Mõtted ja kirjutised

Leeder-sõrmkäpp - Eesti haruldaseim orhidee

2012-01-28T22:37:00.001+02:00

Leeder-sõrmkäpp (Dactylorhiza sambucina) on Eesti kõige haruldasem käpaline. Taimede kõrgus ulatub umbes 30 sentimeetrini, õisik on tihe ja paljuõieline ning iga õie alusel on sigimikust pikem leheke - õiekandeleht, mis eristab sõrmkäppasid käpa perekonna esindajatest, kelle õiekandeleht on soomusjas. Vars on lehistunud, kuid tihti puuduvad varre ülaosas sõrmkäppadele tüüpilised kolmnurksed kandelehe taolised lehed. Lehed on lamedad, 5-12cm pikad ja kuni 3cm laiad, süstjad, piklik-munajad või -äraspidimunajad. Vars on tugev ja õisik üsna tihe. Õitseaeg on leeder-sõrmkäpal mai ja juuni algus. Taime lehed sarnanevad rohkem käpa perekonna esindajatega hoidudes varre alusele. Esineb nii kollaseid kui roosade õitega vorme. Eestis on looduslikult esinenud vaid kollase õiega vorm.

Ma kutsun üles kõiki häid ja rõõmsaid inimesi, et teeme head sellele orhideele, kaitskem teda!

Alpi soldanell - üks väga armas taim

2012-01-28T22:28:00.000+02:00

See ilus ja armas lill on Alpi soldanell, tema kasvab looduslikult Lääne-Euroopas - Alpides, nagu nimigi ütleb, ent elab väga hästi ka Eestis. Ta on madalakasvuline 6-10 cm kõrgune taim, kasvab kuni 20 cm laiuseks. Lehed on ümarad, nahkjad, ning peaaegu terve servaga. Õied on lillakad, kellukakujulised, ripsmeliste kroonlehtedega. Õitseb aprilli lõpul-mai algul. Seemendab väga palju. Minul isiklikult on neid taimi juba väga palju, kuna ta on nii palju seemendanud. On üks minu lemmiklilledest :)

2012-01-08T22:35:00.003+02:00

Mul on väga hea meel, et ma sain aafriklastele rõõmu valmistada :):):):)

http://mondo.org.ee/keenias-laheb-eestlaste-toel-uuel-aastal-kooli-75-last/

2012-01-03T19:41:00.000+02:00

Om mani padme hum

2011-12-27T23:31:00.001+02:00

of all the things I've found in life
no moment's better than this
of all the thing I had ever known
nothing prepared me for your kiss

If we fly, if we fly, if we fly into this song
of all the things I needed, baby
you were my cherished one

a little bird told me that you can’t find your way home
a little bird has shown me that you can’t run away from love

darkness falls upon the city
like the ocean falls upon the sand
waves of sorrow leave me breathless
can you love this broken man
if I try, if I try, if I try to love again

I wake up every morning
not sure of where I stand

a little bird told me that you can’t find your way home
a little bird has shown me that you can’t run away from love

open wide my feelings
and tear me down until I break, yes
show me what the real is
guaranteed to seal my faint

if I cry, if I cry, if I cry when you'll be gone, oh
help me about my sadness
tell me I'm the only one

hold me, hold me, hold me, angel
hold me, hold me, hold me, angel

love was only given when you feel it in your heart
I knew it when you kissed my body
love in every part

of all the things I had found in life
no moment's better than this
of all the thing I had ever known
nothing prepared me for your kiss

If we fly, if we fly, if we fly into this song
of all the things I needed, baby
you were my cherished one

a little bird told me that you can’t find your way home
a little bird has shown me that you can’t run away from love

Uus-Meremaa sõnas ja pildis - A. Hansen

2011-12-27T21:06:00.002+02:00

Ma pole üldse raamatusõber, mind eriti ei huvita raamatud, aga vot just see raamat, Uus-Meremaa sõnas ja pildis, meeldis mulle väga. Tegu pole mitte ilukirjandusega, vaid on aimekirjandus. Veel täpsemalt öeldes on see raamat reisiraamat.
Mul oli seda raamatut isegi natuke kahju käest ära panna, lihtsalt oli nii hea raamat.. Oleks tahtnud veel ja veel maooride kohta teada saada. Sain küllaltki palju, ent ikkagi tahaks midagi veel. Uus-Meremaale minek on üks mu kinnisideedest, ja muidugi maooridega tutvumisest ja kiivisid (kahes tähenduses) näha. Ma siis alustan raamatu kirjeldamist:
Raamat koosneb kümnest peatükist, alguses on muidugi, sissejuhatus, siis järjest räägib edasi, ajaloost, inimestest ja muudest värkidest. Ühe asja tahan kindlasti öelda. Nimelt ma usun, et paljud inimesed teavad, mis tähendus on kiivil. Ta on ju üks mahlane aktiniidiapõõsa vili ning samas ka Uus-Meremaa rahvuslind. Ent kiivi tähendab ka Uus-Meremaal elavat valget inimest.
Maoorid - uhke rahvas oma uhke rahvuse üle. Ma olen alati arvanud, et maoorid on sellised mustanahalised inimesed, tegelikult on nad ainult tõmmud, ent siiski eksootilised. Maoorid on tulnud Aotearoale ühelt kaugelt Vaikse ookeani saarelt nimega Hawaiki. Ei, tegu pole Hawaiiga, vaid ühe siiani tundmatu saarega, mis päriselt on olemas, ent ei teata, missugune saar see päriselt on.
Maoorid on väga huvitav rahvas. Nad elasid kuni 19. sajandini kiviajas, siis tulid britid ning vallutasid Aotearoa (hakkangi edaspidi nii ütlema). Huvitaval kombel oli maooridel juba selline sõna suus nagu "valgenahalised". Ju siis oli enne neid siin Aotearoal keegi valge.. Igatahes, maooridel on väga huvitav kultuur, ehkki võibolla tundub see julm, ent siiski huvitav - nad olid kannibalid, nad olid julmad. Inimsöömine oli teise hõimu solvamine, alandamine. Maooridel on huvitav see, et nende kehamaalingud (moko), mida võib üsna vähestel veel tänapäeval näha, on kui nende elulugu, CV. Ehk siis, kõik mustrid, mis neil keha peal on, tähendavad miskit - nt mis hõimu liige ta on, kus ta sündinud on, aga see kõik on mustrites kirjas. Kui tuli aeg, kus pidi allkirjasid andma (vast oli see maa ära andmises), siis pidi maoori oma allkirjaks joonistama kogu oma näo. Naljakas, kas pole?! Maooride huvitav asi on seegi, et neil oli mingi müstiline asi, nimega mana - see tähendab midagi eluvaimuga. Sõnadesse on seda väga raske panna, ent see tähendab seda, et kui näiteks teed midagi head, tõuseb su mana, kuid on ka nii, et kui tapad kellegi, tõuseb niisamuti. See sõltub nii paljudest asjadest. Teine müstiline asi on tapu, millest ma väga aru ei saanud. Kas ta nüüd tähendab midagi püha või teistsugust, või üldse mingi pahategu.. Üks näide, et haua külastamine pärast matusetalitust oli tapu. Tapu ehk mingisugune karistus.
Rohkem ma ei räägi, tervet raamatut ma ka ümber jutustama ei hakka, ent soovitan seda raamatut kõigile, kes on sügavalt huvitatud Aotearoa saarest.
Üks asi veel - räägiks ikka ära, kuidas Aotearoa saar leiti maooride poolt. (Tunnistan, et ma päris kõiki detaile nii täpselt ei kirjuta). Nimelt kaugel saarel nimega Hawaiki elasid maoorid, enne Aotearoale jõudmist. Sealt lahkusid kaks inimest, Kupe ja Hine, et otsida uus elupaik. Nad seilasid ja seilasid, kuni varsti nägid üht saart. Selle koha peal oli aga üks Pikk Valge Pilv, mis maoori keeles on Aotearoa.

Mulle see raamat väga meeldis, see tekitas minus huvi veelgi rohkem Aotearoa vastu, loodus on mulle alati meeldinud, ent see raamat tekitas minus sügavamat huvi ka Aotearoa inimkonna ning kultuuri vastu, mille vastu enne mul sellist huvi ei olnud. Väga tore raamat! Superhea! Olen autorile, Aime Hansenile väga tänulik, et ta sellise vapustava raamatu välja andis.
Tänud!

Ilu

2011-12-11T19:57:00.003+02:00

Mulle on alati meeldinud mõelda, et inimene on kõige kaunim hommikuti. See värske ning unine nägu, silmanurgad rähmaga täidetud - selles on midagi nii imelist. Inimene on nii loomulik ja puhas. Nii huvitaval kombel puhas, kui jabur see ka ei tundu. Juskui üks süütus ise.

Kes minu ajalooõpiku vahel pesitseb ?

2011-12-01T22:01:00.000+02:00

Romaan

2011-11-27T21:46:00.003+02:00

Sattusin täiesti juhuse tahtel vaatama eelmine neljapäev Mihkel Raua saadet ''Kolmeraudne''. Tavaliselt olen saate puhta lühikese mälu tahtel ära unustanud, kuid klõpsates tol õhtul tv3'e peale, juhtusin kuulama pealt Mihkel Raua ja Kadri Kõusaare vestlust.

Kadri huvitav hääl kõlas miskipärast nii värskendavalt.

Tema asjalik jutt, hea väljendusoskus ja sõnakasutus panid mind teda automaatselt kuulama. Huvitav kõnemaneer mõjus mõnusalt. Ning vahelduseks mõjus see kõik nii värskendavalt.

Vestluse lõppedes läksin magama ja nüüd, paar päeva hiljem, hakkas tema isiksus mind kummitama. Ta ise hakkas mind kummitama ja kummitama hakkas ka mind sõna ''romaan''.

Novembrikuu Anne&Stiil on mul endiselt voodi ja kirjutuslaua vahel. Ta on seal asetsenud päris pikka aega. Ma ei imestaks, kui seal all juba pisikene tolmukiht oleks.

Kuid eile, eile öösel, ilmutas ja kummitas ta nimi mul ikka meelel. Võtsin kätte Anne&Stiili ja avasin põgusalt selle ajakirja, sirvides läbi kõik artiklid ning vaadates tükk aega kaanepilti K. Kõusaarest isiklikult.

Otsustasin lõpuks suure uudishimuga artikli läbi lugeda. (Meenutagem nüüd, et novembrikuu alguses ajakirja lugedes, ma ei tundnud Kadri vastu absoluutselt huvi. Ta ei öelnud mulle midagi. Lihtsalt üks kena naine kaanel. Seetõttu ma ei suvatsenud isegi puhtast isiklikust viisakusest lugeda läbi, mis on artikli kirjutajal Kadri kohta meile rääkida ja öelda).

Ma ei pettunud. Kadri hakkas mind huvitama üha enam.

Täna õhtupoolikul otsides üles tema facebooki konto ja sobrades enda ajus, et meenutada tema kolmanda romaani pealkirja, tundsin suurt õnnetunnet, sest lõpuks meelde tuletades romaani pealkirja ja lugedes erinevatest allikatest ''Alfa'' kohta üha uut ja uut informatsiooni, ütlesin iseendale üsna asjalikul hääletoonil: ''Lõpuks ometi ma leidsin midagi, mida ma tahan nii väga lugeda, sest raamat tundub olevat nii jõuline ja huvitava sõnadekasutusega, et ma usun, et see võib mõjutada ka veidi minu mõttemaailma. Või võib ta seda tunnustada, süvendada või panna mind mõtlema sügavalt asjade üle järele.''

Seetõttu külastan kindla enesekindlusega esimesel võimalusel raamatupoodi ja soetan endale selle raamatu ilma pikema mõtlemiseta.

2011-11-20T12:27:00.001+02:00

Ma arvan, et ma pean blogiga pöörama puhta uue lehe või tegema hoopis pausi ja ta ära kustutama.

Seekord jooksis mõtteke eilses keemia tunnis

2011-10-22T10:19:00.002+03:00

Ma olen alati mõelnud, et vanusel pole tähtsust. Kuid tundub, et mida küpsemaks me saame, seda rohkem asjade üle mõtleme ja neist aru saame.

Nüüd jõudsin ma mõttele, et vanusel on tähtsus. Kindlasti on tal tähtsus. Eri vanuses inimestel on eri väärtushinnangud. Mida nad hindavad, mis on nende salasoovid, eelistused. Kuidas nad mõistavad ja vaatavad maailma enda pilgu läbi. Mida nad üldse elult soovivad. Mida nad soovivad suhtes, kuidas nende meelest peaks suhe toimima.

