Mõtted mõtted mõtted

Pole kunagi olnud sellise suhtumisega nagu ma praegu olen. Minu suhtumine polnud venelastesse, nagu enamustel siinsetel noortel, midagi positiivset. Ma ei soovi üldistada, aga siiamaani on tõepoolest jäänud mulje, et inimkonnas ja minu ealistel pole kujunenud isegi viisakat suhtumist selle teise maa rahvasse ja riiki üldse. Ma usun, et me oleme liiga pealiskaudsed ja minevikus võib-olla liiga kinni. Rahvusena meil üldiselt ongi tegelikult selline suhtumine ja iseloom. Me ei pruugi sinna mitte midagi parata, aga keegi meist seda tunnistada ka ei taha. Eks enda vigu ongi halb tunnistada, samas ma ei saa eriti teistest inimestest aru, minul endal on isiklikult väga huvitav tunnistada enda pahemaid külgi. Ma ei varja ja ei eita neid. Ning võib-olla on isegi tekkinud kerge uhkus selle üle. Ma tunnistan, nõustun ja ei varja. Ning selle arvelt hoian ennast tagasi ja toon esile paremaid külgi.

Kui ma mingi aeg küsisin õe elukaaslaselt, et mida tema venelastest arvab, siis ma sain tegelikult vastuse, mis mõjutas üsna hästi minu suhtumist sellesse rahvusesse. Nimelt ta vastas mulle, et need venelased, kes elavad Eestimaal ja need venelased, kes elavad oma kodumaal, neil on erinevus. Ei tasu eeldada siin elavate venelaste põhjal, et ka nende koduriigis endas on selliseid inimesi, nagu nad meil siin on. Samuti teeb ka oma osa kokkupuude ja üldiselt jäävad inimestele meelde vaid ebameeldivad kokkupuuted. Samuti ma sooviks lisada, et üsna paljud inimesed kaebavad, et venelased ei õpi ära eesti keelt. Ma arvan, et selle kõige lihtsam põhjus on see, et neil pole motivatsiooni. Enamus inimesi siiski räägib vene keelt ning meie riik on ise teinud nende elu siin palju lihtsamaks. Kui mina elaks näiteks Prantsusmaal ja ulmelistel põhjustel oskaks prantslased eesti keelt nii, et ma siin hakkama saan ning riik võimaldaks meil siin nii lihtsalt oma keelega läbi käia, siis kas mul tõesti oleks motivatsiooni keel ära õppida? Ma usun, et kindlasti mitte.

Mulle jäid meelde sõnad ''sõbralikkus'' ja ''külalislahkus''.

Tänu R'i sõnadele hakkas minu suhtumine vähehaaval muutuma ja nüüd olen jõudnud etappi, kus ma tõepoolest õpiks hea meelega ära vene keele. Ma alustaks kohe praegu, kui mul vaid oleks hea keeleand, kuid võib-olla suure tahtmise juures on siiski võimalik keel ära omandada.

Ma ei kahetse, et ma Moskva raamatut lugema hakkasin. Ka selle raamatu juures olin ma kergelt elevil. Raamat tõotas tulla nii soe, huvitav kui ka informatsioonirohke.

Nii nagu raamatu kaanel on matrjoška, siis ma nüüd saan aru, miks ta seal kaanel üldse asub. Venemaal on küll matrjoškad tema sümbol, aga kui ma vaatan sügavamalt, siis ka riik ise on väga mitmetahuline. Nii heas kui halvas mõttes. Mitmetahuline ja värvikirev mitte värvide poolest, vaid see oleks pigem täiendus mitmetahulisusele.

Raamat oli soe, armas ja mulle väga meeldis. Hea värske lugemine ja mitte midagi pole liialdatud, püüdes raamatut ilusamaks teha. (Sisu poolest) Kõik on nii, nagu peab ja nii ongi.