Võib-olla inspiratsioon?

Ma põimisin ''Istusin Piedra ääres ja nutsin'' raamatust välja lauseid, mis ma arvan, on tähtsad ja panevad mõtlema. Minu jaoks vähemalt, mind ennast vähemalt..

''Me kõik teeme imesid,'' vastas preester. ''Jeesus ütles, et kui meil oleks sinepiiva jagugi usku, siis võiksime me öelda sellele mäele: ''Tõuse paigast.'' Ja see tõuseks paigast.''

''Sest Jumal tuli maa peale, et näidata meile meie väge. Me oleme osa Tema unenäost ja Tema soovib, et see unenägu oleks õnnelik. Niisiis, kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi süü.''

Ootus. See oli esimene asi, mis ma armastuse kohta õppisin. Päev muudkui venib, sa teed tuhandeid plaane, kujutled kõikvõimalikke vestlusi, lubad muuta oma käitumist mõnedes asjades, ja muutud aina rahutumaks ja rahutumaks, kuni armastatu lõpuks saabub.
Siis aga ei tea sa enam, mida öelda. Oodatud tunnid muutuvad pingeks, pinge hirmuks ja hirm häbiks, mis ei lase sul oma kiindumust välja näidata.

''See kaev tõi siia palju inimesi, igalühel oma ootused, unistused ja mured. Keegi julges vett otsida, ja vesi ilmutaski ennast ning inimesed kogunesid vee ümber. Ma usun, et armastus ilmutab ennast samamoodi, kui me vaid teda julgesti otsime, ja armastus omakorda tõmbab enda poole veel rohkem armastust. Kui meid armastab üks inimene, armastavad meid kõik.''

Aga kui uskuda, et sa midagi tead, siis tead seda ka tegelikult.

''Ära küsi,'' vastasin. ''Armastus ei salli küsimusi, sest kui liiga palju mõelda, hakkad kartma. See on käsitamatu hirm, mida ei saagi sõnadega seletada.''

Tõde leidub alati seal, kus leidub usku.

Sest sealsamal hetkel, kui me asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema.
Ja päästab meid.

''Ma ei tea. Aga tavaliselt valib Ta enese ilmutamiseks just vee. Võib-olla sellepärast, et vesi on elu allikas; meid luuakse vees ja üheksa kuud oleme me selle sees.
Vesi on naise jõu võrdkuju, jõu, mida ei saa taotleda mitte ükski mees, kui tahes valgustatud või täiuslik ta ka poleks.''

Armastus on täis lõkse. Kui ta ilmub, näitab ta ainult oma valgust ega lase meil märgata valgusest tekkivaid varjusid.

Ma tean, et armastus sarnaneb tammiga: kui lased tekkida tillukeselgi praol, millest veenire läbi pääseb, lõhub ta vähehaaval terve ehitise - ja ühel hetkel ei suuda enam keegi võimsat voolu ohjeldada.
Kui tamm kokku variseb, võtab armastus juhtimise enda kätte. See ei ole enam tähtis, mis on võimalik või mis on võimatu, või kas me suudame armastatut enda poolel hoida - sest armastus tähendab, et sa ei suuda enam olukorda valitseda.

Son los locos que inventaron el amor.

''Kes on tark, see on tark ainult tänu armastusele. Ja kes on rumal, see on rumal ainult sellepärast, et ta arvab end suutvat armastust mõista,'' vastas tema.

Teed on mõeldud rändamiseks.

Mingil põhjusel kaotavad asjad oma väärtuse, erilisuse või omapära, kui me nende asjadega tihti kokku puutume, neid näeme või kasvõi mõtleme neist asjadest.

On möödas 8 päeva, kui ma selle kirja panin. Ning ma loodan siiralt, et see väärib avaldamist. Nii siis, inimtüübid..