Üks erand minu jaoks küll: välja arvatud siis, kui kahel osapoolel on sügav hing. Nad oskavad üksteist mõista ja hinnata teineteise väärtusi. Nende suhe, ma arvan, on nagu koostöö. Mõlemad osapooled annavad endast, jagavad ja teevad kompromisse. Nende suhe põhineb koostööl. Kusjuures minu arvates ongi see suhte puhul üks kõige tähtsamaid asju.

Miks küll inimesed ei hooli??

2011-10-14T09:16:00.000+03:00

Käisin kolmapäeval ühes ehituspoes Tallinnas. On küll väga tuntud oma ehituste- ja muude värkidega ning ka taimede poolest. Niisiis käisin taimede juures ning uurisin, palju maksab jms. Siis nägin, et olid ka ühed kärbsepüünised (ma arvan, et teatakse ikka, et kärbsepüünis armastab niisket), kes olid täiesti ära kuivanud!!!! Miks inimesed ei hooli nendest, ent tahavad kõrget hinda?? Lehed olid täiesti longus, ning hinnaks oli vist 4,25 €. Kohutav!!

2011-09-29T22:08:00.000+03:00

Mõtted mõtted mõtted

2011-09-29T16:19:00.003+03:00

Pole kunagi olnud sellise suhtumisega nagu ma praegu olen. Minu suhtumine polnud venelastesse, nagu enamustel siinsetel noortel, midagi positiivset. Ma ei soovi üldistada, aga siiamaani on tõepoolest jäänud mulje, et inimkonnas ja minu ealistel pole kujunenud isegi viisakat suhtumist selle teise maa rahvasse ja riiki üldse. Ma usun, et me oleme liiga pealiskaudsed ja minevikus võib-olla liiga kinni. Rahvusena meil üldiselt ongi tegelikult selline suhtumine ja iseloom. Me ei pruugi sinna mitte midagi parata, aga keegi meist seda tunnistada ka ei taha. Eks enda vigu ongi halb tunnistada, samas ma ei saa eriti teistest inimestest aru, minul endal on isiklikult väga huvitav tunnistada enda pahemaid külgi. Ma ei varja ja ei eita neid. Ning võib-olla on isegi tekkinud kerge uhkus selle üle. Ma tunnistan, nõustun ja ei varja. Ning selle arvelt hoian ennast tagasi ja toon esile paremaid külgi.

Kui ma mingi aeg küsisin õe elukaaslaselt, et mida tema venelastest arvab, siis ma sain tegelikult vastuse, mis mõjutas üsna hästi minu suhtumist sellesse rahvusesse. Nimelt ta vastas mulle, et need venelased, kes elavad Eestimaal ja need venelased, kes elavad oma kodumaal, neil on erinevus. Ei tasu eeldada siin elavate venelaste põhjal, et ka nende koduriigis endas on selliseid inimesi, nagu nad meil siin on. Samuti teeb ka oma osa kokkupuude ja üldiselt jäävad inimestele meelde vaid ebameeldivad kokkupuuted. Samuti ma sooviks lisada, et üsna paljud inimesed kaebavad, et venelased ei õpi ära eesti keelt. Ma arvan, et selle kõige lihtsam põhjus on see, et neil pole motivatsiooni. Enamus inimesi siiski räägib vene keelt ning meie riik on ise teinud nende elu siin palju lihtsamaks. Kui mina elaks näiteks Prantsusmaal ja ulmelistel põhjustel oskaks prantslased eesti keelt nii, et ma siin hakkama saan ning riik võimaldaks meil siin nii lihtsalt oma keelega läbi käia, siis kas mul tõesti oleks motivatsiooni keel ära õppida? Ma usun, et kindlasti mitte.

Mulle jäid meelde sõnad ''sõbralikkus'' ja ''külalislahkus''.

Tänu R'i sõnadele hakkas minu suhtumine vähehaaval muutuma ja nüüd olen jõudnud etappi, kus ma tõepoolest õpiks hea meelega ära vene keele. Ma alustaks kohe praegu, kui mul vaid oleks hea keeleand, kuid võib-olla suure tahtmise juures on siiski võimalik keel ära omandada.

Ma ei kahetse, et ma Moskva raamatut lugema hakkasin. Ka selle raamatu juures olin ma kergelt elevil. Raamat tõotas tulla nii soe, huvitav kui ka informatsioonirohke.

Nii nagu raamatu kaanel on matrjoška, siis ma nüüd saan aru, miks ta seal kaanel üldse asub. Venemaal on küll matrjoškad tema sümbol, aga kui ma vaatan sügavamalt, siis ka riik ise on väga mitmetahuline. Nii heas kui halvas mõttes. Mitmetahuline ja värvikirev mitte värvide poolest, vaid see oleks pigem täiendus mitmetahulisusele.

Raamat oli soe, armas ja mulle väga meeldis. Hea värske lugemine ja mitte midagi pole liialdatud, püüdes raamatut ilusamaks teha. (Sisu poolest) Kõik on nii, nagu peab ja nii ongi.

2011-09-26T17:09:00.001+03:00

Ohjah, pole siin nagu tuhat aastat olnud, ja ma arvan, et keegi vist ei mäleta ka, et ma olen ka Anette blogis :D Eniveis, mis siis on toimunud... suvi sai hästi kiiresti läbi, kahju, et ma rannas või kusagil ei saanud käia.. Miks suvi ei võiks kasvõi 1 kuu pikem olla. Ei, 2 kuud.. Mai kuni september. Vot see oleks lahe! Aga jah, kahjuks on nüüd sügis.. Ent ka sügisel pole kõik nii halb. Midagi ikka on positiivset. Mulle meeldib sügises see, et kui lehed langevad, siis tekib alati selline mõnus, soe ja kuidagi hubane tunne. Täitsa lahe on lehehunnikutesse sisse hüpata.. Looduski on värvikirev.. kahjuks lahkuvad meie imearmsad linnud lõunamaale, ent tulevad kevadel tagasi. - olen siiski lõpuks aru saanud, et ka sügis on ilus aastaaeg. Muidu olen ma terve oma elu sügist vihanud. Aga miks vihata? Sügis tuleb niikuinii, ja varsti tuleb niikuinii kevad. Talvest ei maksa rääkidagi, tuleb niisamuti. Talv mulle siiani ei meeldi, aga midagi mul sisimas torgib, et ka talvel tuleb endale mingi tegevus saada, muidu muudkui ohidki, et kaua see talv kestab... ega ainult kevadet oodates see talv ei lähegi ära. Tuleb tegevust leida! Nimelt, mu parim sõber on juba päris mitu talve sõitnud lumelauda. Eelmine aasta, kui käisin Valgehobusemäel, siis mõtlesin ka, et miks mitte proovida, aga siis jäi mu tahtejõud väikseks. Loodan, et lõpuks saan ka see talv proovida ;)
Positiivsus on ülekõige!

Tõnis

Mõtted raamatutest

2011-09-17T10:17:00.002+03:00

Ma mäletan hästi, kui ühel kenal koolipäeval ootasin meeleheitlikult kirjanduse tundi. Kirjanduse tunniga on alati olnud mittemeeldivuse suhe, kuid nüüd, uuelt kooliaastalt ootan kirjandusega meeldivat suhet. Põhjus, miks ma seda tundi nii väga kannatamatult ootasin, oli see, et ma soovisin teada saada juba seda raamatutenimekirja, mille õpetaja pidi meile ette lugema. Kohustusliku kirjanduse raamatunimekiri.

Mind tabas suur lugemisind suve alguses. Ning suve lõpus ta jätkas teed sealt, kus ta pooleli jäi. Olen valdavalt lugenud pea kõik reisiraamatud läbi, aga nüüd on aeg seda muuta. Lasin kohustusliku kirjanduse nimekirja endale südamele lähemale ja juba järgmine päev läksin kooli raamatukokku, kust laenutasin endale 4 uut raamatut. Kõige tähtsam neist on kindlasti ''Nullpunkt''. Teised kaks raamatut on inglise keele jaoks ja neljas raamat on Buddha õpetus või kuidas iganes ma seda raamatut nimetada saan. Selgituseks nii palju, et seal on Buddha põhimõtted. Võib-olla annab veidikene aimu. Ma tõepoolest pole veel teda sirvinudki. Välja arvatud tol päeval kooli raamatukogus. Silm läks küll igaljuhul särama, kui see raamatuke minu käte vahele juhtus.

Esimene raamat, mis oli nimekirja eesotsas, oli ''Mina olin siin''. Kindlasti on mõni teist näinud filmi. Võib-olla mõni üksik on lugenud ka raamatut. Mina otsustasin lugeda raamatut ja hiljem saada enda valdusesse ka dvd, mille vaataksin põgusalt läbi, et oleks nagu kirss tordil, lõpetas selle temaatika oma peas ära. Sulgen luku ja avan ta taas 6ndal oktoobril, kui ees on ootamas lugemiskontroll.

Raamatu sain eile, täpselt kell 21.30 läbi loetud. Lugemisega alustasin täpselt nädal aega tagasi. Ma pole mitte kunagi lugenud nii kiiresti ühe kohustusliku kirjanduse raamatu läbi. Ilmselgelt olen tõesti veel tolerantsem kui muidu. Ma ei otsusta raamatut kaane järgi. Kindlasti ma kunagi otsustasin, aga ausalt öeldes väga enam ei meenu. Võib-olla on minu põhimõte see: vaatab, mis saama hakkab. Või kuidas raamatu sisu välja kujuneb.

Pool tundi hiljem, pärast raamatu läbi saamist, võtsin kätte dvd, mille pistsin kenasti dvd mängijasse. Mind saatsid ja minu kaaslasteks olid õunakook ja minu lemmik tee. Neid on kaks. Seekord oli minu valik ''Kirg''.

Eile, koolis, päevasel ajal ütles paar klassiõde, et film on parem kui raamat. Mitte üleüldse vaid ''Mina olin siin'' film on nende meelest parem kui raamat. Ma väidaks vastupidist.

Tegelikult pole mulle kunagi meeldinud noorsooromaanid. Võib-olla pole asi ka meeldimises. Lihtsalt nii on kujunenud, et ma eelistan midagi küpsemat. Nii ei saa ka tegelikult öelda. Ma lihtsalt pole nendega olnud nii tihedas kokkupuutes ja ma ei tunne noorsooromaanidega hingesugulust.

Mis puudutab raamatut ja filmi ''Mina olin siin'', siis ma mäletan hästi, kui õpetaja ütles tunni ajal, et kindlasti meeldib meile raamat just seetõttu, et see on ropp. Ebasündsate sõnadega raamat. Kahtlemata ta oligi ropp, aga mulle ei meeldinud raamat just seepärast, et ta ropp oleks, vaid mulle meeldis raamatus just see, et see ongi päris elu. See on reaalne ka praegu 2011. aastal. Kõik on nii nagu on alati olnud. Võib-olla on olud ja tingimused paremad, aga ma väga kahtlen, kas sellistes seltskondades on üldse midagi paremaks muutunud. Suhtumine on vist alati inimkonnas peaaegu, et sama olnud. Sass Henno kirjutas raamatu nii nagu ta meil tõepoolest on. Ma pean silmas elu. Mitte kõigi, vaid teatud inimeste. Näeme me ju sellist elu kõikjal. Ka mina näen sellist elu siin samas Annelinnas, kus on minu pesa. Mitte küll nii lähedalt nagu ma sooviks, aga parem on. Ma ei soovigi, sest ma tean ja rohkem näha pole vaja.

Minu jaoks oli film emotsioonitu. Ta jäi väga lahjaks mulle. Ma oleksin soovinud sügavust. Ma arvan, et just sügavus on see, et mis teeb ühe filmi üheks väga heaks filmiks. Kui mitte fantastiliselt heaks. Või lausa suurepäraseks.

Sügavus filmis puudus. Tegelikult oli ka raamat üsna pindmine, aga võib-olla ei olnudki sinna raamatusse vaja seda sügavust, mida ma tihtipeale otsin. Jah, ma arvan, et seda polnudki sinna vaja. Igatahes.. nagu ütles Eeva Park, siis: ''Alguse uskumatu räigus, tunne, et isegi lugejal kohe hambad sisse lüüakse, ei takista kohest imetlust keelelise täpsuse ja nõtkuse üle. Parim minu jaoks on sõnade puhas, väga täpne rütm ja kujundlikkus - ei midagi üleliigset ja kõik ometigi täpselt paigas. Ka alistamatu vihahoog. Ka släng, mis oma jõhkruses on väga loomulikult kogu romaani situatsiooni, paika ja tegelastesse sisse kodeeritud.''

