalusest vaid kindla ja truu ühe. Muutused, mis meis juhtuvad, annavad võimaluse oma rada vahetada.
Mis selle mineviku kahetsemisega siis on? Miks me ei suuda oma minevikku lahti lasta? Oleme oma tee ise valinud siin elus. Oleme teinud otsuseid. Võib-olla on need tagasilöögid meile midagi õpetanud, mis annab meile suurepärase võimaluse ennast parandada, järele mõelda. Me oleme vorminud ennast mineviku kiuste just selliseks inimeseks, kes me praegusel hetkel, siin olevikus, oleme.
Ärme lase ennast oma minevikust häirida. Ärme kahetse seda. Üritame sellest üle saada ja vabaneda. Puhastame oma hinge.
Anette
19 May, 2012
Ma arvan, et ma olen vastuoluline inimene. Minust võib kujuneda tulevikus suur aktivist (tõepoolest, see pole nali), kuid olen suur maailmaparandaja. Üritan või pigem soovin muuta maailma paremaks paigaks. Olen enda meelest väga tolerantne inimene ning tahan teha ka kõik, et ma seda tõepoolest oleks. Kuid midagi on siin vastuolus. Olukordades, kus inimene või inimesed ei käitu ning ei mõtle vastavalt nii, nagu minu meelest nad käituma ja mõtlema peaksid, siis kommenteerin neid oma mõtetes, sest kui mind miski häirib, siis ma ei suuda sellest mõtlemist lõpetada. Tihtipeale toimub aga minu peas, hinges ja mõtetes ka tulekahju - seal läheb lõkkele suur tuli. Olen kiiresti ärrituja, kuigi tundun enamasti rahulik olevat. Kusjuures ka enda meelest. Võib-olla ma mõtlen, et ma olen rahulik inimene. Olen suutnud ennast uskuma panna sellesse.
Reaalselt olen sündinud närvilise ja temperamentse inimesena. Miskipärast on ka siin vastuolu. Kuigi ma endameelest olen kindal positsioonil, et inimene peaks olema selline nagu ta on ja käituma sellisena nagu ta arvab, eirates ühiskonnanorme ja teiste inimeste arvamusi, siis olen ka ise mind ümbritsevate inimeste ohver. Kas ma olen siis võlts/fake? Ma ei tea ise ka. Pole jõudnud veel selgusele. Ma tunnen, et kui ma oleksin absoluutselt kogu aeg sada protsenti mina ise, siis inimesed ei soovi enam minuga suhelda. Tunnen survet. Tunnen suurt survet. Ning olen endiselt kohutavalt ebakindel inimene, mida on ka raske inimestel uskuda, sest näitlejatöö on mul on hea, võib-olla..
Reaalselt olen sündinud närvilise ja temperamentse inimesena. Miskipärast on ka siin vastuolu. Kuigi ma endameelest olen kindal positsioonil, et inimene peaks olema selline nagu ta on ja käituma sellisena nagu ta arvab, eirates ühiskonnanorme ja teiste inimeste arvamusi, siis olen ka ise mind ümbritsevate inimeste ohver. Kas ma olen siis võlts/fake? Ma ei tea ise ka. Pole jõudnud veel selgusele. Ma tunnen, et kui ma oleksin absoluutselt kogu aeg sada protsenti mina ise, siis inimesed ei soovi enam minuga suhelda. Tunnen survet. Tunnen suurt survet. Ning olen endiselt kohutavalt ebakindel inimene, mida on ka raske inimestel uskuda, sest näitlejatöö on mul on hea, võib-olla..
Subscribe to:
Posts (Atom)