Inimesi on meie maailmas kolme sorti, ma arvan. Ühed on need, kes avavad kogu oma hinge inimestele juba pea esmasel tutvusel. Nad on avatud inimesed, kes ei näe põhjust, miks peita ennast inimeste eest. Neile on avatud uued väljakutsed ja värsked ideed. Sa saad neid tundma palju - võib-olla sügavalt, võib-olla pindmiselt. Nad on rõõmsameelsed inimesed - esmapilgul. Kuid ma arvan, et tegelikult on nad algul petised. Oma kannatused, kurvad momendid jagavad nad vähestele, kui nad seda üldse teevad. Tihtipeale koguvad nad endasse negatiivust, nad imevad neid endasse nagu tolmuimejad, et siis kord lõhkeda ja ennast välja elada. Ka seda võib-olla sissepoole või privaatselt kõige lähedamate ja kallimate inimeste juuresolekul, seltsis.
Ma ei tea, milline on nende inimeste hing. On nad sügavamate mõtetega sügavad inimesed? Või on nad pindmised inimesed, kes ei vaeva ennast mõtlema asju sügavamalt, looma asjade ümber seoseid, arvestama igat hinge ja iga hinge eripära. Ning mõnes teises mõttes sulanduvad nad halli massi, sest mulle tundub, et meie maailmas on rohkem pindmiseid inimesi, kui neid on sügavaid. Pindmine inimene on pindmine. Ta lihtsalt on. Tavalised inimesid, nii nagu inimesed ikka.

Teist sorti inimestest ei oskaks iial arvata, milline võib reaalselt nende sisemine-mina olla. Mulle tundub, et neil on ees maskid. Kui me vaatame neile otsa, on nad nagu esimest sorti inimesed. Kui me õpime neid lähemalt tundma, võime avastada ennast ühel hetkel auku kukkumas. Me eksisime nende suhtes, kuna nad ei olnud sellised, nagu meile esmapilgul tunduda võis. Nad tunduvad algul meile erinevad. Ei ole kindlat tüüpi. Nad võivad olla rõõmsameelsed, kurvad, tõsised, tuimad.. nad võivad tunduda lapsemeelsed, võib-olla mitte. Nad võivad tunduda ülbed ja inimvaenulikud. Õppides võime tunda ennast nagu alguspunkti jõudes - kõik taaskord otsast peale. Võib olla suur vahe tema maskil ja temal. Nii suur, et on võimalik alata uuesti inimese tundma õppimisega. Seekord sügavamalt ja reaalselt, kuna algul oli ta meile nagu petis.

Eks me kõik inimesed oleme omamoodi petised - kes rohkem, kes vähem. Me võime petta tahtlikult ja me võime petta ka nii, et me ise seda ei tea. Või me teame, aga me ei võta seda kuulda, käsile.. ei arvesta sellega.

Teist sorti inimeste kohta ma ütleks, et ära iial otsusta raamatut kaane järgi. Või nad on nagu kaanega raamatud. Me oleme ju kõik uurinud poes raamatuid, aga üldjuhul oleme me kõik võtnud kätte raamatu seetõttu, et kaas on niivõrd huvitav, põnev, eksootiline.. ta tekitab meis huvi. Teist sorti inimesed võivad olla igavad kaaned. Neis ei ole seda, mida meis nende vastu huvi võib tekitada. Kui nad just ei paista millegi tõttu silma.

Kõige enam meeldivad mulle aga kolmandat sorti inimesed. Nad tekitavad minus joovastust, suurt joovastust. Ma armastan nende pagasit, mida ma aina uurin ja uurin. Kuid mida jään uurima, ma arvan, elu lõpuni. Minu meelest paistavad kolmandat sorti inimesed välja oma iseloomukillukese, mõtete, arvamuste tõttu. Me märkame neid võib-olla juhuslikult, võib-olla mitte. Kuid me märkame neid ning välimusel ei ole selles peaaegu, et üldse rolli, mulle tundub.
Ma armastan neid inimesi ja mul on uhke tunne, et ma tunnen selliseid inimesi. Nad on mulle lähemal, kui iial varem. Ma arvan, et ma ei saa neid mitte kunagi tundma nii sügavalt, sest aeg saab lihtsalt otsa. Mulle meeldib kirjeldad neid kui ookeanisügavikke, kelles peitub palju, aga avastada jääb seda vaid vähestel. Need vähesed upuvad sinna või satuvad joovastusse, otsides nii kaua, nii kaua nende hinge taga. Meil on, mida neist õppida. Neil on nii palju meile enda kohta öelda.

