?oh?

tühjus sees, mis õõnestab hinge

mõtted laokil justkui laiali laotatud pusle

jah, overthinking

miks on see nii?

kas inimese natuur on aimata alati halba?

vaadates olukorraga silmitsi

ohe

kinnisidee on nõelav mesilane

mürgine

ja ometi on see mööduv

silmapilk

kõik võib olla taas hea

aga see on vaid pettekujutelm

kuidas leida parem rada

on küsimus

?

ning tunda hingerahu

oota vaid

seedi hetke

mõtle läbi selge peaga

kaine mõistus

kohv või tee

sõbrad, muusika ja
meelsus olgu lootustandev

Mõni õhtune mõte

Ma olen mõelnud selle peale, et kui inimesed ei pühenda ennast hoolikalt sellesse, mida nad teevad või mida nad mõtlevad, siis kuidas nad saavad üldse oodata, et miski neile sülle kukuks, hästi välja tuleks või nad ennast üldse mõistma hakkaks, kui viimase puhul ei pühendata ennast hoolikalt vastuste otsimisele vastamata ja lahtistel küsimustel. See on mulle alati selgusetu olnud. Inimene, kes ei raatsi mõelda, temast ei saa oodata voolavaid mõtteterasid ja sulisevaid, äärmiselt mõtlemapanevaid ideid ning kosmiliselt alla lennanud isikupäraseid mõtteid või jutte, sest ta ei oska suurelt unistada, suurelt mõelda. Ta ei süvene, ta ei keskendu ja siis ta loodab, et elu toimiks reegliteta ning ta arvab, et elu on raske. Ma arvan, et enda leidmine siin elus ja mõtlemine siin maailmas, kus me eksisteerime, on kõige tähtsamaid või olulisemaid asju unistuste, ideede ning meie enda elu vääriliselt toimimisel. Et me sureks siis, kui me elame. Et me ei vaataks hiljem kahetsustega tagasi ja ei mälestaks minevikku, vaid suunaks alati oma ninatipu otse kõrgustesse. Suurelt, uhkelt ja ilma tagasi vaatamata. Mulle meenuvad mõned joonisfilmid, kus tegelaste lahkumisel keelati neil selja pöörata ja tagasi vaadata. Alles nüüd mõistan, miks ja mis põhjusel selliseid asju öeldi. Tundub veel üllatavalt lihtne idee. Paar aastat tagasi ei oleks ma üldse osanud ennast ette kujutada praegu, siin kirjutamas, enda blogis. Ma arvasin, et minust ei saa inimest, kes kirjutab või veel vähem ei osanud ma seda üldse arvata. Need keelud, kus keelati tagasi vaatamine ja selja ümber pööramine, neis on oma point. Kas mitte ei kõnele need sellest, et see, mis on olnud või mis hakkab lõppema, millelegi selja pöörama, lõppsirge andma, seda paratamatut tuleb aksepteerida, et osata lasta seda lahti ja täita vana tühimik millegagi, mis on uus, mis on tulevik ja veel parem, mis hoiab meid liikuvuses. Liikuvuses ikka edasi ja edasi. Sihitud pilk millegi poole. Iga samm annab oma tõuke.

Anette

Kogemused

Me oleme ilmselt kõik lugenud piisavalt palju mõtteterasid, et võtta neid omaks või mõelda läbi ja siduda või võrrelda neid oma eluga. Üks mõttetera jookseb hetkel minu kõrvus. Ta siristab ja siristab ning ei taha kustuda. Ta kulutab oma energiat, tahtmatuses peatada seda laulu.

Ma mõtlen kogemuste peale. Kas te olete kuulnud mõtteterast, mis räägib targast inimesest? Tark inimene on see, kes õpib teiste kogemustest, mitte enda omadest. Õigupoolest ma ei mäleta, kes selle mõttekillukese lagedale toonud on ja milline on tema originaalne võrdkuju, aga ma leia piisavalt argumente, kuidas ennast selle pärast maha teha või mõelda endast kui inimesest, kes ei ole piisavalt intelligentne, et pidada meeles kuulsate või mitte-kuulsate mõtteviisikeste terasid ning tsiteerides neid piisavalt palju, piisavalt targalt ja mõtekalt.