Mõtted isast

2011-09-03T01:05:00.004+03:00

Juba mitu aastat ja tegelikult väiksest peale olen põgusalt kuulanud pealt täiskasvanute vestluseid. Need on mulle alati meeldinud. Esiteks minu suure uudishimu pärast. Teiseks on need alati olnud kirevad, elavad ja põnevad. Ning mis veel parem, nad ei ole kunagi olnud igavad. Hoopis vastupidi. Mida rohkem kell südaöö poole tiksub, seda huvitavamaks inimesed lähevad. Vestlused muutuvad elavamaks. Jah, eks kõik mind ümbritsevad täiskasvanud on iga kord alkoholi tarbinud, aga mulle tundub, et tänu alkoholile avab mu enda lihane isa ennast iga kord küljest, millega meist keegi peres igapäevaeluga kokku ei puutu. Nimelt seda külge ei pole ta oma elus jooksul kordagi igapäeva elus avanud.

Ta muutub nii elavaks. Temas on seda jõudu. Ning mida mu isa täpsemalt avab? Ta avab seda, mida mina olen juba pea aasta endas avastanud. Nimelt sügavust ja psühholoogilisust. Nüüd tean ma täpselt, kust ma olen pärinud sügava hinge, huvi psühholoogiasse ja elavuse. Elavust võiks nimetada ka jõuks.

Minu lihane isa on igapäevaelus, võib ka öelda, et killuvend. Ta viskab palju nalja, räägib totakaid asju ja toob lagedale jaburaid mõtteid, ideid. Eriliselt on hea visata nalja minu üle, sest tundes mind, on tal alati lustakas mind kergelt närvi ajada. Mäletan hästi, kui ta ütles, et minuga on lõbus elada. Muidugi on. Esiteks selle pärast, et ma olen peaaegu, et koopia oma enda isast, mistõttu peale välimuse on meil rohkem sarnasust hinges, sügavuses, mõtetes, käitumisest ja iseloomus. Teiseks aga selle pärast, et ta kiusab mind mõnuga. Hästi on meeles, kui paar nädalat tagasi minu akna taga luurati ja piiluti.

Ma ajan kõrvad kikki ja kuulatan suure huviga silmad säramas, kui minu isa energiliselt enda põhimõtteid rääkima hakkab ja enda hinge sügavust avab. Just seda sügavust, mida ma olen aasta aega endas otsinud ja seetõttu avastan ennast põnevusega, kes ma selline tegelikult olen. Tuleb välja, et ka sügavus on meil omavahel sarnane. Samas ma ei saa seda saja protsendiliselt garanteerida, sest tema sügavust olen avastama asunud alles nüüd lähikuudel.

Iga kord teda rääkimas kuuldes, säran õnnest. Need näoilmed, rääkimise stiil. Tema nägu kõneleb tema jõust ja ta jutustab nii energiliselt, et ta lausa hakkab võidu rääkima ning selgitama enda põhimõtteid nii elavalt. Täis jõudu.

Kuid mitte keegi ei soovi teda kuulata, sest lihtsalt inimese mõtteid ei mõisteta.

Ning mina mõistan üha enam, kui palju on mul temalt õppida.

Mõtted suvest ja talvest

2011-08-31T22:35:00.003+03:00

Üsna paljud räägivad koolist. Inimesed minu ümber on kõik kurvad suve lõpu üle ja mina ei taha sellest üldse kõneleda. Tegelikult on asi nii, et ma ei ole kurb. Ma ei ole kurb, et ma pean jätma hüvasti kuuma päikese, õhukeste riietega, paljaste varvaste ja kolme kuuse vabadusega. Kuigi mulle meeldib kuumus, kõrvetav päike, mida ma eeldan suvekuudelt, siis ka armastus-suhe on mul talvega. Mulle meeldib jahe õhk, valge lumi ja külmus, mis paneb varbad külmetama. Mulle meeldivad minu punased põsed külmal talvel. Ma oleksin nagu endale näo peale paksult põsepuna sättinud. Mulle meeldivad villased sokid, mida ma saan talvel kanda suure uhkusega. Ma saan teed juua veel rohkem, kui ma suvel seda tegin. Ning ma pean tunnistama, et mulle meeldib, kui inimesed endasse talvel tõmbuvad. Nad on nagu karud, kes heidavad talveunne, et koos kevadega uuesti ärgata. Või taimed, kes koos kevade saabumisega õide hakkavad puhkema.

Kuigi talv ei ole veel käes, unistan mina juba suurtest lumehunnikutest.

Ning miks ma neid kõiki aastaaegu armastan? Seepärast, et minu hinges on alati suvi.

2011-08-24T21:21:00.001+03:00

Minu raamatunimekirja lisandus veel üks raamat.. Kuna ma ei ole laenutaja, siis kas ma tõesti ostan kõik need kolm raamatut endale lihtsalt ära? Või hoian enda kogutud pangaarvet millelegi muule? Õudne lugu ma ütleks.

Näoraamat ei valeta

2011-08-24T16:54:00.003+03:00

Ma kasutasin eile Quiz Planeti rakendust näoraamatus ja tegin testi, et teada saada mis ma oleks looduses. Näoraamat ei valeta, ausõna.

Sa oled majesteetlik meri. Sa oled tugev inimene, Sul on omad kindlad väärtused ja arusaamad maailmast. Sa tead, mis on Sulle kallis ja mida Sa hindad ning oled nende eest valmis seisma ja neid kaitsema. Inimestel võib olla raske Sinu lähimate ringi pääseda, kuid jõudes lõpuks sinna tunnevad nad end nagu kala vees. Nagu merigi on Sul mitu palet. Olles rahulik mõjud Sa ka teistele enda ümber rahustavalt ja positiivselt kuid kui miski Sind vihastab, endast välja viib, siis võib olukord väga tormiseks kiskuda. Mereinimesed on tihtipeale sügavad ja intelligentsemad.

Bollywood, Bollywood

2011-08-23T10:53:00.002+03:00

Tegelikult mul olid suured ootused. Kohe, kui ma poodi sisenesin ja Seda raamatut nägin, läksin elevile nagu väike tüdruk. Ma võtsin raamatu kätte, sirvisin seda lõbusalt ja sammusin enesekindlalt leti äärde, et teha oma järjekordne ost.

Tollest korrast on möödas aga päris palju. Päris mitu nädalat, kui mitte rohkem. Raamat on mul tõepoolest läbi loetud. Juba mõni aeg tagasi sai raamat riiulile asetatud, et enda uut aega ja sära oodata. Nimelt mul on komme sokutada PP sarja raamatuid ka teistele lugemiseks, et ka nemad saaksid aimu minu kirest, hobist ja huvist reisiraamatute vastu. Ma siiralt loodan, et Te kõik, kellele ma enda raamatuid sokutanud olen, olete vähemalt natukenegi saanud maitsta osakest minu kirest. Ma siiralt loodan, et teile on need raamatud meeldinud.

Nagu ma postituse alguses ütlesin, siis mul olid tõepoolest suured ootused. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis suur ootusärevus raamatut lugema hakata oli seepärast, et ma ootasin raamatult hoopis teistmoodi hõngu, kui ta mulle seda lugemise ajal pakkus. Ma ootasin midagi sügavat. Midagi sügavahingelist ja vaimset. Ma ootasin, et raamat räägib inimesest, kes läks ennast otsima, et leida sisemine tasakaal, puhastada enda hinge ja kõike muud psühholoogilist ning vaimset. Seetõttu olin juba raamatu keskel pettunud. Pettunud ma polnud aga autoris ega ka raamatus endas. Võib-olla ka mitte endas, vaid enda idees; mõttes; eelarvamuses.

Kuid pean tunnistama, et üks ootus läks tõepoolest paika. Nimelt raamat oli tõepoolest värviküllane. Nagu Bollywoodi järjekordne seebiooper. Autori värviküllane seiklus Indias oli tegelikult väga põnev lugeda. Ning mida on mul kritiseerida, kui tegemist on teise inimese eluga? Tema kogemused, tema mõtted. Julgeks ma pean teda nii või naa, et ta avaldas ühe isikliku osa oma elust.

Kui rääkida sellest, mida autor Indiast endast rääkis, siis kogu selle raamatu vältel oli Indiast tegelikult ikka piisaval määral juttu. Autori seiklused olidki puhas kirjeldus Indiast, ma vähemalt arvan nii.

Uued tuuled

2011-08-22T00:25:00.004+03:00

Midagi on muutunud minu meelel, minu mõtetes ja minu olekus. Ma tunnen, et minust on läbi käinud taaskord uued tuuled. Vanad tuuled kaovad mälestustesse, uued asenduvad. Druiidide horoskoobis oli õigus. Ma sõltun väga palju välisteguritest. Kui kevad asendus suvega ning nüüd asendub suvi sügisega, siis uued tuuled on tulnud iga kolme kuu lõpupooltes.

Ma tunnen puudust nendest vanadest tuultest. Enda mõtetest, olekust, mis mind valdasid nende kolme kuu jooksul.

Juulit jään aga igatsema vaat, et kõige rohkem. Ning just selle pärast, et juuli oli minu tuulte õitsemisaeg. Ma vähemalt tahan nii uskuda. Või kõigest soovin.

Mõtted ämblikutest

2011-08-18T20:13:00.005+03:00

Ämblikega on selline huvitav kokkupuude. Ma mäletan üsna selgelt, kui ma veel algklassis käisin (võin vaid pakkuda, et näiteks kolmas klass) ja koduklassist avastati suur ämblik, kes oli arvatavasti kellegi lähedusse sattunud. Klassi tuli möll. Tüdrukud kogunesid kokku ja kiljusid, poisid kogunesid teise punti ja naersid. Mina istusin klassis rahulikult edasi, samal ajal kui teised üritasid suurt ämblikku minema talutada.

Võib-olla ma olin julge seepärast, et kokkupuude ämblikega mul peaaegu, et puudus ja nad polnud minu jaoks ei midagi head ega ka midagi halba. Võib öelda, et mul polnud neist sooja ega külma või hoopis oli mul lihtsalt kama kaks.

Nüüd olen hakanud neid tõepoolest mõõdukalt kartma. Mõõdukalt on vist valesti öeldud. Pigem siiski rohkem, kui mõõdukalt?

Meenub hästi eelmine suvi, kui sai tädi juures istutud ja juttu räägitud, kui tõepoolest hakkab Anette kiljatama ja küsib teiselt, et kes see on, kes seal vaiba peal kõnnib? Seepeale hakkas kogu rahvas diivanil kiljuma. Tädi oli ainuke, kes ämbliku minema julges talutada.

Veider on aga see, et on just tarantlid ainukesed need, keda ma ei karda. Eelmine või üleeelmine aasta klassiga Zoloogiamuuseumis, sai kenasti ekstra ühtelt inimeselt küsitud, et kas mul oleks võimalik tarantel enda kätte võtta. Rääkimata siis kahest ema ja isa maost. Nemad olid püütonid. Üsna normaalse kasvuga maod. Boad peaksid iseenesest pikema kehaga olema.

Ning kui täna sai metsas seenel käidud Kurista metsas, siis nüüd ma mõistan, miks minu sugulane enne iga puu alt mööda minekut noaga vehib ja ämblikevõrke otsib. Tõepoolest, kui ma poleks isegi oma terava silmaga neid otsinud, oleks kõndinud paarikümnest lihtsalt läbi ja tagatipuks endale paar ämblikud külge saanud. Jumal tänatud see nii ei olnud, küll aga sain teha pilte, mida ma sooviks jagada enda facebooki kontol või tegelikult sobib ka siia neid lisada.

Kui keegi soovib lisaformatsiooni, siis ma ilma naljata kogusin 10 minutit julgust, et ennast ämbliku lähedale asetada ja temast pilte teha.

Laul

2011-08-17T22:51:00.000+03:00

Ma ei tea, kas mu kulla sõbranna Hanna mäletab, aga minul on küll värskelt meeles minu lubadus see laul pähe saada ja seejärel talle see ette laulda ning kohvi välja teha. Eks minagi unustan teinekord lubadused ära, kui neid meelde tuletades püüan nad siiski täita, sest kes salliks täitmata lubadusi? Mina isiklikult tõstan üles kaks kätt!

Nii siis Hanna, kes sa seda loed. Kui ma muusika mängima panen, siis ma väidan, et ma oskan 99,9% seda laulu peast laulda. Koos muidugi selle laulu omanikuga - Äärmiselt seksika hääle omanik Bebel Gilberto.

2011-08-16T00:31:00.002+03:00

Teatan nüüd nendel hilistel öötundidel, et nagu te näete, siis ma otsustasin muuta enda kujundust. Just nii. Valge, must ja punane. Mulle meeldib see klassika. Sisukorda ja minu järgijaid näeb allapoole kerides. Loodetavasti harjute, kes te seda blogi mul siin loete.