Mulle on alati meeldinud mõte, kuidas peale suurt pingutamist ja ootamist teeb üks inimene lahti oma raamatu kaane, lubades meil tundma õppida tema sisu. Sisu ei ole avatud kõigile, see on avatud vaid vähestele, mis teeb selle inimese sisu minu jaoks veelgi atraktiivsemaks ja paneb tundma ennast erilisena.

Jah meil kõigil on hea minna kergemat vastupanuteed. Aga avada teisele inimesele oma hinge, on midagi, mis teeb meid paljastavaks. Minule isiklikult meeldib see mõte, kuidas kaks inimest ammutavad üksteisest ideid, inspiratsiooni. Nad jagavad oma mõtteid, unistusi.. selline tundmaõppimise protsess kestab elu lõpuni. Kord sügavamalt, kord pindmisemalt. Kuid mõte, kuidas kahe inimese hinged üksteisega põimuvad, selles on minu jaoks midagi nii lummavat.

Ilu

Mulle on alati meeldinud mõelda, et inimene on kõige kaunim hommikuti. See värske ning unine nägu, silmanurgad rähmaga täidetud - selles on midagi nii imelist. Inimene on nii loomulik ja puhas. Nii huvitaval kombel puhas, kui jabur see ka ei tundu. Juskui üks süütus ise.

Romaan

Sattusin täiesti juhuse tahtel vaatama eelmine neljapäev Mihkel Raua saadet ''Kolmeraudne''. Tavaliselt olen saate puhta lühikese mälu tahtel ära unustanud, kuid klõpsates tol õhtul tv3'e peale, juhtusin kuulama pealt Mihkel Raua ja Kadri Kõusaare vestlust.

Kadri huvitav hääl kõlas miskipärast nii värskendavalt.

Tema asjalik jutt, hea väljendusoskus ja sõnakasutus panid mind teda automaatselt kuulama. Huvitav kõnemaneer mõjus mõnusalt. Ning vahelduseks mõjus see kõik nii värskendavalt.

Vestluse lõppedes läksin magama ja nüüd, paar päeva hiljem, hakkas tema isiksus mind kummitama. Ta ise hakkas mind kummitama ja kummitama hakkas ka mind sõna ''romaan''.

Novembrikuu Anne&Stiil on mul endiselt voodi ja kirjutuslaua vahel. Ta on seal asetsenud päris pikka aega. Ma ei imestaks, kui seal all juba pisikene tolmukiht oleks.

Kuid eile, eile öösel, ilmutas ja kummitas ta nimi mul ikka meelel. Võtsin kätte Anne&Stiili ja avasin põgusalt selle ajakirja, sirvides läbi kõik artiklid ning vaadates tükk aega kaanepilti K. Kõusaarest isiklikult.

Otsustasin lõpuks suure uudishimuga artikli läbi lugeda. (Meenutagem nüüd, et novembrikuu alguses ajakirja lugedes, ma ei tundnud Kadri vastu absoluutselt huvi. Ta ei öelnud mulle midagi. Lihtsalt üks kena naine kaanel. Seetõttu ma ei suvatsenud isegi puhtast isiklikust viisakusest lugeda läbi, mis on artikli kirjutajal Kadri kohta meile rääkida ja öelda).

Ma ei pettunud. Kadri hakkas mind huvitama üha enam.

Täna õhtupoolikul otsides üles tema facebooki konto ja sobrades enda ajus, et meenutada tema kolmanda romaani pealkirja, tundsin suurt õnnetunnet, sest lõpuks meelde tuletades romaani pealkirja ja lugedes erinevatest allikatest ''Alfa'' kohta üha uut ja uut informatsiooni, ütlesin iseendale üsna asjalikul hääletoonil: ''Lõpuks ometi ma leidsin midagi, mida ma tahan nii väga lugeda, sest raamat tundub olevat nii jõuline ja huvitava sõnadekasutusega, et ma usun, et see võib mõjutada ka veidi minu mõttemaailma. Või võib ta seda tunnustada, süvendada või panna mind mõtlema sügavalt asjade üle järele.''

