Haiti ja muud mõtted.

Olete kuulnud või ise tundnud, et kõige paremad mõtted tulevad öösel enne magama minekut. Voodis, kui sa veel ootad, et uni ka sinule kohale jõuaks või lihtsalt uneklapp sulgub ning sa lihtsalt mõtled ja mõtled ja mõtled päris mitu minutit ühte mõtet. Sul tekib plaan - kas otsida lauasahtlist märkmepaberid ja mõtted üles kirjutada või unustada enda mõtted ning meenutada neid hommikul, kui mõtted üldse kunagi meenuvad.

Üks õhtu ma otsustasin võtta ennast kokku. Ma tõusin voodist püsti, panin öölambi põlema ning otsisin sahtlist välja märkmepaberid. Need samad märkepaberid lebavad minu sahtlis juba nädal aega, oodates minu tähelepanu, et ma lõpuks ometi nad siia kirja paneks. Tegelikult ma olen juba enda kohustust täitnud. Ma rääkisin esimesest märkmest: Don Juan Demarco. Sama pole ma teinud teise märkega, tema on Haiti raamatust, mida ma lugesin eelmine nädal kahe-kolme päevaga läbi ning mul ei tulnud mõtteid, mida Haitist siia kirja panna. Raske oli, sest raamatul olid mõningad puudused.

Mul oli raske ennast panna autori olukorda, kus ta oli pärast maavärinat rusude all kinni, oodates väljapääsu. Ma lugesin raamatut nagu muinasjuttu. See oli minu enda puudus, kuid tegelikult ma oleksin tahtnud rohkem kuulda Haiti rahvast. Tutvuda nende hingemaailmaga. Mulle oleks väga korda läinud nende eelistused, väärtused ja unistused/soovid. Kas või üldiselt.

Kuid Minu sari ongi iseenesest Minu. Kes mida läbi elas või ei elanud. Kelle Maa oli ainult tema või kes räägib raamatust nii, et see avab teiste südame ning paneb ühe enam Haitit armastama või vihkama. Kas armastama selle maa inimesi, loodust, suhtumis või vihkama seda kõike.

Ma oleksin tahtnud seda lugeda. Ma ei saa öelda, et raamat oli halb, sest mis ütleja mina olen, kuid ma arvan, et hea raamat ei tee inimest ükskõikseks. Mingi emotsioon peab olema. Kas positiivne või negatiivne. Niiet ma ei saa öelda, et raamat mind ükskõikseks tegi. Vastupidi, ma avaldasin ju arvamust.