Minu arvates ei õpi tark inimene teiste inimeste kogemustest. Tark inimene õpib enda kogemustest, unustades teiste inimeste kogemused. Kas Te teate miks? Sellepärast, et paljude aegade algusest on iga inimene ja iga isiksus siin elus saanud kätte oma vitsad omaette. See on äärmiselt vajalik elus edasi jõudmiseks ja liikumiseks; väga tähtis asjade üle järele mõtlemiseks ja analüüsimiseks; oluline hirmudest jagu saamiseks ja õppimiseks. Pealegi, iga kogemus on erinev, sest kui mitmekesine on maailm ja kui haarav on elu. Elu napsab iga isiksuse oma teele erinevatest nurkadest, viies neid erinevatele suundadele ja juhtides neid enda kõrval erinevatel rännakutel. Mõtlen praegu järele ning sooviksin hõisata äärmisest ''hea emotsiooni'' valangust, sest kui inspireerivalt maailm meie eest oma uksed tegelikult avaneda võib.

Minu kogemus erineb minu lähedaste kogemustest kasvõi terakese või killukese erinevalt. Seda võib nimetada isikupära erinevateks kalleteks ja suundadeks ning harudeks.

Kas oma kogemus siis elule ka vürtsi ja põnevust mitte ei anna? Ulatab teine lausa kandikul.

Anette

Elu

Kuulan King Crimson'it ja tuli mõttele, kui üüratult põnev ja mitmekesine ühiskond meid ümbritseb. Elus olemine ja elu oma otseses tähenduses on nii huvitav, kohutavalt intrigeeriv ning ääretult seiklusrikas. Võimalusterohke maailm on meie jalge ees, ootab meie esimesi samme, piisavalt julgust ja osavõtlikkust, asjalikkust võimalusetest kinni haaramiseks. Kui vapustavalt see kõlab. Kõik kulgeb ju tegelikult nii lihtsa valemi järgi ja üllatavalt seaduspäraselt. Milline fantastiline valik võimalusi ja meie meeli ergutavaid ootamatuid otsuseid.

Kuid vaatamata sellele suudame meie, inimesed, mõelda elust kui kummaliselt igavast persoonist, kes valitseb meie elu, kujundab seda, panustab meie tulevikku ja kummitab meid meie minevikuga. Elu tundub justkui olevat üks suur ja hindamatu vaenlane, keda tuleb meeles pidada, hoida oma selja taga ja hoida peal pilk. Miskipärast ei oska või ei taha me oma vaenlast tunnustada ja enda kasuks tööle panna, mõeldes temast hoopis kui olevusest, kes peatab meid meie tegudes, andes meile õppetunde, mis panevad meid veelgi enam enda otsustes ja mõtetes kahtlema, tekitades meie eludes üüratult palju segaseid olukordi ja kummalisi ebakindlusi, nende viimaste kõikumisi ning andes soodsa võimaluse hirmus läbikukkumiseks, hirmus sammude astumiseks.

Miks me oleme kartlikud ja hirmunud? Miks me peame kannatusi ebaausateks olukordadeks? Kas kannatused, õppetunnid ei peaks meile andma võimaluse teadvustada enda sihikindlust, enesekindlust ning voolima meid tugevateks, endast lugu pidavateks ja julgeteks inimesteks, kes on avatud meelega ning ei karda tunnistada oma vigu? Ning õppetunnid on ju asjade loomulik kulg. Kõik teavad seda, aga keegi ei taha seda tunnistada või selle peale mõelda. Kaasa arvatud mina ja mind ümbritsevad lähedased inimesed.

Mis siis saab? Ma arvan, et tuleb tähele panna pisemaid märke meie elus, mis toovad meie ellu positiivset laengut ja õnne. Me peaksime endale kinnitama enda voorust ja sellest aru saama. Avastama oma unistused, tunnistama neid ja muutes need enda heaks töötama. Püüdles, püüdles, liikudes sihikindlalt nagu Jäär kunagi või Kaljukits hiljaaegu, sest minu arvates ongi meie unistus meie elu eesmärk. Brilliant meie elus, päike taevas, toit laua peal.