Seetõttu külastan kindla enesekindlusega esimesel võimalusel raamatupoodi ja soetan endale selle raamatu ilma pikema mõtlemiseta.

Seekord jooksis mõtteke eilses keemia tunnis

Ma olen alati mõelnud, et vanusel pole tähtsust. Kuid tundub, et mida küpsemaks me saame, seda rohkem asjade üle mõtleme ja neist aru saame.

Nüüd jõudsin ma mõttele, et vanusel on tähtsus. Kindlasti on tal tähtsus. Eri vanuses inimestel on eri väärtushinnangud. Mida nad hindavad, mis on nende salasoovid, eelistused. Kuidas nad mõistavad ja vaatavad maailma enda pilgu läbi. Mida nad üldse elult soovivad. Mida nad soovivad suhtes, kuidas nende meelest peaks suhe toimima.

Üks erand minu jaoks küll: välja arvatud siis, kui kahel osapoolel on sügav hing. Nad oskavad üksteist mõista ja hinnata teineteise väärtusi. Nende suhe, ma arvan, on nagu koostöö. Mõlemad osapooled annavad endast, jagavad ja teevad kompromisse. Nende suhe põhineb koostööl. Kusjuures minu arvates ongi see suhte puhul üks kõige tähtsamaid asju.

Mõtted mõtted mõtted

Pole kunagi olnud sellise suhtumisega nagu ma praegu olen. Minu suhtumine polnud venelastesse, nagu enamustel siinsetel noortel, midagi positiivset. Ma ei soovi üldistada, aga siiamaani on tõepoolest jäänud mulje, et inimkonnas ja minu ealistel pole kujunenud isegi viisakat suhtumist selle teise maa rahvasse ja riiki üldse. Ma usun, et me oleme liiga pealiskaudsed ja minevikus võib-olla liiga kinni. Rahvusena meil üldiselt ongi tegelikult selline suhtumine ja iseloom. Me ei pruugi sinna mitte midagi parata, aga keegi meist seda tunnistada ka ei taha. Eks enda vigu ongi halb tunnistada, samas ma ei saa eriti teistest inimestest aru, minul endal on isiklikult väga huvitav tunnistada enda pahemaid külgi. Ma ei varja ja ei eita neid. Ning võib-olla on isegi tekkinud kerge uhkus selle üle. Ma tunnistan, nõustun ja ei varja. Ning selle arvelt hoian ennast tagasi ja toon esile paremaid külgi.

Kui ma mingi aeg küsisin õe elukaaslaselt, et mida tema venelastest arvab, siis ma sain tegelikult vastuse, mis mõjutas üsna hästi minu suhtumist sellesse rahvusesse. Nimelt ta vastas mulle, et need venelased, kes elavad Eestimaal ja need venelased, kes elavad oma kodumaal, neil on erinevus. Ei tasu eeldada siin elavate venelaste põhjal, et ka nende koduriigis endas on selliseid inimesi, nagu nad meil siin on. Samuti teeb ka oma osa kokkupuude ja üldiselt jäävad inimestele meelde vaid ebameeldivad kokkupuuted. Samuti ma sooviks lisada, et üsna paljud inimesed kaebavad, et venelased ei õpi ära eesti keelt. Ma arvan, et selle kõige lihtsam põhjus on see, et neil pole motivatsiooni. Enamus inimesi siiski räägib vene keelt ning meie riik on ise teinud nende elu siin palju lihtsamaks. Kui mina elaks näiteks Prantsusmaal ja ulmelistel põhjustel oskaks prantslased eesti keelt nii, et ma siin hakkama saan ning riik võimaldaks meil siin nii lihtsalt oma keelega läbi käia, siis kas mul tõesti oleks motivatsiooni keel ära õppida? Ma usun, et kindlasti mitte.

Mulle jäid meelde sõnad ''sõbralikkus'' ja ''külalislahkus''.