Soo

2011-08-15T16:18:00.003+03:00

Esimene peatus Kurista mets. Auto jääb seisma ja me marsime emaga autost välja. Ma võtan sihikindlalt enda kaamera kotist välja ja sammun ümbrust uudistama. Ema on ära olnud 10 minutit, kui tuleb teine auto. Teises autos on tädi ja tema kaks tütart. Nad on tüdinenud näoga, sest nagu ma kohe kuulsin, põhjustas meelehärmi seenepuudus. Kurista oli kuiv. Mitte ühtegi märki niiskusest ja vihmast.

Teine peatus Valgesoo mets. Seekord ei parkinud auto teeäärde, vaid sõitsime metsa sissepoole. Kui teistel oli nüüd plaanis pohli korjata ja emal veel seeni edasi otsida, otsustasin mina Valgesoo laudtee kasuks. Sinna jõudmiseks pidin aga läbima umbes 2 km kruusateed ja siis pöörama vasakule. Tegelikult oli mul päris kõhe, kui autod silmapiirilt kadusid ja mõlemal pool teed sahinad kostusid. Lõpuks jõudsin sildi juurde, mis suunas vasakule. Kõndisin metsa sisse, võtsin näppudega endale suhu paar pohla ja sammusin sihikindlalt laudtee poole. Jõudsin laudteele ja astusin paar sammu. Ning mis ma näen ehmatuseks. Üks loom kõnnib keset sood ja mind nähes jääb seisma. Meil oli silmside. Küll võtsin mina paar sammu edasi ja paar sammu tagasi. Küll võttis tema paar sammu edasi ja paar sammu tagasi. Ta puuris mind oma silmadega ja mina samuti. Tegelikult olin ma päris kohkunud. Esiteks, kes ta on? Teiseks, kas ma pean igaks juhuks tagasi pöörama või hoopis temast mitte välja tegema ja oma teed edasi minema. Umbes viie minutilist silmsidet, võttis loom jalad selga ja kadus kaugustesse. Ma suutsin temast isegi teha kaks pilti, üks parem kui teine. Kuid pildid kriitikat ei talu, sest kaamera mul kaugele ei suumi ja ega värvid on ka piltidel tuhmid.

Pärast tema kadumist kõndisin pool maad ära, kui hakkas jälle kõhe. Tegin paar pilti, kõndisin arvatavasti kümnest kui mitte rohkemast ämblikuvõrgust läbi ja tegin paar sammu pehme, vajuva sambla peale, kust võtsin paar jõhvikat. Ühed sõin kohe ära ja teised võtsin tee peale kaasa.

Vaatetorni ma ei läinud ning lõpuks võtsin minagi jalad selga ja kadusin kaugustesse auto juurde.

Nimekiri

2011-08-14T18:01:00.003+03:00

Mõni aeg tagasi pakkusin välja idee, millega mõtlesin muuta enda toa sisekujundust nii, et mind valdaks rahulolu. Neljapäeval võtsin lõpuks selle koristustöö ette, kus ma viskasin ja tõstsin enda asjad aknalaualt ja riiulitelt voodi peale laiali. Tegin kõik tühjaks.

Paar minutit nutikalt nuputades, ei liikunud minu mõte ei ühte ega teise suunda. Mispeale võtsin kätte telefoni, et helistada ja küsida nõu. See inimene, kellelt ma nõu küsisin, see ise teab, kes ta on. Mõtlesin, et olen veidi salapärane.

Mul võttis aega paar tundi, et paigutada asjad nii nagu nad nüüd on. Enamus töö oli mõtlemine, millega ma suutsin vahepeal umbe minna ja siis kõik jälle otsast alata. Ma ei tea, miks see toakujundus mulle küll nii tähtis ja suur ettevõtmine on. Võib-olla see pisiasi teeb mind veel õnnelikumaks? Rahulolu tunne oli garanteeritud terveks ööks, aga endiselt ei ole ma rahul. Kuidas ma ütlen enda vanematele, et ma ei taha enam endale isiklikku televiisorit, mis sai ostetud ekstra minule endale. Täiesti uus ja vastupidav televiisor. On ta vana ju ainult aasta, kui ma ei eksi oma järeldustega. Emale ma sain ükspäev Home4You poes televiisori kohta märksõnu poetatud, aga tema reaktsioon oli nii salapärane ja ehmatav, et mulle jäi mulje, et tema arust on see idee jabur ja seetõttu võtsin kähku enda sõnad tagasi ja ütlesin enda tavapärase lause: ''Ei midagi.'' Ning seejärel poetasin vaikselt lause: ''Unusta ära'', aga mitte eesti keeles. Mõned väljendid on külge hakanud just teistes keeltes ja seekord sai öeldud seda inglise keeles.

Külge hakkamisest nii palju, et viimasel ajal ''head aega'' öeldes, ütlen hoopis ''au revoire'' ja ''aitäh'' asemel ''obrigada''. Esimene on prantsuse keeles ja teine portugali keeles. Samuti ''de nada'', mis tähendab ''pole tänu väärt'' portugali keeles. Neid kõiki kasutan ma päriselus. Virtuaalmaailmas eelistan neid mitte kasutada. Üldjuhul.

Toast nii palju, et minu aknalaual järjest ette lugedes ja vasakult poolt alustades, asetsevad nüüd: pilt, mille Hanna mulle jõuludeks kinkis; tops, kus on mul sees erinevad ripatsid ja muud ehted ning mille peal on kaks kookospähkli koort (otse Indiast toodud) ja nende peale veel kolm erinevat kaelaketti; kaks maoviina ja nende peal vanaisa juurest välja otsitud retroprillid; India puskar; Indiast toodud puhaste lehtedega raamat (kusjuures ma olen sinna kunagi kirja pannud enda tunded ja aforismid eelmisest suvest); raamatu ees asetseb Tuneesiast pärit trumm ja selle peal jällegi topsik, mille sees on minu surnud vanaema merevaigust kee ja käekett; kaktus, mis on muide varastatud (paar aastat tagasi võtsin kaktuse poja ühest naaberkortermajast koju kaasa); tühi veinipudel, mille peal asetsevad Indiast ostetud värvilised käevõrud ja mille külge on mul kinnitud üks paar kõrvarõngaid (kusjuures need kõrvarõngad on siiamaani kuum kaup, nimelt minu kaks sugulast sooviksid ikka veel neid endale saada); pudeli kõrval asetseb puust tass, mis on samuti Indiast; tema kõrval jällegi puust nn. kuju, mille peale ja vahele on mul asetatud kolm erinevat keed ja kotike, kus asetsevad minu kaks sõrmust (üks sõrmus on ostetud Indiast tiibetlase käest); puust eseme taga on Ungarist ostetud lehvik; tema ees kotike, kus on sees minu kaks passi ja sünnitunnistus; kotikese kõrvale olen asetanud enda vesipiibu, mis muide kukkus mul aknalaualt reedel maha, aga katki ta ei läinud ja ju siis läks mul hästi.

Minu lahtisel kapil on 5 riiulit. Alustame kõige ülevalt ehk viiendalt riiulilt, kuhu olen paigutanud enda paar CD'd. Nimelt üks Deftones'i, kaks Incubuse, üks Nine Inch Nails'i, üks Bossa nova for lovers ja kolm õe kõrvetatud plaati. Plaatide kõrval peretuttava Kanadast saadetud sünnipäevakaardid (ma olen nad kõik alles hoidnud) ja kaartide kõrval puust korvike, mille sees on peamiselt minu viirukid. Samuti on seal riiulil minu sugulase joonistatud pilt minust ja minu isast. Ning klaasist kausis Surnumerest toodud sool.

Neljandale riiulile olen asetanud ja kunstilised ritta pannud enda nn. ilutooted. Seal on jällegi Iisraelist toodud kooriv dušigeel ja kehavõi; juuksehooldusvahendid; näohooldusvahendid; kaks päikesekaitsekreemi ja -õli; lõhnaõlid ja üks parfüüm ja nii edasi.

Kolmandale riiulile olen ritta pannud enda ostetud raamatud. Sealt ei puudu ka raamatud, mis mulle on kingitud ja üks prantsuse keele sõnaraamat.

Teisel riiulil on peamiselt teised sõnaraamatud. Tegelikult seal ongi ainult saksa keele ja vene keele vestmikud/sõnaraamatud.

Ning viimasel riiulil on paar ajakirja, prantuse keele töövihik ja vihik, koos erinevate lehtedega, kunstitarbed, kolm pilti ja kott, mille sees on igasugused juhtmed.

Ning nüüd ma lõpetan, sest keegi ei viitsi enam lugeda..

2011-08-13T10:20:00.002+03:00

Inspiratsioonipuudus on vallutanud minu pea. Nii näoraamatus, formspringis kui ka siin. Peaks puhkust võtma arvutist.

Rannu

2011-08-06T20:14:00.009+03:00

Enda igapäeva tegemistest olen loobunud üldjuhul kirjutamast, kuid see eest saab neist aimu piltide kujul või hoopis minu enda suust. Siin on pildid ema sõbranna Eelika ema ja isa kodust, kus toimus täna Eelika poja sünnipäev.

Mõtted unenägudest

2011-08-06T19:47:00.002+03:00

Ma ei tea, kuidas ja kust alustada. See tekst, mida ma täna siia kirjutada sooviksin, oli juba valmis mõeldud koduteel autos. Kuid kuidas ma seda alustaksin, sellele ma mõelda ei jõudnudki.

Autos on salapärane müsteerium. Võib-olla mitte ainult autos, vaid ka mujal väljaspool enda kodu. Kuid tuleb tõdeda, et tõepoolest on just auto see koht, kus ma võin lihtsalt tunde olla ja mõelda omi mõtteid muusika saatel. Muusika segab mind tavaliselt alati siin blogis kirjutamisel. Samuti teiste kuulamisel ja rääkimisel. Muusika peab alati vaikne olema. Segab keskendumist.

Autos on teised lood. Võib-olla ei ole asi muusikas. Võib-olla on auto ainuke koht, kus ma saan ennast muust keskkonnast välja lülitada ilma, et miski häiriks. Eriti muusika. Ma rändan enda mõtetes igale poole. Ma mõtlen Teist, inimesed, kes te olete minu ümber. Ma mõtlen endast. Ning eriline tähelepanu läheb blogile. Viimasel ajal olen enda blogikirjutised just välja mõelnud autos. Rännata saab oma mõtetes igale poole. Nii siia kui sinna.

Ma ei ole kunagi uskunud unenägude seletajate raamatuid, kus on märksõnad ja nende tähendused. Ma olen neist järeldanud, et head nähes unes, võib tähendada halba. Halba nähes unes, võib tähendada hoopis head. Miski ei seostu omavahel. Miski nagu ei ole tõde. Ma usun, et ise enda unenägusid uurides, või lastes seda teistel teha, saab hoopis parema tulemuse, kui sirvida unenägude seletaja raamatut. Ma arvan, et meie unenäod peituvad või tulevad meie tühipaljast alateadvusest. Ma usun, et uurides iseenda või teiste inimeste unenägusid, saame hea ülevaate enda/teiste alateadvusest. Millest me unistame, millest me oleme mõelnud, mis on meie soovid, mida me vajame, mida vajab meie hing. Ma usun, et kui me näeme Kedagi unes, siis arvatavasti on inimesel meiega seos. See keegi on kas meile tähtis, me soovime teda näha, me mõtlesime hiljuti tema peale. Ning kõik oleneb ka unenäos toimunust.

Mõned unenäod on mul siiamaani meeles püsinud. Üks seik oli selline, kui ma läksin kummipaadiga Aafrikasse - arvatavasti oli/on Aafrika mulle hingelähedane. Teine seik oli samuti Aafrikas, kus ma kohtusin ühe meesterahvaga (ma ei soovi tema nime avaldada) ning järgmisel hetkel pärast temaga kohtumist, paiknesin juba turismibussis Rio de Janeiros, Brasiilias. Arvatavasti oli see meesterahvas mulle hingelähedane. Ning Brasiilia on mulle siiamaani hingelähedane.

Üks unenägu, mida ma olen korduvalt näinud, on osa minu lapsepõlvest. Jah. Tegelikult ma olen praegugi laps. Ütleme nii, et varasemast east.

Ma olin pisikesena üsna tihti haige. Iga kord nägin ühte ja sama unenägu. Seal oli ruum. Must-valge ruum, vahest isegi lihtsalt valge. Ruumiline ruum, mina seal sees ja ruum käis ringi. Iga kord, kui ma seda nägin, oli minu nägu tulipunane ja keha õhkas kuumust. Ma sonisin silmad kinni. Kui nüüd ausalt öelda, siis siiamaani räägin ma vahest unes. Mu ema ütles mulle Haapsalus, et ühel ööl ma tõepoolest rääkisin midagi. Väga sooviks teada, mida. Kahjuks ma vastust ei saanud.