Aeg, see võrratu ja imeline aeg

Päris tihti ja eriti viimasel ajal, olen mõlgutanud mõtteid selle üle, mis saadab meid terve oma elu, olles kord sõber, kord vaenlane, aga mitte iial ei lahku ta meie seltskonnast. Selleks on aeg. Aeg, mida me kõik pelgame ja mõnikord armastame. Mõnel heal hetkel loob aeg meile sobivaid tingimusi, et kujundada endale meeldivaid elamusi ning mõnel halval hetkel lajatab aeg meile jalge ette ebameeldivaid olukordi, kuid mitte iial ei möödu ta meist stabiilselt ühe joone peal, ühes taktikas või ühes sammus, üht teed ja rada pidi.

Äärmiselt taktitundetu temast, sest ta ei mõista meie vajadusi ja tundeid. Aeg ei hoia meid, ta ei aita meid, ega ka ei põlga meid. Aeg lihtsalt on miski, mis jookseb, jookseb nagu meie, inimesed, kes me jookseme oma rada. Kõik me jookseme, ruttame kusagile. Mõni meist teab oma rada, mõni otsib ja mõni ei leia seda kunagi. Ainult aeg on see, kes teab oma kohta siin elus, olles püsivalt ja kindlalt teadlik oma suunast, tipust, kuhu ta pürgib. Mõnikord jookseb, mõnikord kõnnib - tunde küsimus, meie tunde küsimus.

Kas pole mitte äärmiselt inspireeriv teada või endale teadvustada, et tegelikult ei ole aeg vaid miski, mis jookseb meist mööda, tekitades segadusi ja rõõme, kujundades meie tulevikku ja tuues kandikul valikuid. See viimane on kusjuures temast eriti helde. Millegi kummalise põhjuse pärast ei oska me alati kandikul toodud valikutest õigeid valikuid valida või lihtsalt iseloomu ja põhimõtete tõttu eirame neid, aga selleks on jälle aeg, mis aitab meil parandada oma vead, luues uued valikuvõimalused, pakkudes alati oma abikätt.

Aeg on suur vajadus muutusteks. Ta sunnib meid oma kohalolekuga tegema muutusi ja muudatusi, võtma neid vastu, et me püsiksime tema kannul, areneksime, teeksime läbi arenguks vajavaid muudatusi ja laskma muutustel end kanda. Ta annab meile teadvuse ja tunde, et meil pole aega paigal seismiseks, sest me ei ela igavesti ning tema sõnum, mida ta endas kannab, on sosistada meile kõrvadesse, et iga üks meist vajab elus oma lugu. Oma lugu, mis kirjutab enda elust üüratult mahuka nähtamatu teose, et tunda ennast elu lõpus elanuna, korda saadetuna.
See tähendab, oma elu eesmärgi leidmine ja selle järgi elamine, oma elu unistuste püüdmine ja järgimine, rahu otsimine, kogemuste nautimine ja neist kinni hakkamine. Ning mitte iial alla andmine. Mitte kunagi loobumine.

Anette

Möödujad

Mõni aeg tagasi oli mul põgus hilisõhtune vestlus Ingridiga. Ta tuletas mulle meelde minu mõtted ja arutlused, dialoogid, mida pidasin ise endaga paar päeva tagasi linnast üksinda koju jalutades. Kas teid pole kunagi huvitanud, millest inimesed üksinda jalutades mõtlevad? Või lülitavad inimesed ennast välja, nagu eesmärki püüdes ning keskenduvad vaid praegusele hetkele, mis aset leiab. Minevik ei pruugi olla küll lunastatud, aga see on hetkeks unustatud. Ning tulevikule ei keskenduta. Tulevik on ühe sammu kaugusel. Ta järgneb oleviku tagajärgedele. Olevik on see, mis lunastab mineviku ja kujundab tulevikku. Kuid minevik on ilmutis, kummitus või kinnisidee, mis on tunginud meie mällu, mis ilmutab ennast aeg ajalt ning millest on raske lahti saada, lahti lasta. Tulevik aga oleviku tagajärg. Minevik mõjutab meie olevikku ja meie olevik mõjutab meie tulevikku.

On huvitav, kuidas on asjad siin elus omavahel nii põimunud, nii segunenud, moodustades rägastiku, kus kõik oksad on üksteisega teatud reeglite päraselt kokku põimunud, ühendatud. Ühest niidiotsast saab alguse teine niidiots.