Tänu R'i sõnadele hakkas minu suhtumine vähehaaval muutuma ja nüüd olen jõudnud etappi, kus ma tõepoolest õpiks hea meelega ära vene keele. Ma alustaks kohe praegu, kui mul vaid oleks hea keeleand, kuid võib-olla suure tahtmise juures on siiski võimalik keel ära omandada.

Ma ei kahetse, et ma Moskva raamatut lugema hakkasin. Ka selle raamatu juures olin ma kergelt elevil. Raamat tõotas tulla nii soe, huvitav kui ka informatsioonirohke.

Nii nagu raamatu kaanel on matrjoška, siis ma nüüd saan aru, miks ta seal kaanel üldse asub. Venemaal on küll matrjoškad tema sümbol, aga kui ma vaatan sügavamalt, siis ka riik ise on väga mitmetahuline. Nii heas kui halvas mõttes. Mitmetahuline ja värvikirev mitte värvide poolest, vaid see oleks pigem täiendus mitmetahulisusele.

Raamat oli soe, armas ja mulle väga meeldis. Hea värske lugemine ja mitte midagi pole liialdatud, püüdes raamatut ilusamaks teha. (Sisu poolest) Kõik on nii, nagu peab ja nii ongi.

Mõtted raamatutest

Ma mäletan hästi, kui ühel kenal koolipäeval ootasin meeleheitlikult kirjanduse tundi. Kirjanduse tunniga on alati olnud mittemeeldivuse suhe, kuid nüüd, uuelt kooliaastalt ootan kirjandusega meeldivat suhet. Põhjus, miks ma seda tundi nii väga kannatamatult ootasin, oli see, et ma soovisin teada saada juba seda raamatutenimekirja, mille õpetaja pidi meile ette lugema. Kohustusliku kirjanduse raamatunimekiri.

Mind tabas suur lugemisind suve alguses. Ning suve lõpus ta jätkas teed sealt, kus ta pooleli jäi. Olen valdavalt lugenud pea kõik reisiraamatud läbi, aga nüüd on aeg seda muuta. Lasin kohustusliku kirjanduse nimekirja endale südamele lähemale ja juba järgmine päev läksin kooli raamatukokku, kust laenutasin endale 4 uut raamatut. Kõige tähtsam neist on kindlasti ''Nullpunkt''. Teised kaks raamatut on inglise keele jaoks ja neljas raamat on Buddha õpetus või kuidas iganes ma seda raamatut nimetada saan. Selgituseks nii palju, et seal on Buddha põhimõtted. Võib-olla annab veidikene aimu. Ma tõepoolest pole veel teda sirvinudki. Välja arvatud tol päeval kooli raamatukogus. Silm läks küll igaljuhul särama, kui see raamatuke minu käte vahele juhtus.

Esimene raamat, mis oli nimekirja eesotsas, oli ''Mina olin siin''. Kindlasti on mõni teist näinud filmi. Võib-olla mõni üksik on lugenud ka raamatut. Mina otsustasin lugeda raamatut ja hiljem saada enda valdusesse ka dvd, mille vaataksin põgusalt läbi, et oleks nagu kirss tordil, lõpetas selle temaatika oma peas ära. Sulgen luku ja avan ta taas 6ndal oktoobril, kui ees on ootamas lugemiskontroll.

Raamatu sain eile, täpselt kell 21.30 läbi loetud. Lugemisega alustasin täpselt nädal aega tagasi. Ma pole mitte kunagi lugenud nii kiiresti ühe kohustusliku kirjanduse raamatu läbi. Ilmselgelt olen tõesti veel tolerantsem kui muidu. Ma ei otsusta raamatut kaane järgi. Kindlasti ma kunagi otsustasin, aga ausalt öeldes väga enam ei meenu. Võib-olla on minu põhimõte see: vaatab, mis saama hakkab. Või kuidas raamatu sisu välja kujuneb.

Pool tundi hiljem, pärast raamatu läbi saamist, võtsin kätte dvd, mille pistsin kenasti dvd mängijasse. Mind saatsid ja minu kaaslasteks olid õunakook ja minu lemmik tee. Neid on kaks. Seekord oli minu valik ''Kirg''.

