Haiti ja muud mõtted.

Olete kuulnud või ise tundnud, et kõige paremad mõtted tulevad öösel enne magama minekut. Voodis, kui sa veel ootad, et uni ka sinule kohale jõuaks või lihtsalt uneklapp sulgub ning sa lihtsalt mõtled ja mõtled ja mõtled päris mitu minutit ühte mõtet. Sul tekib plaan - kas otsida lauasahtlist märkmepaberid ja mõtted üles kirjutada või unustada enda mõtted ning meenutada neid hommikul, kui mõtted üldse kunagi meenuvad.

Üks õhtu ma otsustasin võtta ennast kokku. Ma tõusin voodist püsti, panin öölambi põlema ning otsisin sahtlist välja märkmepaberid. Need samad märkepaberid lebavad minu sahtlis juba nädal aega, oodates minu tähelepanu, et ma lõpuks ometi nad siia kirja paneks. Tegelikult ma olen juba enda kohustust täitnud. Ma rääkisin esimesest märkmest: Don Juan Demarco. Sama pole ma teinud teise märkega, tema on Haiti raamatust, mida ma lugesin eelmine nädal kahe-kolme päevaga läbi ning mul ei tulnud mõtteid, mida Haitist siia kirja panna. Raske oli, sest raamatul olid mõningad puudused.

Mul oli raske ennast panna autori olukorda, kus ta oli pärast maavärinat rusude all kinni, oodates väljapääsu. Ma lugesin raamatut nagu muinasjuttu. See oli minu enda puudus, kuid tegelikult ma oleksin tahtnud rohkem kuulda Haiti rahvast. Tutvuda nende hingemaailmaga. Mulle oleks väga korda läinud nende eelistused, väärtused ja unistused/soovid. Kas või üldiselt.

Kuid Minu sari ongi iseenesest Minu. Kes mida läbi elas või ei elanud. Kelle Maa oli ainult tema või kes räägib raamatust nii, et see avab teiste südame ning paneb ühe enam Haitit armastama või vihkama. Kas armastama selle maa inimesi, loodust, suhtumis või vihkama seda kõike.

Ma oleksin tahtnud seda lugeda. Ma ei saa öelda, et raamat oli halb, sest mis ütleja mina olen, kuid ma arvan, et hea raamat ei tee inimest ükskõikseks. Mingi emotsioon peab olema. Kas positiivne või negatiivne. Niiet ma ei saa öelda, et raamat mind ükskõikseks tegi. Vastupidi, ma avaldasin ju arvamust.

Minu Guatemala

Mul hakkab imelik, kui ma mõtlen kõikide oma loetud reisiraamatute peale. Ma olen kõiki nimetanud soojadeks, silmaringi avardavateks ja kiitnud autorit tubli töö eest, millega ta pakkus meile lugejatele tükikest oma elust.
Ning kui ma vaatan enda raamaturiiulis asetsevaid raamatuid, olen enda üle uhke. Ning ma arvan, et põhjusega. Kõik need raamatud on avanenud mulle läbi autori silmade ja hinge, tervitavad mind iga päev oma pilkudega ja iga päevaga olen üha rohkem uhke oma muutuste üle.
Mäletan veel hästi tüdrukut, kes istus iga päev arvutis ja vihkas raamatuid. Ma poleks iialgi uskunud, et täna vaatavad minu riiulil vastu hulk raamatuid, mis on saanud oma koha minu südames.

Guatemala sai koha ka autori südames. Ning ta oli selle ära teeninud. Autor oli selle ära teeninud. Äärmiselt armas, millise südamega oli autor oma mõtted kirja pannud. Ta oli nõus jagama seda tükikest oma südames meiega.
Me tutvusime riigiga nagu Guatemala. Kesk-Ameerikas. Ning ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et keegi meist polnud kuulnud sellisest riigist nagu Guatemala.
Kindlasti väga huvitav raamat. Täis värve nii seest kui väliselt.

Kui ma avastasin Petrone Prindi kodulehelt peatselt ilmuva Guatemala raamatu, olin ma absoluutselt kindel, et ma ei kahetse kui ma selle tundmatu riigi endale avan. Need värvid mis mulle vastu vaatasid olid nii soojad. Mul tekkis kujutluspilt maailma kõige ilusamatest värvidest ning peab tunnistama, et selles riigis neid oli nii nagu ma ette kujutasin. Tollel päeval kui raamat sai endale soetatud ütlesin Eva-Lottale kohvikus, et ma ei suuda uskuda, kui imelisi värve saab üks riik omada. Kohalike käsitöö ja rahvariided, ei saa mainimata jätta loodust, on imelised. Minu arust on inglise keeles ilus sõna, wonderful.
Wonderful oli nii riik, inimesed, rahvariided, raamat, värvid kui ka autori hing, mis ei lase Guatemalal iial kustuda oma südames.