Õigupoolest mõlgutasin mõtteid selle üle, kuidas me tunnetame end ümbritsevat keskkonda. Ma mõtlen, kas me tunneme ennast üksinda olles puudutatuna. Kõndides mööda tänavaid, ületades ristmikke ja ülekäiguradasid, märkame enda ümber inimesi. Inimesed mööduvad, meie möödume inimestest. Meie pilgud kohtuvad. Tahtlikult, tahtmatult. Me vaatame neid ja nemad vaatavad meid. Mõnikord me ei piirdu pilkudega. On hetki, kus me hakkame mööda inimese keha ringi rändama. Me uurime inimese riideid, stiili, figuuri, kõnnakut, näoilmeid, tunnetame tema pilke meie pihta. Võib-olla me hingame samas rütmis? Kas me mõtleme sama, mida teised inimesed? Võib-olla oleme me üksinda olles ebakindlad, kui me inimestest möödume. Me näime tõsised, rahulikud ja keskendunud. Siht silme ees. Ma arvan, et igal inimesel, kellel on silme ees siht, muutub automaatselt enesekindlaks. On, mille järele pürgida, mille järele minna. Keskendudes vaid sihtmärgile, lööb meis välja ürgne loomus saavutada oma eemärk, võidelda selle eest. Tõsise, rahuliku ja keskendunud maski all võib aga peituda ebakindlus. Kõikumised tasakaalus, mõtetes. Ei tea täpselt, pole kindel tunne. Kuid kas see, mida me tunneme, on õige? Ma mõtlen, kas see kuidas me tunnetame end ümbritsevat, on reaalne? On see päris? Kas me oleme möödujate jaoks nagu tuuleiil, kes tuiskab mööda, olles kaugustest, aga jättes küll jälje oma hetkelisest kohalolekust? Või nii, nagu paneme meie inimesi tähele, panevad inimesed ka meid tähele? Kas me lähme neile korda? Või me jätame nad ükskõikseks? Paeluv teema. Tõstada või tänaval küsitlus. Või oleneb tähelepanek inimesest endast? Öeldakse, ma ütlen, et kui inimesed, meie, tõlgendame asju enda jaoks nii, nagu me tahame, mitte nii, nagu asjad tegelikult on, siis on võimalik, et me paneme tähele inimesi, keda me tahame tähele panna, mitte ei pane tähele igat vastutulevat möödujat. Ma arvan, et see on alateadvus. See tuleb sealt sisemusest. Oleme kõik indiviidid. Ning tegutseme selle järgi, mis tuleb seest. Ajust, kõhutundest.

Anette

What’s more important? What we become, or how we become it?

Mulle jäi silma üks küsimus, mille üks tüdruk oli enda näoraamatus pildi alla kirjutanud. Mõtlesin veidi aega selle üle järele ja kuna ma ei soovi kommenteerides oma sõnumit edasi öelda, mõtlesin üpris põgusalt oma mõtteid siin blogis edasi kanda.

Küsimus, mis uusi küsimusi tekitas oli lihtne, kuid kaasahaarav. Nii nagu lihtsalt asjad siin elus on.

''What’s more important? What we become, or how we become it?'' - Esialgu trummeldasin oma näppe vastu lauda, mõeldes küsimuse ühele poolele, küll teisele poolele, tekitades endale järjest rohkem uusi küsimusi juurde. Siinkohal võib olla igal inimesel oma arvamus ja mõistmine. Kuid oma mõttelaengu põhjal jõudsin siiski järeldusele mõlema osapoole tähtsusele, millest teine osapool on siiski veidi tähtsam kui esimene. Keeruline seletus? See, kuidas me ''selleks'' saame on paratamatult tähtsam kui see ''kelleks'' me saame. Tegelikult on need asjad omavahel sümbioosis või kuidas öelda, nad on omavahel seotud. Ühest niidiotsast saab alguse teine, ühest teelõigust saab alguse järgemine. Rajad, millest me läbi liigume, teekond, mida mööde me rändame mõjutab seda, kuhu me välja jõuame. Ning nüüd meenub tark lause, mis paneb meile kõrva taha edaspidiseks mõtteaineks pakkuva terakese: pole tähtis, kuhu sa jõuad, vaid see, kuidas sa sinna jõuad. Ning see ongi areng, see ongi teekond, see ongi otsimine ja lõpuks leidmine.

See, kelleks me kujuneme või kelleks me saanud oleme, sõltub sellest, kuidas ja milliseid radu, püüdluseid ja teekondi me läbi oleme pürginud. Lihtne.