Eile, koolis, päevasel ajal ütles paar klassiõde, et film on parem kui raamat. Mitte üleüldse vaid ''Mina olin siin'' film on nende meelest parem kui raamat. Ma väidaks vastupidist.

Tegelikult pole mulle kunagi meeldinud noorsooromaanid. Võib-olla pole asi ka meeldimises. Lihtsalt nii on kujunenud, et ma eelistan midagi küpsemat. Nii ei saa ka tegelikult öelda. Ma lihtsalt pole nendega olnud nii tihedas kokkupuutes ja ma ei tunne noorsooromaanidega hingesugulust.

Mis puudutab raamatut ja filmi ''Mina olin siin'', siis ma mäletan hästi, kui õpetaja ütles tunni ajal, et kindlasti meeldib meile raamat just seetõttu, et see on ropp. Ebasündsate sõnadega raamat. Kahtlemata ta oligi ropp, aga mulle ei meeldinud raamat just seepärast, et ta ropp oleks, vaid mulle meeldis raamatus just see, et see ongi päris elu. See on reaalne ka praegu 2011. aastal. Kõik on nii nagu on alati olnud. Võib-olla on olud ja tingimused paremad, aga ma väga kahtlen, kas sellistes seltskondades on üldse midagi paremaks muutunud. Suhtumine on vist alati inimkonnas peaaegu, et sama olnud. Sass Henno kirjutas raamatu nii nagu ta meil tõepoolest on. Ma pean silmas elu. Mitte kõigi, vaid teatud inimeste. Näeme me ju sellist elu kõikjal. Ka mina näen sellist elu siin samas Annelinnas, kus on minu pesa. Mitte küll nii lähedalt nagu ma sooviks, aga parem on. Ma ei soovigi, sest ma tean ja rohkem näha pole vaja.

Minu jaoks oli film emotsioonitu. Ta jäi väga lahjaks mulle. Ma oleksin soovinud sügavust. Ma arvan, et just sügavus on see, et mis teeb ühe filmi üheks väga heaks filmiks. Kui mitte fantastiliselt heaks. Või lausa suurepäraseks.

Sügavus filmis puudus. Tegelikult oli ka raamat üsna pindmine, aga võib-olla ei olnudki sinna raamatusse vaja seda sügavust, mida ma tihtipeale otsin. Jah, ma arvan, et seda polnudki sinna vaja. Igatahes.. nagu ütles Eeva Park, siis: ''Alguse uskumatu räigus, tunne, et isegi lugejal kohe hambad sisse lüüakse, ei takista kohest imetlust keelelise täpsuse ja nõtkuse üle. Parim minu jaoks on sõnade puhas, väga täpne rütm ja kujundlikkus - ei midagi üleliigset ja kõik ometigi täpselt paigas. Ka alistamatu vihahoog. Ka släng, mis oma jõhkruses on väga loomulikult kogu romaani situatsiooni, paika ja tegelastesse sisse kodeeritud.''

Bollywood, Bollywood

Tegelikult mul olid suured ootused. Kohe, kui ma poodi sisenesin ja Seda raamatut nägin, läksin elevile nagu väike tüdruk. Ma võtsin raamatu kätte, sirvisin seda lõbusalt ja sammusin enesekindlalt leti äärde, et teha oma järjekordne ost.

Tollest korrast on möödas aga päris palju. Päris mitu nädalat, kui mitte rohkem. Raamat on mul tõepoolest läbi loetud. Juba mõni aeg tagasi sai raamat riiulile asetatud, et enda uut aega ja sära oodata. Nimelt mul on komme sokutada PP sarja raamatuid ka teistele lugemiseks, et ka nemad saaksid aimu minu kirest, hobist ja huvist reisiraamatute vastu. Ma siiralt loodan, et Te kõik, kellele ma enda raamatuid sokutanud olen, olete vähemalt natukenegi saanud maitsta osakest minu kirest. Ma siiralt loodan, et teile on need raamatud meeldinud.