Igas riigis on oma head ja vead, aga alati tuleks pigem keskenduda heale, kuid mitte unustada vead.

Minu Eesti 2

Rõõmu lisas esiteks autogramm. Autogramm, mille ma sain tänu isale, kes enda vabast ajast käis PetronePrindi Tartu kontoris, et haarata mulle kaasa Justin Petrone autogrammiga raamat. Suured tänud sulle!

Raamat oli iseenda leidmisest. Piisavalt raske teekond Eestis iseenda leidmisel. Mida ma siiski tahan? Kas ma seda kõike olengi tahtnud?
Tagasisamme teha ei saa. Kõik tuleb vastu võtta. Tuleb olukorraga harjuda. Alati on positiivseid külgi.
Ma ei teagi, mida öelda. Selles raamatus on midagi nii head. Võib olla on asi selles, et inimesi huvitab võõramaiste inimeste mõtted Eestist.

Mulle tundub, et Justini mõtted on sarnased meie omadega. Kas meid ka ei pane vahest mõtlema meie endi käitumine, iseloom, kombed ja muud tüüpilise eestlasega seotud kaadervärgid. Tegelikult sooviks me kõik oma kaasmaalaste poolt naeratusi ja küsimusi Kuidas Läheb. Kuid meie mõtted ei tee tegusi. Nagu ütles mu isa, siis mõte/idee on hea, aga teostus on halb/vilets.

Mulle meeldis see eneseotsingu raamat. Käia läbi kogu Tema teekond.
Aitäh selle toreda raamatu eest. Anette.

Egiptimaa 1 ja 2

Niisis, Egiptus. Mida me Egiptuse kohta teame? Me teame, et seal on püramiidid ja hinnaline ajalugu. Seal on moslemid. Ja naised keda me turismipiirkondades ei näe. Kui näeme, siis on nad alati musta riietatud. Me arvame, et meestel on lõbu laialt, naised aga halvas olukorras. Mis me veel teame? Tegelikult me rohkem ei teagi.
Me ei tea tegelikust moslemiperest midagi, hetkel räägin ma Egiptuse moslemiperest. Me ei tea kes nad tegelikult on ning nii võtavadki paljud inimesed endale seisukoha. Seisukoht on tavaliselt ja suure tõenäosusega negatiivne, vähemalt meie, eestlaste jaoks. Kuid need kaks raamatut olidki igati soojad, positiivsed ja muutsid minu meelt nii moslemite kui ka nende usu üle.

Ma arvasin alati, et Egiptus ei ole enam mitte midagi muud kui Araabia ja islam. Kõik kombed, inimesed ja kõik kõik on üks suur islam. Ning ega ma positiivne islami suhtes pole olnud ka. Eks meil kõigil tekib oma kujutluspilt.
Need kaks raamatut avanesid mulle soojalt. Ma sain teada lähemalt nii usust, kommetest(kommetest mis ei ole ainult islam, vaid ongi Egiptuse omad), inimeste hingeelus ja palju muudki igapäevaelust.
Ma sain teada, et islami usk ei olegi see kõige hullem, vaid võib olla lausa kõige vajavam usk inimestele, kes otsivad endale hingekaaslast sisemuse mitte välimuse järgi.
Nimelt islamis kannavad naised peas rätikut ja seljas äbääjät(vabandust, kui valesti kirjutatud). Miks? Just sellepärast, et võõrastele inimestele mitte näidata enda kehavõlusi. Kogu selle varjamisega ka noores eas puutud ikka kokku erinevate meestega, kuid nii nagu meil on asi kaugel. Inimesed õpivad üksteist tundma sisemuse mitte välimuse järgi. Ning võibolla seepärast ongi petmine rangelt karisatud, et inimesel Oli võimalus valida endale see õige. Või õigemini öelda võimalus otsida, leida endale see õige. Vahest on valikuid antud vaid üks ja sellegi rikkumisel on tagajärjed. Ma arvan, et seetõttu ongi petmine keelatud. Elus pole nii palju võimalusi, tuleb kasutada seda ära targasti.

Kas lõbu on keelatud? Ei sugugi mitte. Moslemid on tõelised lõbu nautijad. Külastatakse palju sugulasi, oodatakse neid ise külla. Ning moslemid on need, kes suudavad tõestada, et inimesel pole vaja lõbutsemiseks alkoholi. Nemad alkoholi ju ei joo. Lõbuks ja heaks enesetundeks piisab vaid soojast naeratusest ja heast tujust.