Inimesed on inimesed

Kas me oleme kunagi soovinud mõista inimesi, kes inimestele haiget teevad, kiusavad, narrivad?

Kius lähikondlaste, võõraste inimeste poolt on kõigile inimestele tuttav. Kuid miks inimesed ei tunnista seda, et kiusamine on mõnus. Narrimine on mõnus. Haiget tegemine on mõnus. Miks? Me tunneme, et me kontrollime olukorda. Me oleme domineerivad. Me tunneme, et me valitseme. Me tunneme ennast nagu diktaator, kelle käes on ainuvõim oma rahva üle. Miks? See on meie loomuses.

Piir hea ja kurja vahel on üürike. Minus, minu sõprades, minu perekonnal on kõigil loomuses nii kurjus kui ka headus. Iseloom, geenid, on need, mis määravad, milline osa meist on ülekaalus, millisel määral ta ennast väljendab, millal ta ennast väljendab. Mõnel inimesel puuduvad piirid, mõni inimene tunnetab piire. Kuid kõik, ka mina, pean tunnistama, kui hea on tunne, kui fantastiline on tunne, kui me teame, et ometi kord on ka meil kellegi üle kontroll. Võib-olla üürikeseks ajaks, võib-olla pikemaks. Kuid kas me kõik pole paratamatult isekad inimesed? Ning siis me imestame, miks inimesed inimestele haiget teevad.

Õnnelikkus

Me kõik teame seda õpetust, kus igast päevast meie elus tuleb võtta nii, nagu see oleks viimane. Või siis esimene. Me oleme sellele kas vastu vaielnud või sellega nõustunud, teadmata, mida see lause tegelikult tähendab.

Inimesed hakkavad paratamatult mõtlema selle üle, mida nad oma elu viimasel päeval teeksid. Otseloomulikult nad suhtleks ja oleks võimalikult palju koos oma pere ning lähedasemate sõpradega. Nad tuletaks meelde neile, kui väga nad neid armastavad. Ning võib-olla nad viiksid täide mõne oma unistuse - näiteks benij hüppe, mootorrattaga sõitmine või millised iganes suuremad unistused, millega nad veel hakkama pole saanud ehk neil pole olnud nii palju tahtejõudu, et oma unistus täide viia. Minu arvates põhineb see tegelikult ettevõtlikkuses. Ma ei pea ennast kuigi ettevõtlikuks, sest mõnikord ma isegi ei mõtle pürgida mõne oma unistuse poole.
Võimalik, et mõni unistus jääbki pelgalt unistuseks, aga kui ma olen rahul sellega ja olen õnnelik, siis ma olen üpris kindel, et kõik unistused ei pea täituma. Unistused, mis teevad meid õnnelikuks, ei pea täituma.

Kuid mis värk siis selle lausega on? Tegelikkuses ei ole meil võimalik kõik oma mõtted sel viimasel päeval korda saata. Ideaalses korras teeme üldse mõne killukese neist ära.

Ma arvan, et inimene peab võtma igast oma päevast võtma nii, et ta oleks vähemalt õnnelik. Õnnelikkus on see, mis viib meid edasi ja tekitab meis suur rahulolu. On äärmiselt tähtis, et õhtul magama minnes ja oma päeva üle järele mõeldes, oleme me, inimesed, lihtsalt õnnelikud. Me ei pea korda saatma suuri tegusid. Me ei pea viima täide oma unistusi. Ning ei ole hea iga päev öelda oma lähedastele (perele, sõpradele), kuidas me neid armastame, neist lugu peame ja hoolime, sest mida harvem me neid ütleme, seda erilisemaks need muutuvad. Harjumuspärastel hoolivuskinnitustel, armastusekinnitustele ja lugupidamise kinnitustel ei ole enam oma võlu. Nad kaotavad selle erilise poole ja muutuvad liiga igapäevasemaks.

Nii siis, oleme lihtsalt õnnelikud ja teeme kõik, et me oleksime õnnelikud. Minu arvates on just see elus üks kõige tähtsamaid ja väärtuslikumaid asju.

Muide.. üks päev, vaadates Oprah-i saadet, panin kõrva taha ühe soovituse, et iga üks meist peaks võtma oma päevas vähemalt 1-2 minutit rahu ja vaikust. See pidavat meid õnnelikumaks tegema.

Anette

Iga sõprus on väärtus omaette.