Nagu ma postituse alguses ütlesin, siis mul olid tõepoolest suured ootused. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis suur ootusärevus raamatut lugema hakata oli seepärast, et ma ootasin raamatult hoopis teistmoodi hõngu, kui ta mulle seda lugemise ajal pakkus. Ma ootasin midagi sügavat. Midagi sügavahingelist ja vaimset. Ma ootasin, et raamat räägib inimesest, kes läks ennast otsima, et leida sisemine tasakaal, puhastada enda hinge ja kõike muud psühholoogilist ning vaimset. Seetõttu olin juba raamatu keskel pettunud. Pettunud ma polnud aga autoris ega ka raamatus endas. Võib-olla ka mitte endas, vaid enda idees; mõttes; eelarvamuses.

Kuid pean tunnistama, et üks ootus läks tõepoolest paika. Nimelt raamat oli tõepoolest värviküllane. Nagu Bollywoodi järjekordne seebiooper. Autori värviküllane seiklus Indias oli tegelikult väga põnev lugeda. Ning mida on mul kritiseerida, kui tegemist on teise inimese eluga? Tema kogemused, tema mõtted. Julgeks ma pean teda nii või naa, et ta avaldas ühe isikliku osa oma elust.

Kui rääkida sellest, mida autor Indiast endast rääkis, siis kogu selle raamatu vältel oli Indiast tegelikult ikka piisaval määral juttu. Autori seiklused olidki puhas kirjeldus Indiast, ma vähemalt arvan nii.

Soo

Esimene peatus Kurista mets. Auto jääb seisma ja me marsime emaga autost välja. Ma võtan sihikindlalt enda kaamera kotist välja ja sammun ümbrust uudistama. Ema on ära olnud 10 minutit, kui tuleb teine auto. Teises autos on tädi ja tema kaks tütart. Nad on tüdinenud näoga, sest nagu ma kohe kuulsin, põhjustas meelehärmi seenepuudus. Kurista oli kuiv. Mitte ühtegi märki niiskusest ja vihmast.

Teine peatus Valgesoo mets. Seekord ei parkinud auto teeäärde, vaid sõitsime metsa sissepoole. Kui teistel oli nüüd plaanis pohli korjata ja emal veel seeni edasi otsida, otsustasin mina Valgesoo laudtee kasuks. Sinna jõudmiseks pidin aga läbima umbes 2 km kruusateed ja siis pöörama vasakule. Tegelikult oli mul päris kõhe, kui autod silmapiirilt kadusid ja mõlemal pool teed sahinad kostusid. Lõpuks jõudsin sildi juurde, mis suunas vasakule. Kõndisin metsa sisse, võtsin näppudega endale suhu paar pohla ja sammusin sihikindlalt laudtee poole. Jõudsin laudteele ja astusin paar sammu. Ning mis ma näen ehmatuseks. Üks loom kõnnib keset sood ja mind nähes jääb seisma. Meil oli silmside. Küll võtsin mina paar sammu edasi ja paar sammu tagasi. Küll võttis tema paar sammu edasi ja paar sammu tagasi. Ta puuris mind oma silmadega ja mina samuti. Tegelikult olin ma päris kohkunud. Esiteks, kes ta on? Teiseks, kas ma pean igaks juhuks tagasi pöörama või hoopis temast mitte välja tegema ja oma teed edasi minema. Umbes viie minutilist silmsidet, võttis loom jalad selga ja kadus kaugustesse. Ma suutsin temast isegi teha kaks pilti, üks parem kui teine. Kuid pildid kriitikat ei talu, sest kaamera mul kaugele ei suumi ja ega värvid on ka piltidel tuhmid.

Pärast tema kadumist kõndisin pool maad ära, kui hakkas jälle kõhe. Tegin paar pilti, kõndisin arvatavasti kümnest kui mitte rohkemast ämblikuvõrgust läbi ja tegin paar sammu pehme, vajuva sambla peale, kust võtsin paar jõhvikat. Ühed sõin kohe ära ja teised võtsin tee peale kaasa.

Vaatetorni ma ei läinud ning lõpuks võtsin minagi jalad selga ja kadusin kaugustesse auto juurde.