Täna nautisin ma kultuuri, muusikat ja võimsust. Hääle võimsust.
Ma pole kunagi klassikalisest muusikast lugu pidanud. Eriti ooperist, mida ma lausa jälestasin. See oli igav, tüütu ja kole.
Millegipärast on käinud läbi klõks. Klõks, mida tegelikult ise tähele polegi pannud. Üha enam tahaks külastada sümfooniaorkestri meloodilist ja mitmekülgset muusikat. Üha enam jääd youtubes mõtiskledes mõnda meloodilist lugu kuulama.
Täna käisin ma kuulamas Noorkuud ja Annely Peebot. Ooperit mida Annely laulab, ei ole ma kunagi originaalis kuulanud. Võib ka öelda, et puhtalt ja otse. Ilma vahenuseta. Kuna esimesed pool tundi tundsin ma oma näos külmavärinaid, mu nägu hakkas õhetusest punaseks minema ja kehale tekkisid turritavad karvad, mida kutsutakse ka teist pidi kananahaks, siis on aru saada, et see läks mulle korda.
Tegelikult mul sõnu pole ja hinnata ma seda ei oska. Võin puhtast südamest öelda, et see mida ma kuulasin oli puhast ja ilus. Mitte lihtsalt ilus. Fantastiliselt puhas ja ilus, mida kuulaks veel veel ja veel.
Minust sai ooperi austaja. Kindlasti ei pea ma ennast imelikuks. Nagu jäärale kohane, siis olen veel uhke ka. Uhke nagu praegu. Ning väga rahul.
Ooper on võimas. Ta võib olla ühteaegu traagiline ja ühteaegu nii lõbus. On kolme liiki inimesi. Inimesed, keda üldse ei huvita. Inimesed, kes seda hindavad ja mõistavad. Ning inimesed, kellel tekib iga kord ihule kananahk, mis on tingitud muidugi häälest, mis on palju võimsam, kui tavamuusika pop-lauljal.
Ma arvan, et sõnaga 'võimas' võikski kirjeldada ooperit. Ooperist võib olla vaatepilt nagu Shakespeari näidendist. Või Ooperi Fantoomist, mis on samuti dramaatiline. Samas on nad kõik ilusad ja puhtad. Inimlikult puhas armastus.
Ma arvan, et ooper jutustab Armastusest kõige puhtamalt, kõige ilusamalt ja kõige võimsamalt. Armastus on alati olnud puhas, ilus ja võimas. Samas kurb ja traagiline. Emotsioone on palju. Emotsioone elatakse välja. Neid tunned iga oma keha rakuga. Samuti ka armastust.