Ning tegelikult ma nüüd ka lõpetan. Ilusat õhtut!

Tänase päeva/õhtu viimane post: pildid

2011-08-02T21:15:00.002+03:00

Ära jäta mind

2011-08-02T21:10:00.000+03:00

Eelarvamustest me kas õpime või ei õpi. Õpime olema eelarvamustevaba, kas püüame seda või mõtleme selle peale. Või me ei õpi. Me oleme ikka ja jälle eelarvamustega.

Tegelikult ma avastan ühe enam, kui omanäoline ja huvitav inimene on minu koolis prantsuse keele õpetaja, kes minule andis prantsuse keelt ainult üks aasta teises klassis ja edaspidi tulid aina teised õpetajad. Tegelikult on mul kahju. Ma usun, et mul oleks rõõm tunda sellist inimest.

Tema ja enda 12nda klassi lõpetanud kooliõe kaudu avastasin ennast juba pool tundi kuulamas sellise prantsuse laulja laulu: Ne me Quitte Pas. Tõlkes ''Ära jäta mind'' Kooliõde tõlkis laulu ära, kuid hetkel ma seda ei avalda. Või keegi soovib tõlget?

Tegelikult ma sooviks siia öelda veel midagi. Nimelt prantsuse keele õpetaja lisas video Nickelbacki lauljast öeldes, et kui me räägime seksapiilsetest häältest, on tema hääl küll seksikas. Minu kooliõde vastas, et temale meeldib Nickelpacki laulja hääl, kuid ta usub, et kolmekümneselt ta juba armastab, sest hääle taga on sisu ka. Tema jaoks peab lauljal olema peale hääle ka oma lugu, aga Nickelbacki meesterahvas on veel nii noor, et tema lugu alles võtab tuure. Kuid Jacques Brel'i hääl on tal mitmendat päeva peas kumisenud. Temal on lugu ja tema hääl jutustab seda.

Ma tunnen rahulolu.

Sushi

2011-08-02T20:37:00.004+03:00

Kui Kätu(Kädri-Li) küsis minult, millega Nets tegeles täna, siis seekord teen ajalugu ja kopeerin teksti, mille ma kirjutasin just isiklikult temale. Ma arvan, et ma ütlesingi talle kõik ära, mille üle oleks ma blogi jaoks veel topelt mõelnud.

Minu jutt on selline..

Jah. Minu trennis üks Kelian rääkis mulle üleeile, kui suur sushiisu tal on ja ta otsib kaaslast, kellega sushit minna sööma. Ma ütlesin talle, et teisipäev oleks hea aeg, sest too päev ma ei viitsinud ja eile oli mul Sassuga raamatukogu. Ning tõepoolest, ma külastasin täna kesklinnas uut Tokyo sushibaari, kus maitsesin esimest korda sushit.

Kelian tellis 8 sushit. 4 mulle ja 4 talle. Ma sõin 2 tükki ära ja 2 andsin talle. Ma lihtsalt ei tahtnud rohkem. Väga uus maitseelamus ja ma pidin järele mõtlema. Ma olen selline, kes pärast uut maitseelamust peab asja üle järele mõtlema.

Just maitse ja järelmaitse ning meeldimise ja mitte meeldimise peale ma järele pidingi mõtlema. Ma ei ütleks, et see ei ole maitsev. Ta on omapärane ja huvitav. Midagi hoopis muud. Teistsugune.

Minu arust ei olnud halb. Pigem hea.

Ma pean seda veel maitsma. Vaata kui ma esimest korda sain Brita kooki Werneris, siis ma ei suutnudki seda lõpuni süüa, sest mul hakkas süda läikima. See magus oli liig mis liig. Teine kord sõin ma seda kooki ka natukene. Ning kolmas kord sõin kohvi kõrvale selle täiesti üksi ja tervenisti ära. Nii maitsev oli! Ning ma tahaks seda veel ja veel.

Ma arvan, et sama on ka sushiga. Ma pean veel maitsma ja proovima. Ning juba kolmas kord saan öelda, kas mulle maitseb või ei.

2011-08-02T10:33:00.002+03:00

Minu närve on alati söönud, kui mulle helistatakse erinevate asutuste ja eraisikute poolt, et saada kätte minu isa. Ma ei saa aru, kas minu number on siis ainuke, mis on kõikides andmebaasides kirjas? Või kust kohast nad minu numbri üldse kätte saavad? Mul on nii kopp ees. Täna hommikul kell 9 helistati mulle Tartu Pensioniametist. Kas pole tore?

2011-08-01T22:42:00.001+03:00

Juba teine päev.. ma külmetan. Üle keha käib läbi kananahk. Vahest isegi külmavärinad. See on ime ja naljakas. Energiavool käib mul läbi nagu vesi. Mul on alati olnud palav ja ühteäkki on külm. Mis värk on?

Õnnelik raamatuomanik

2011-08-01T18:09:00.001+03:00

Tere. Olen õnnelik raamatuomanik.

2011-08-01T11:24:00.001+03:00

PS! Mul tuleb täna kaalumine. Pöidlad püsti!:D

Mõtted India raamatust

2011-08-01T10:15:00.003+03:00

Ma olen väga-väga põnevil. Äsja ilmus raamat ''Minu Bollywood: Elu nagu India filmis''

Arvatavasti oleksid päris paljud muigama hakanud, kui nad oleks näinud minu kiljatust ja elevust. Tõesti nii tore on tagant järele mõelda, millised pisiasjad mind nii õnnelikuks teevad, et rahulolu tunne on terveks päevaks garanteeritud, sest seedima hakkan ma seda raamatut juba enne selle kätte võtmist. Tähelepanu pööras raamatule ka minu kalli Kätu(Kädri-Li) sõber Indiast. Sõber A oli nimelt tõlkinud endale lause ''Elu nagu India filmis'' ja asus esitama küsimusi India kohta. Muidugi oli ta rõõm suur, kui ta sai teada, et ma olen seal käinud, mulle meeldis seal ja ma tahan tagasi minna.

Loodetavasti tuleb sellest raamatust üks värviderikas mälestus, sest juba täna saan kokku enda sugulasega, kellega on plaanis minna raamatukokku (nimelt ta otsustas lugema hakata inglise keelseid raamatuid ja muidugi olen mina see, kes teda aidata saab: loen nimelt juba 2 aastat inglise keelseid raamatuid, just nimelt inglise keele õpetaja käsul) ja minu plaan on minna raamatupoodi, kust ongi kavas osta see Hõrgutis. Esmalt vaadelda, seejärel katsuda, nuusutada ning kodus asungi tee kõrvale lugema.

Mõtted toast

2011-07-31T20:56:00.003+03:00

Ma ei ole täna üldse rahul. Ma pole rahul koduste tänase tujuga. Ma pole rahul endaga. Ma pole rahul segadusega(enda toas nimetan ma laiali olevat juukseharja ka segaduseks) ning veel vähem olen ma rahul kujundusega. Sellega kuidas asjad toas paiknevad. Ma pole sellega üldse rahul. On vaja tuua värskendust.

Koristamine meeldib mulle üha enam. Ma saan tuua värskust ja uut hõngu, paigutades riiulitest asju ümber ja kujundades enda aknalauda. See idamaine/lõunamaine värskus, mis peale remonti õide puhkes, on minu silmis juba veidi närbunud, mistõttu ma vajaksin ümberkujundust. Ma sooviksin tuua osa raamatuid aknalauale, suveniirid paigutada aknalaualt laiali mööda tuba, kehatooted paigutada teisele riiulile, televiisor võiks toast üldse kaduda ja värskemat hõngu tooks troopiline taim ja uued viirukid. Eriline soov oleks üles seada teenurgake.

Viimasel ajal on mul romantilisusega ka oma teema. Kas pole mitte romantiline küünlavalges ja viiruki hõngus meeldivalt armsa inimesega teed rüübata ning teineteist nautida?

Haapsalu mõtisklused

2011-07-31T17:39:00.003+03:00

Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Kirjutan siia juba tänasel päeval kolmandat korda. Esimene kord ma kirjutan kaks lõiku. Ma kustutasin selle ära ja lõin blogi ühe klikiga kinni. Teine kord kirjutasin üheainsa lõigu ja lõin blogi taaskord ühe klikiga kinni, samal ajal kurtes ühele armsele inimesele, kuidas mu pea nii tühi olla saab. Samuti ei ole ma üldse täna mitte millegagi rahul.

Hommikupoole sai teise armsa inimesega räägitud, kes soovis juba näha minu kahte blogiposti kannatamatult. Lubasin selle võtta ette õhtul. Samal ajal teed lonkastes. Praegu on kolmas kord. Tee on samuti minu kõrval - vanilje karamellitee, mida mekkisin esimest korda eile sugulase juures. Tõepoolest väga maitsev. Loodetavasti täidab teearoom ja mekk minu ajukäike, et saaksin eelkõige enda meelerahuks kirjutada valmis post, mille üle mõtisklesin tegelikult terve see aeg Haapsalus. Ühes asjas sain ma kindlasti selgusele. Nimelt linn nimega Haapsalu on romantiline. Ausalt. Ma ei kujuta ette perekonda lastega, kes tuleb Haapsalusse puhkama. Ma kujutan ette kahte inimest, kes tulevad rahumeelsesse ja kenasse, eelkõige küpsesse linna lihtsalt üksteise seltskonda nautima. Äärmiselt romantiline oleks õhtuhämaruses või päikeseloojangu ajal promenaadil käsikäes jalutada, imetledes samal ajal imeilusat taevast ja tunda rahulolu teineteise seltskonnas. Just selline romantiline linn on minu silmis Haapsalu. Pisikesed ja kitsad tänavad, vaheldudes korralike, vanade ja keskaegsete majadega. Ühel hetkel kõnnid mööda moodsatest elumajadest, kui teisel hetkel on sinu kõrval vana mahajäetud ja viga saanud õudustemaja. Kõik on nii erinevates värvides. Nii sisemiselt kui ka väliselt.

Enne Haapsalusse sõitu mõtlesin eelkõige endale külge hakanud arvutisõltuvusele. Kibelen tõepoolest isegi külas olla sinnapoole. Viisakas inimene nagu ma olen, kibelen sama kiirelt ka sealt minema. PS! Minu isal oli läptop Haapsalus kaasas. Selle sain ma teada juba esimesel päeval. Kuid see ei heidutanud mind, sest sinna jõudes olin elevil nagu väike laps. Tõepoolest. Ma lähen ikka veel ja alati elevile. Seda on selgelt aru saada.

Elevil olin tõepoolest pea iga päev. Oli nii huvitav ja põnev avastada linna, kus ma pole mitte kunagi oma elus käinud. Tegelikult olen sealt lihtsalt läbi sõitnud, kui vanasti Hiiumaal pere ja sugulastega käidud sai.

Iga päev lõunatada erinevates kohvikutes, õhtuti juua pubides ja jällegi kohvikutes kohvi/teed ja süüa kooki - see oli saamas juba argipäevaks. Tegelikult jõin ma teed ainult üks kord. Ülejäänud aeg oli minu menüüs kohvi, mida jõin tõepoolest 2 korda päevast. Lõunal ja õhtul. Olgugi, et tee on minu firmamärk. Samuti nagu väikese My pats või minulik punastamine. Samuti elevile minek nagu väikesele lapsele omane.

Üks rutiin asendus teisega ja olen jällegi saanud sisse kodulinna rutiini, kus minu päeva täidab harilikult 2 tassi teed, kui mitte rohkem.

Aitäh sulle tee, kes sa aitasid mul saada kolmanda postitusega kirja selle, mille üle ma Haapsalus mõtisklesin. Kolm on kohtu seadus. Viimasel ajal inspireeriv lause.

Mõtted taaskord

2011-07-23T16:47:00.002+03:00

No nii. Täna on Air'i ja Björki inspiratsioon. Minu üks lemmikutest teedest on täna minuga (Old Love) ning mul on palav. Jälle. Mul on hea meel, et ma ei läinud täna Võrru ega ei lähe ka Hansapäevadele. Haapsalusse minek homme on ka kahe poolega asi. Lõpuks ometi ma saan Tartust minema. Hingata uut hõngu ja tunda mitte kedagi. Lugeda läbi enda Omaani raamat, mida ma kusjuures nimelt pole enam lugenud. Mõtlesin, et Haapsalu on selleks kõige parem koht. Mere ääres ka, mida seal enam soovida.

Ema tõi kohvri minu tuppa. Viimasel ajal on kõik asjad minu toas. Siin on kaks pinki ja kirst. Samuti kohver nagu eelpool mainitud. Need asjad ei kaovad siit nädala pärast, ma loodan. Mind kohutavalt häirib see segadus. Kõik on pilla-palla laiali.