Soovitan neid kahte raamatut inimestele kes soovivad piiluda moslemite loori taha, kiigata igapäevaellu, mõista inimene, avardada enda silmaringi ning muidugi kummutada oma eelarvamused. Samuti leiab raamatutest huvitavaid fakte, näiteks moslem ei kasuta tualettpaberit.
Mul oli väga nauditav lugeda neid sooje raamatuid!
Aitäh autorile!

Ooper

Täna nautisin ma kultuuri, muusikat ja võimsust. Hääle võimsust.

Ma pole kunagi klassikalisest muusikast lugu pidanud. Eriti ooperist, mida ma lausa jälestasin. See oli igav, tüütu ja kole.
Millegipärast on käinud läbi klõks. Klõks, mida tegelikult ise tähele polegi pannud. Üha enam tahaks külastada sümfooniaorkestri meloodilist ja mitmekülgset muusikat. Üha enam jääd youtubes mõtiskledes mõnda meloodilist lugu kuulama.
Täna käisin ma kuulamas Noorkuud ja Annely Peebot. Ooperit mida Annely laulab, ei ole ma kunagi originaalis kuulanud. Võib ka öelda, et puhtalt ja otse. Ilma vahenuseta. Kuna esimesed pool tundi tundsin ma oma näos külmavärinaid, mu nägu hakkas õhetusest punaseks minema ja kehale tekkisid turritavad karvad, mida kutsutakse ka teist pidi kananahaks, siis on aru saada, et see läks mulle korda.
Tegelikult mul sõnu pole ja hinnata ma seda ei oska. Võin puhtast südamest öelda, et see mida ma kuulasin oli puhast ja ilus. Mitte lihtsalt ilus. Fantastiliselt puhas ja ilus, mida kuulaks veel veel ja veel.
Minust sai ooperi austaja. Kindlasti ei pea ma ennast imelikuks. Nagu jäärale kohane, siis olen veel uhke ka. Uhke nagu praegu. Ning väga rahul.

Ooper on võimas. Ta võib olla ühteaegu traagiline ja ühteaegu nii lõbus. On kolme liiki inimesi. Inimesed, keda üldse ei huvita. Inimesed, kes seda hindavad ja mõistavad. Ning inimesed, kellel tekib iga kord ihule kananahk, mis on tingitud muidugi häälest, mis on palju võimsam, kui tavamuusika pop-lauljal.
Ma arvan, et sõnaga 'võimas' võikski kirjeldada ooperit. Ooperist võib olla vaatepilt nagu Shakespeari näidendist. Või Ooperi Fantoomist, mis on samuti dramaatiline. Samas on nad kõik ilusad ja puhtad. Inimlikult puhas armastus.

Ma arvan, et ooper jutustab Armastusest kõige puhtamalt, kõige ilusamalt ja kõige võimsamalt. Armastus on alati olnud puhas, ilus ja võimas. Samas kurb ja traagiline. Emotsioone on palju. Emotsioone elatakse välja. Neid tunned iga oma keha rakuga. Samuti ka armastust.

Põlvkonnad

Kas teie olete tähele pannud, et meie põlvkonnad arenevad nii kiiresti? Ei ole? Las ma seletan. Kui keegi on juhtunud vaatama enda vanemate lapsepõlve pilte kus nad oli teie vanused. Kas nad polnud mitte pisikesed ja nägid enda ea kohaselt välja. Nad olid veel lapsed. Ja õnnelikud.
Nüüd vaadata enda õe lapsepõlve pilte kui ta oli teie vanune. Pakuks et õde võiks olla kuskil 20-30 ringis. Ja ta näeb veidikene vanem välja. Kuid mitte palju. Siiski on ta veel laps. Ja nüüd te vaatate ennast praegu peegliees. Mis te näete?
Te näete, et te olete nii palju arenenud. Te ei näe välja enda ea kohased. Ta olete vanemad. Välimus on vanem kui peaks olema. Mitte et see halb oleks. Igaüks soovib noorena vanem välja näha. Aga kas te märkate muutust, kui panna enda ema või õe lapsepõlve pilt enda kõrvale? Ja nüüd vaatate koolis endast nooremaid näiteks 4 klassis olevaid lapsi. Osad näevad vanemad välja, osad aga ei. Kuid miks see vahe on?
Kõik oleneb ka ajast. Aastal 2000 pole sama mis aasta 2010. Nii palju on arenenud, nii palju on muutunud. Riided, tehnika, mõtlemine. Absoluutselt kõik. Võibolla sellepärast me näemegi sellised välja? Meile on antud rohkem, neile oli antud vähem. Aga õnnelikumad olid nemad. Ja teate miks? Sest nemad leppisid enda võimalustega, nad oskasid nendega elada ja kõigest hoolimata olid nad õnnelikud. Õnnelikumad kui meie praegu, kellel on kõik käe ja jala kaugusel.