Homme kell 11 hakkan sõitma Tartust välja. Täna peab pakkima. Arvatavasti võtan kogu elamise kaasa. Ma pole enam ammu kuskil mujal ööbinud. Viimati tädi juures, eelmine aasta. Praegusel hetkel ongi hea asjad välja otsida ja mõelda, sest kodused lähevad kodust minema. Mulle see sobib.

Ning ongi kõik. Ma lihtsalt pidin siia midagi kirjutama.

Telefon on siin Tartus mul igalpool laiali. Küll kotis, küll sahtlis, küll elutoas, küll köögis, küll hääletu ja tavaliselt alati kodus. Seekord teen erandi ja telefon on Haapsalus minuga alati. Arvatavasti selle pärast, et ma loodan siiski kellegi kõnet või helistan hoopis ise, kui igavaks ära kisub. Peatse kohtumiseni!:)

2011-07-22T10:41:00.002+03:00

Ma mõtlesin, et ma jagan enda aforismide blogi, kui keegi veel seda juhuslikult ei tea..

http://anetteaforismid.blogspot.com/

Europeade

2011-07-22T10:17:00.002+03:00

Nüüd ma mõistan, miks õde rääkis, et turiste on tapvalt palju. Neid on tõesti palju, Europeade festivali tõttu.

Kesklinnas tantsivad iga tänava peal erinevatest riikidest rahvatantsijad. Minu silma jäid peamiselt sakslased ja itaallased. Eks need viimased paistavad oma tõmmu naha tõttu hästi silma.

Ma väga kahetsen, et ma ei ole õhtul enda peegelkaamerat avakontserdile kaasa ei vedanud. Kaamerat polnud kaasas just siis, kui mul seda kõige rohkem vaja oli. Kuna jälle ma saan pilte teha sellisest kontserdist?

Väga kihvt oli. Euroopa erinevad riigid olid kõik selga ajanud enda rahvariided. Tantsisid lõbusalt. Kogu see värvikamma oli väga kena ja lõbus meeleolu kestis lõpuni välja.

Suured tänud!:)

Mõned pildid

2011-07-20T00:23:00.002+03:00

Rohkem vaarikaid mulle pihku ei mahtunud.

Üritasin teha pilti Leinaliblikast, kuid ei tulnud välja. Ta lendas minu eest minema.

Anette korjas vaarikaid.

Anette korjas mustikaid.

Mets

2011-07-15T21:57:00.002+03:00

Mulle meeldib käia metsas. Korjata seeni, mustikaid või hoopis pohlasid. Kõndida ringi, ahmida värsket õhku, ümiseda omaette või mõelda mõtteid. Mida kõike ma metsas pole ära mõelnud.

Eelmine aasta oli minuga kaasas ka muusika, kuid nüüd ma tunnen, et isegi muusikat pole vaja selleks, et tunda ennast seal hästi. Muusika jääb koju. Metsa jääb vaikus.

Ma olen alati pelgand sitikaid ja muid lendlevaid olevusi, kuid metsas olles ei ole mul neist isegi sooja ega külma. Ma lasen ennast sambla peale istuma. Unustan mustikaid korjates ennast mõtetesse ning isegi enda ümber tiirlevaid kärbseid ei pane ma tihtipeale tähele. Rääkimata mõnest hammustavast sääsest ja parmust.

Täna jätsin koju isegi kaamera, et ta mind ei segaks. Seda enam sain mõelda enda mõtteid ning korjata seekord rohkem mustikaid kui eelmine kord. Isegi varajasi kukeseeni leidus.

Pärast metsas käiku tunnen ma ennast küll väsinuna, kuid koju jõudes ja tükk aega teises keskkonnas viibides, ma tunnen, et mul on energiat veel veel ja veel.

Ning see värske ja külm õhk, mida ma alati ahmin, mida ma alati hingan ja tunnetan..

2011-07-13T22:49:00.003+03:00

Teistel kodustel ajab viiruk alati pea valutama, samas kui minu arust annab see minu toale veel ühe hea külje. Siin lõhnab ja see teeb olemise veel hubasemaks.

Ma olen päris palju mõelnud. Ning minu onu elukaaslasel oli õigus. Siit toast peaks siiski kaduma televiisor, mis sai ostetud tuttuuena ning mida ma vaatan nädalas 2 korda kui sedagi. Olen siiski harjunud elutoas televiisori vaatamisega ja minu tuba on siiski raamatute lugemiseks, muusika kuulamiseks ja peamine eesmärk on ennast tunda mõnusalt. Mõnus olemine. Ning mul tõesti pole televiisorit siia vaja.

2011-07-13T00:43:00.002+03:00

Pühapäeval, Helinaga kohtudes, jõudsin soetada endale järjekordselt uue raamatu. Muidugi Minu sarjast. ''Minu Omaan'' on see õnnelik raamat, kes saab endale au minu riiulil lebada ja minu käte vahel iga õhtu olla.

Tund aega tagasi avasin raamatu esilehekülje ning nüüd on loetud kaks peatükki. Elame näeme, kuna ma raamatu viimase lehekülje loetud saan. Ning siia nii mõndagi kirjutatud saan.

Kuid vahepeal ma siiski üritan enda muid mõtteid kirja panna. Olen ennast käest lasknud, kui on ka omad põhjused. Pea pilvedes ja mõtteid enam pole.

Helina pildid

2011-07-12T17:45:00.009+03:00

Selline olen ma hommikuti.

Hei, mina siin.

Kurikuulus jäätis maasikatega.

Minu kalendris on märgitud Helina saabumine. Helina pani sinna enda allkirja:)

Peegepilt. PS! (See peegel teeb meid peenemaks, kui me tegelikult oleme)

Peegelpilt.

Mina koos moodsa meesterahvaga, kes sai osaks minu ja Helina tähelepanule:)

Ning vabandust Helina, et ma sinu pilte varastasin:D

Mul pole muud öelda, kui mõned minu tehtud pildid

2011-07-12T11:13:00.006+03:00

2011-07-11T19:29:00.002+03:00

Ma tahaks õudselt kirjutada enda kustutatud twitterisse mõtteid, sest ühteäkki on neid nii nii palju!

Naudingud

2011-07-10T21:39:00.003+03:00

Tuta arvates on ülim nauding süüa esmalt 2 tükki pitsat, näha, et Anette on temast siiski kiirem söödik, ning seejärel juba mõne aja pärast lisa paar tükki pitsat võtta. Kokku siis sai söödud Tutal 4 tükki pitsat, rääkimata kahest kausitäiest jäätisest.. esimene kauss suus sulavate maasikatega ja teine veel paremate pohladega! :D Nauding missugune, eks!

Selle kirjutasingi mina, Tuta.

Mõned positiivsed mõtted Amsterdamist

2011-07-06T20:01:00.003+03:00

Euroopa riigid ei ole minu jaoks kunagi olnud nii huvitavad kui Lõuna-Ameerika ja Aafrika riigid. Olen alati mõelnud Euroopa avastamist vanaduspõlves, kus hing enam ei kannata pikki väljasõite, kuid nüüd olen arvamusel, et ka Euroopas on midagi nii põnevat ja huvitavat.

Nagu ütles autor, siis Hollandisse tõesti naljalt ei satu. Jällegi vanaduspõlves, kui sedagi.

Kuid nüüd olen ma absoluutselt veendunud, et Hollandisse minu hing vanaduspõlves ei satu, vaid ta lause püüdleb sinna. Ning mitte vanaduspõlves, vaid noores eas.

Minu arust oli Amsterdami raamat äärmiselt vahva ja hea lugemine. Sa lihtsalt loed, loed ja loed. Sa loed suure põnevusega, suure huviga, tundmata kordagi igavust. Ma tõesti kiidan autorit äärmiselt huvitava, põneva ja lõbusa raamatu eest. Ma poleks arvanud, kui huvitav ja mitmekesine võib-olla üks Euroopa riik.

Ainult positiivsed sõnad!

What Color Is Love

2011-06-29T17:56:00.000+03:00

2011-06-27T22:51:00.001+03:00

Eriti südamelähedaseks on saanud mulle The Cure. Armuma panite mind looga ''Just Like Heaven'', mõtlesin, et äkki keegi tahab teada:)

Haiti ja muud mõtted.

2011-06-26T17:11:00.003+03:00

Olete kuulnud või ise tundnud, et kõige paremad mõtted tulevad öösel enne magama minekut. Voodis, kui sa veel ootad, et uni ka sinule kohale jõuaks või lihtsalt uneklapp sulgub ning sa lihtsalt mõtled ja mõtled ja mõtled päris mitu minutit ühte mõtet. Sul tekib plaan - kas otsida lauasahtlist märkmepaberid ja mõtted üles kirjutada või unustada enda mõtted ning meenutada neid hommikul, kui mõtted üldse kunagi meenuvad.

Üks õhtu ma otsustasin võtta ennast kokku. Ma tõusin voodist püsti, panin öölambi põlema ning otsisin sahtlist välja märkmepaberid. Need samad märkepaberid lebavad minu sahtlis juba nädal aega, oodates minu tähelepanu, et ma lõpuks ometi nad siia kirja paneks. Tegelikult ma olen juba enda kohustust täitnud. Ma rääkisin esimesest märkmest: Don Juan Demarco. Sama pole ma teinud teise märkega, tema on Haiti raamatust, mida ma lugesin eelmine nädal kahe-kolme päevaga läbi ning mul ei tulnud mõtteid, mida Haitist siia kirja panna. Raske oli, sest raamatul olid mõningad puudused.

Mul oli raske ennast panna autori olukorda, kus ta oli pärast maavärinat rusude all kinni, oodates väljapääsu. Ma lugesin raamatut nagu muinasjuttu. See oli minu enda puudus, kuid tegelikult ma oleksin tahtnud rohkem kuulda Haiti rahvast. Tutvuda nende hingemaailmaga. Mulle oleks väga korda läinud nende eelistused, väärtused ja unistused/soovid. Kas või üldiselt.

Kuid Minu sari ongi iseenesest Minu. Kes mida läbi elas või ei elanud. Kelle Maa oli ainult tema või kes räägib raamatust nii, et see avab teiste südame ning paneb ühe enam Haitit armastama või vihkama. Kas armastama selle maa inimesi, loodust, suhtumis või vihkama seda kõike.

Ma oleksin tahtnud seda lugeda. Ma ei saa öelda, et raamat oli halb, sest mis ütleja mina olen, kuid ma arvan, et hea raamat ei tee inimest ükskõikseks. Mingi emotsioon peab olema. Kas positiivne või negatiivne. Niiet ma ei saa öelda, et raamat mind ükskõikseks tegi. Vastupidi, ma avaldasin ju arvamust.

2011-06-23T17:50:00.001+03:00

Ma hiljuti lugesin, et kõik mehed on egoistid. Sel juhul ma peaks teiega ühte patta kuuluma:) Tere tulemast klubisse.

Don Juan DeMarco

2011-06-22T13:15:00.004+03:00

Üks päev, kui ma vaatasin televiisorist Don Juan DeMarco, ei osanud ma ette kujutada kui armastusväärne hingepoev ja samas nii veider film olla võib.

Ma kohe ei oska kommenteerida. Ma vaatasin ja mõtlesin kaasa. Mul tuli rahumeelne meeleolu. Nii veider, aga samas nii paeluv. Tõeline armastusfilm.

Mõtted

2011-06-21T09:35:00.002+03:00

Praegusel hetkel käib muusikapala 30STM - Hunter, kuigi laul on iseenesest Björki. Praegusel hetkel mul pole Björki kuulamiseks inspiratsiooni. Ma ei tea, mis asi on inspiratsioon minu jaoks, kuid tundub, et ta juhib kogu minu elu. Ta juhib minu muusikamaitset päevast päeva ning samuti seda blogi päevast päeva. Ühel päeval on mul inspiratsioon lisada mõni muusikapala, teisel päeval ma kirjutan sisuka teksti enda mõtetest (nagu täna esialgselt plaanis oli) ning kolmandal päeval ei ole inspiratsiooni midagi kirjutada. Tuju on alati selline, nagu ta alati on olnud. Rõõmsameelne. Ning kurbus kaob poole tunniga. Ma lihtsalt olen selline, kes võtab väga hinge, kuid saab kiiresti üle. See sobib mulle. Ma tunnen, et ma ei ole emotsioonitu ning ei karda näidata ennast kurvana. Üldiselt mul on alati väga ebamugav emotsioonidest rääkida ning neid väljendada. Positiivse asja puhul lähen elevile nagu väike laps.

Kuid jäärad ongi nagu väikesed lapsed.

Mulle läks väga hinge kellegi tundmatu iseloomustus sayatme's. Ma ei tea kes ta on, kuid ma tean, et ta oli mulle kunagi lähedane. Ning ma tõesti palun, kui sa loed praegu minu blogi, siis palun ütle, kes sa oled.

Ning kuna see iseloomustus läks mulle väga hinge, siis ma jagan seda teiega, mis sest, et see on seal leheküljel avalikult üleval.

Siin ta on:

17 juuni 2011, 20:56

Hei, Anette, kes sa oled alati enesekindel, rõõmsameelne ja aus! Sind saab ehk võrrelda lapsega - sa vaatad elu huvitunud pilgul, sulle pakuvad huvi asjad, mida elu sulle ette toob; sa oled enda arvamustes üsna kindel, lihtsalt sind enda veendumistest välja ei meelita; sa oled üsna jäärapäine, nagu ehtne jäär ikka, ja jäärasid võrreldakse ka iseloomustades lastega..
Igatahes on mul väga kahju, et me ei saa enam nii hästi läbi.
Kalliks jääd sa mulle alati :)
Ja tea, et alati, kui sul on vaja, olen ma sulle olemas, lihtsalt anna märku.

Filter

2011-06-21T09:22:00.000+03:00

Stiil

2011-06-20T14:04:00.002+03:00

Ma olen alati mõelnud.. milline inimene on stiilne?

Ning nüüd ma tean. Stiilne inimene on see, kes toob enda riietusega välja oma isikupära. Oma sisemine mina ning ta julgeb erineda.

Loodetavasti saavutan ka mina selle. Selle eesmärgi, mida ma nii kaua oodanud olen.

Pendulum

2011-06-19T13:58:00.000+03:00

Rabarock on LAHE!

Kuna minu isa ei pea veel püstijalu kaua vastu, siis see aasta jäi meie Rabarock ära. Kuid seetõttu on mul hea meel jälgida seda televiisorist või hoopis kuulata head muusikat arvutist.

Alustame kuulamisega ja esimene arstist on Pendulum.

Tänased unenäod

2011-06-18T22:53:00.000+03:00

Huhh, tänane öö oli kuidagi väga imelik minu jaoks. Sama ka minu naabril ja vennal. Alustaks siis oma veidratest unenägudest, mida ma jätsin meelde kokku vist 3-4.. Ääretult palju oli neid.

Olin Tallinnas ühes lillepoes nimega Kristiine aiakeskus. Sinna oli tekkinud üks selline puust ehitatud varjualune, katus peal, mille all oli üks suur mudane ning pime akvaarium. Seda varjualust pole seal päriselt olnud. Ning seal pimedas akvaariumis olid pottides vesiroosid. Vesiroosid nagu teatavasti tahavad päevas üle 6 tunni päikest. Aga vot seal ei saanud. Nii, mul oli siis plaan osta üht vesiroosi. Kõik potis olevad vesiroosid maksid üle 30€ ning siis ma märkasin, et seal mudapõhjas oli üks selline veetaimede seemnete komplekt - sellises papist karbis. Imelik, et see vee sees ära polnud vettinud.. Ning see maksis täpselt 7€. Seal sees pidid olema seemned, kuigi peal oli täiesti suvaline ladina keel ning piltide järgi mõistatasin, et mingid veeumbrohud - penikeeled, vesikatk jt. Üks vesiroos oli ka, hästi pisike õis oli ka seal karbis.. Kahju hakkas temast. Siis ostsin endale selle. Imelik, et mul unenäos oli meeles, et mul on pangakaardil ainult 11€ ning ma mõtlesin, et kui vähe mul päriselus seda nii vähe jääb.
Siis tuli ootamatult teine uni, samadest seemnetest, kuigi olin koos selle seemnetekomplektiga nüüd oma järve ääres maal. Oli väga vastik, lägane sügisilm, kus meie järveäärsed kased olid juba lehed langetanud, osad kollased lehed olid ikka veel puus. Hästi vastik ilm oli, lauspilves ning õrna nõmedat seenehoovihma sadas. Ning ma pidin minema ujuma, vette neid seemneid vette külvama - tavaliselt külvatakse vesiroose nii, et pannakse seemned veepinnale ning need siis langevad mudale ja idanevad. Aga väga, väga imelikult tekkis meie vihmasele järvele vahust süda ja kuidagimoodi tekkis selle komplekti-paki peale üks hirmus inimese pealuu. Ja äkitselt saigi uni otsa. Ärkasin üles, sellest südamest ja pealuust ei tulnud enam midagi...

Järgmine unenägu oli mu lemmikmultikast - Total Drama'st. Just eelmine päev ma vaatasin selle Total Drama kolmanda, ehk praegu viimase hooaja läbi. Järgmine hooaeg pidid uued võistlejad tulema. Ning minul hakkas väga kahju, et need kõik pidid ära minema. Ja siis kuidagimoodi nad tulid siia Tallinnasse, Kauba tänava ja Asula tänava risti ning väga imelikult, hakkasid nad .. noh, mai oska seletada, ära kaduma. Rohkem ei mäleta, aga mul oli väga kurb meel...

Mu suur vend nägi ka mingit nõmedat unenägu, et ta pidi matemaatikas suvetööle jääma ning mu naaber nägi üht õudusunenägu, kus ta lennukist alla kukkus...
Huvitav, mis imelik öö see oli?

Tõnis

Jutud tervislikust toitumisest

2011-06-17T11:00:00.002+03:00

Kui eile küsis Hanna minu käest, kas mul on raske, siis tegelikult ma vastasin eitavalt.

See on naljakas ja keeruline.

Kuna ma pean päevas sööma kokku 16 ühikut, siis on väga raske arvestada koguseid. Ma usun, et on inimesi, kes ei saa aru, mis ühikutest ma täpsemalt räägin, siis nüüd on hetk, kus ma selle ära seletan.

Mul on toidupüramiid. Alustame püramiidi tipust.

Püramiidi tipus on ''Muud toiduained''. Neil pole ühikut antud, sest neid ma süüa/juua ei tohi. Kuid väljaspool püramiidi on need toiduainet loetletud ning antud, kui palju on sellest toiduainest üks ühik. Näiteks: küpsised 4tl on üks ühik, tume šokolaad 2tk või 15 g on üks ühik. Kes arvab, et alkoholi võib juua, siis on eksimus suur.

Järgmine klass on ''Lisatavad toidurasvad''. Neid pean päeva jooksul ära sööma 2 ühikut. Kuna mul on antud üks ühik, siis korrutan kahega ja saan kaks ühikut. Üks ühik: taimeõli 2 tl. Kuna mul on 2 ühikut, siis pean võtma taimeõli 4 tl.

Järgmine aineklass on ''Piim ja piimatooted(kaltsium)''. Neid pean päeva jooksul ära sööma 2 ühikut. Kuna üks ühik on näiteks: piim/keefir (0,5%) 250 ml. Kuna ma pean saama 2 ühikut, siis joon veel 250 ml piima või keefirit.

Ning tegelikult ma usun, et minu segase jutuga võite juba enamvähem taibata millega mul tegemist on.

Kuid huvitavat.. 1 ühik ''Köögiviljad ja seened'' klassist on näiteks köögiviljad, kus 1 ühik on 300 g ning kuna minul on 2 ühikut, siis tuleb välja, et ma pean sööma 600 g köögivilju.

Tundub vähe? Kahjuks ma pean tunnistama, et seda on liiiiiiga palju:(

2011-06-15T18:29:00.001+03:00

Indrek Tarand on maailmavaatelt mitmekülgne ning võib puhastada poliitilist süsteemi, põhjendas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. -

Ning tõesti ma olen temaga nõus.

Jutud tervislikust toitumisest

2011-06-15T11:24:00.007+03:00

Oh, raske on. Raske on võtta koguseid vähemaks, kuid magu mõtleb omasoodu.

Kogused ongi tegelikult vähemaks võetud ja paugu pealt. Kui ma esmaspäeval veel sõin koogitüki, jõin karastusjooki ja sõin kell 8 võileiba, siis nüüd on see kõik minevik. Mul on enda maost kahju, sest öösel oli raske tühja kõhuga magada. Ma arvan, et ka peavalu oli tingitud sellest suurest ettevõtmisest, mis hakkas lihtsalt paugu pealt.

Olen kord juba inimene, kes peab saama kõik või mitte midagi. Seega koguseid vaikselt vähemaks võtta ei tule kõne alla. Muidu ma lihtsalt loobuksin dieedist.

Ning tegelikult ma siiralt loodan, et selle nädala ajaga suudab minu aju ja magu teisiti mõtlema hakata.

Figuurisõbrad

2011-06-13T21:40:00.003+03:00

Käisin täna külastamas Figuurisõpru, kus mind võttis vastu üks kena naisterahvas. Rääkisime juttu, kaalusime ära ning seejärel tuli meil pikk vestlus, mis kestis umbes tund aega.

Selle aja sees sain palju infot, mis mind edaspidi ees ootab, kuidas planeerida, mida süüa ja kuna. Ning tänasest päevast alates olengi Figuurisõprade liige.

Peace!

Anette

To Love Somebody

2011-06-12T18:50:00.002+03:00

Passion and feeling HAS NOTHING TO DO WITH LOOKS OR AGE.. fucking shallow generation. - Olen absoluutselt päri.

Minu uued tuuled

2011-06-11T13:00:00.001+03:00

Tundub, et kui mina siia Anette blogisse tulin, hakkas Anette tihedamini kirjutama.. Terves maikuus ainult 6 postitust, nüüd juba poole juunikuuga 6 postitust. Ju siis andsin talle energiavoo sisse.
Nii, täpsemalt teemasse siis. Esimeses postituses tahtsin ma oma uutest tuultest rääkida ehk uuest huvist, mis hakkas tänu mu geograafiaõpetaja näidatud filmile meeldima. Ehk vaatasite juba minu enda blogis seda juttu, aga räägiks nüüd siin täpsemalt.
Meil hakkas geograafiatund ning õpetaja oli juba välja pannud ühe filmi Kaali meteoriidikraatrist ja sellega seotud uskudest-tavadest. Hakkasime kõik vaatama (täielik ime, et meie klass hiirvaikne oli) ning seal räägiti, kuidas võis Kaali meteoriit sinna langeda, esimene asi, mis mulle meeldima hakkas, oli see, et kraatri ääres käidi umbes peopesa suuruse magnetiga ning hoiti seal rusude kohal. Magnet tõmbas kõik need metallosad enda külge - meteoriidid nagu tavaliselt, on raudmeteoriidid. See oli huvitav.
Aga siis räägiti, et seda meteoriiti on näinud ka inimsilm - umbes 2400 aastat tagasi prantsatas maha. Ja üks asi, mis mulle hinge jäi, olid need regilaulud, millest räägiti, et Saaremaa põleb..

Nägin Saaremaa põlema,
tule loogeti tulema
pikki välja, põiki välja.
Ei ma nuta Saaremaada
ega saare Saksamaada.
Ma nutan armast Harjumaada,
armsaid Harju neiusida,
kellega ööda magasin,
mitu ööda, mitu päeva,
mitu soojada suveta,
mitu külma talvekesta,
esiotsa heinaaega,
rukkileikuse vahella,
heinasaadude seassa,
rukkivihkude keskela.

See regilaul, mida seal filmis lasti, jäi mulle südamesse. Selles räägitakse Saaremaa põlemisest, kuigi nutetakse Harjumaad ning nende neidusid, kellega ma magasin. Tänu sellele pilvele, mille tekitas meteoriit, ei tulnud soojasid suvesid ning olid külmad talved. Ehk nagu polnud heinaaega, rukkilõikust ning heinasaaduseid.

Saaremaa põlemisest on veel üks regilaul, mis räägib põlemisest ning tulest, mis tõusis tormis. Ei nutetud Saaremaad, vaid Saare neidusid, salejad, rohipolled ruugejammad, tinarinnad rikka'ammad.

Nägin ma Saaremaa polema,
tule tormis tousemaie.
Ei mina nutnud Saaremaada
ega Saaremaa mihija -ma nutin Saare neidisida:
saare neidised salejad,
rohipolled ruugejammad,
tinarinnad rikka'ammad.

Peale regilaulude, räägiti filmis veel Eesti muinasusundist, Tarapitast, üldse kogu loodusjõust. Eriti, vot see kohe eriti, hakkas mulle huvi pakkuma Karja kirik, ning selle kirikulagi. Lakke on maalitud kolmjalg, igasugused Kreeka mütoloogiaga seotud.

"Karja kiriku kohta on öeldud, et sinna on kivisse raiutud mitmeid lilli, nende seas roos ja liilia, mõlemad väga tuntud sümbolid. Karja kirik on lausa kiviliiliakirik." Teadmiseks, et roos on meie pere talu üks tähtsamatest taimedest. Ning on kõrgel aukohal.

Ma arvan, et miks mulle Saaremaa nii suurt huvi pakub, on see, et mu isapoolse vanavanaema juured on pärit Saaremaalt.

Rand.

2011-06-07T18:24:00.003+03:00

Taaskord olen avastanud enda jaoks Mongoolia raamatu, mida võiks lugeda läbi taaskord mitu korda järjest. Raamat armastusest. Ning ma armastan sinu isiksust Roy!

On toimunud muutus. Kas positiivne või negatiivne, aga muutus.

Nimelt sellest suvest alates olen ma rannas vastu pidada suutnud vaid maksimaalselt kaks tundi. Lihtsalt ma ei suuda enam lamada/peesitada ning grillida ennast päikese käes punaseks kanaks. Või panna päikesekreemi ja päevitada lihtsalt tühja. Kuid kas millegi lõpp, pole millegi muu algus?

Eriline inimene.

2011-06-06T23:13:00.001+03:00

Ma ohkan lausa kergendatult, sest lõpuks ometi ma sain kõneldud inimesega, keda ma tõesti meeletult igatsen ning kellega oli tõesti täna tore ja mugav vestelda.

Aitäh sulle selle eest eriline inimene, kes peab mind eriliseks inimeseks.

Anette.

Mõte.

2011-06-05T22:07:00.002+03:00

Ükskord ma mõtlesin ja ma mõtlesin välja, et inimene ei muutu kunagi. Ta jääb alati selliseks kellena ta on sündinud.

Teine kord ma mõtlesin uuesti ja mõtlesin välja, et inimene siiski muutub. Kõik inimesed siiski muutuvad.

Kuid..

Nüüd ma saan aru, et on kahte sorti inimesi. Inimesed, kes muutuvad, sest nad analüüsivad ennast. Nad on sügava hingega. Ning inimesed, kes ei muutu. Nemad on pinnapealsed.

Anette.

Üks tähelepanek.

2011-06-05T20:05:00.004+03:00

Ma olen alati olnud inimene, kellele ei meeldi paaritunnised kokkusaamised. Inimene, kellele see kohe üldse ei sobi.

Ma olen alati olnud inimene, kes pühendab kogu oma päeva ja tähelepanu ühele inimesele, seetõttu sa ei saa minult paluda paar tundi, sest mina palun sinult tervet päeva.

Ma vajan seda.

Anette.

Üks hea lugu.

2011-06-03T18:37:00.000+03:00

Suvii!!

2011-06-03T14:10:00.001+03:00

Polegi oma n-ö huvile praegu mõelnud, kuid pigem räägiks hoopis palju paremast asjast. Nimelt SUVEST!!! Viimased päevad on siiski üsna "jahedad" olnud - umbes 20-23°C, kuid tuleval nädalal lubatakse ju 29-32°C, õigemini vist ikka 30°C. Minu jaoks on see natuke liig, kuid vähemalt saab maal end voolikuga täis pritsida ning 20°C kraadisesse vette ujuma minna. Mu Lootused (vt: googlest: Nelumbo nucifera) kasvavad ilusti ning vesiroosid (loodan) lähevad õitsema. Ülimõnus ikka!!
Lõpetasin kooli, nagu mulle kohane, täiesti puhtate 5'ga + kiituskirjaga. Üliõnnelik olen :) Suvel on plaanis, tegelt mul mingeid plaane ei ole, minna palju reisima - mere äärde eriti!! Tegelikult tahaks Saaremaale ning igasugustele saartele minna.. Siis peab mingit tööd veel tegema kuskil kasvuhoone - eriti nõme - Tallinnas...
Tahaks palju ka maal teha. Üht saladust teeme ja ujume ja kasvatame vesiroose ning LOOTUSI.

Tõnis

Anette, sinu kord! :)

Pirtsakus.

2011-06-01T22:39:00.003+03:00

Kuna minu jaoks algas alates esmaspäevast suvi, siis kasutan juhust seekord blogis ja soovin kõigile imeilusat ja päikesepaiselist suve!

Kuid seoses päikesega, lugesin ühe eesti tüdruku twitterit, kes kirjutas meist eestlastest, kellele ei kõlba miski. Ehk kui on külm, siis tahame suve ning kui on palav, siis tahame talve. Kuid kahjuks ei sobi kokku suvi ja palavus, talv ja külmus. Kas me tõesti oleme nii pirtsakad? Tobe küsimus tegelikult, muidugi oleme.

Tunnistame ausalt, et meile ei kõlba ei üks ega teine. Kuid see ei tähenda, et miski ei kõlba. Eks on ikka suvepäevad, mis kõiguvad meie jaoks normaalse temperatuuri piires. Ning talved, mis kõiguvad meie jaoks normaalse temperatuuri piires. Siis me ei pirtsuta. Ju siis me pole lihtsalt harjunud kuuma suve ja külma talvega.

Anette.

Uued mõtted ja kirjutised

2011-05-30T21:59:00.005+03:00

Suurimad tervitused!

Mina olen Tõnis, olen üks Anette hea sõber ning me tegime sellise diili, et mina hakkan tema blogi värskendama.

Üks blogi, kaks suunda.

Nimelt, olen 14. aastane nooruk ning olen huvitatud eelkõige loodusest ja sellega seotud teemadest - nagu näiteks keskkonnahoid. Mulle meeldib veel bioloogia - minu lemmik ja geograafia. On ka veel paljusid teisi huvisid, kuid neid võib näha minu õiges blogis: Tõnise lillepäevik. Siin avaldan oma salapärase huvi, mida ma pole kellelegi öelnud... ent jah, oma blogis ma juba kirjutasin sellest, aga siin ma kirjutan siis eelkõige sellest ja sellega seotud teemadest. Järgmises postituses näeb.

Tõnis

2011-05-29T16:31:00.002+03:00

Väga paljud noored, keskealised ja vanemad inimesed on olnud hispaania keele lummuses juba paar aastat. Samuti olen seda ka mina. Kuid mis teeb hispaania lummuse nii lummavaks?

Kas see on tõesti nii hõrk keel?

Sõnaga hõrk meenub mulle sidrunikook, sest see on lihtsalt nii hõrk. Ning tundub, et nii on ka hispaania keelega. Ta lihtsalt on nii hõrk!

Ning muide, don't eat my words, aga ma otsustasin hakata suvel just nimelt seda keelt õppima.

Jimi.

2011-05-22T00:51:00.001+03:00

Kui ma tegin koos klassiõega Funk muusika kohta referaati, siis tol hetkel kui ma Jimi Henrix'it kohtasin, ei osanud ma arvata, et täna õhtul teda uuesti kohates ma ohkan ja jään tema pilti jõllitama.

TA ON NII...!

Love me do.

2011-05-18T17:55:00.000+03:00

Love, love me do
You know I love you
I'll always be true
So please love me do
Wo ho love me do

Love, love me do
You know I love you
I'll always be true
So please love me do
Wo ho love me do

Someone to love
Somebody new
Someone to love
Someone like you

Love,love me do

You know I love you
I'll always be true
So please love me do
Wo ho love me do

Love, love me do
You know I love you
I'll always be true
So please love me do
Wo ho love me do
Yeah love me do
Wo ho love me do

Minu mõtted ühtivad.

2011-05-17T18:57:00.004+03:00

Well, I listened to Marilyn Manson, Slipknot, Rammstien and Bullet for my valentine. But this...this is MUSIC.....
Never going back :)
By ladyshadowslayer

Most often I listen metal music but this man is amazing! He's got an amazing voice and he's also very handsome. And this song is very beautiful. It does not matter if the lyrics is in English or in Corsican. It's still in the same way stunning! :)
By VampireLuu

He is Prince Charming from France.
By petvesta

(Amaury Vassili - Sognu)
Ning tõesti, ma olen avastanud endal soone ka sellise muusika jaoks. Milline jõud!

Kallis Amaury.

2011-05-15T16:28:00.000+03:00

Kallis Amaury, Anette loves u.

Eurovision comments.

2011-05-15T13:39:00.002+03:00

I can't even remember what Azerbaijan sung. Srsly something was wrong this year. Turkey who usually always make it to the top ten this year didn't even make it to the finals. Neither Estonia, Germany or Ireland who were clear favorites by far made it to the top 5. This swedish guy singing "I'm so popular, I'm so popular. I'm so popular" on the other hand made it into the top three and almost won. Seriously what went wrong this year?
This ESC started amazing, but the end was weird..
By paxpacis2.

If Europe wasn't so focused on voting based on politics this song would totally have gotten a better score.
By AlleySkywalker.

The Eurovision is getting ridiculous every year now. Too political, and too many of eastern block neighbours!
By LatinDancer1990.

Nii juba läheb.

Vihm vihm

2011-05-14T18:44:00.002+03:00

Kui ma hiljuti suvel raidusin endale pähe, et inimesed ei muutu, siis nüüd olen järele mõelnud. Ning sellega on nii ja naa.
Muutuvad eelistused, väärtushinnangud, huvid.

Täna kui ma läksin nurmenukke korjama, siis endalegi üllatuseks ma avastasin, kui normaalne on vihma tunnetada. Vihma käes olla.
See lausa meeldis mulle.

Kas on oodata veel positiivseid muudatusi?

2011-05-14T11:09:00.002+03:00

Kui Hanna pidi eile õhtul koos emaga koju minema, siis jäin mina linna üksi u.tunniks ajaks. Millega ma seda sisustan?

Kuigi jäärad on suured egod, siis kohe kindlasti pole ma harjunud üksi olema. Võibolla sellepärast, et mul on vajadus koguaeg midagi rääkida kellelegi? Või minu ego muutub madalaks üksi olles?

Number üks sihtkoht on Raamatupood suure tähega.

Ma tunnen ennast seal nii hästi. Nagu kodus. Ma peidan ennast sinna avalikult ning otsin oma kohta. Ta on nagu sõber, kuhu võib alati varjuda. Kelle juures alati ennast hästi tunda.
Mul on nii kindel ja turvaline. Mugav ja huvitav.

Ning tegelikult. Paneb see üldse üllatama?

2011-05-14T11:08:00.000+03:00

Kuna ma alustasin aforismide kirjutamist, siis leidub neid siin:
http://anetteaforismid.blogspot.com/

Emadepäev

2011-05-08T10:03:00.002+03:00

Esiteks ma tahaksin väga soovida kõikidele emadele imekaunist emadepäeva, et Teie kõigi südamed oleks soojad ja naeratused laiad.

Minu ema on alati olnud konkreetne, kergelt äkiline, kahe jalaga maa peal inimene.
Seda esimest ja viimast hindan ma eriti kõrgelt.

Täna hommikul kui jalad selga võtsin ning poodi roose ostma läksin, tuli südamesse soe tunne. Mulle meeldib see tunne, mida tunneb mu ema. See on puhas südamlik rõõm.

Seetõttu südamest loodan, et ka Teie ema tunneb puhast südamlikku rõõmu ning teie tänase päeva linnuke läheb kirja.

Björk - Hunter

2011-05-05T20:53:00.000+03:00

2011-04-30T12:37:00.001+03:00

Kui ma eile kassiga õues jalutamas käisin, siis nüüd vannun käsi südamel, et selle hulluga on lausa ohtlik jalutada.

2011-04-27T13:39:00.002+03:00

Ma arvan, et kõige väärtuslikumad küljed on inimeses.. teise inimese ära kuulamine, enda vigade tunnistamine, inimeste ja nende soovide/eelituste aksepteerimine ning olla eelarvamustevaba.

2011-04-23T09:55:00.003+03:00

Helina küsis minult hiljuti, miks ma enam siia ei kirjuta. Minu vastus oli kerge ja hõljuv, 'ma ei tea'. Mida ma siis täpsemalt ei tea?
Ma ei tea mida kirjutada.

Kui ma kurtsin mõned kuud tagasi ja isegi aasta tagasi, et mind ei ole valdanud blogi jaoks inspiratsioon, siis see pole tagasi tulnud. Või on tõesti igal asjal oma aeg?

Nüüd on mind mõtlema pannud, mis on selle põhjustanud. Kas ma olen tõesti nii mugavaks läinud, et keskendun ainult raamatute arvustustele. Raamatute arvustustele, milles ma kiirgan iga kord positiivset hõngu. Küllap vist.
Võibolla kuluks ära suuremat sorti reis, kus saaks enda mõtteid uue kultuuriga täita, et pärast kajastada muljeid ning panna alus puhtale blogi aastale. Alustame puhtalt lehelt.
Kuid miks see on minu jaoks tähtis. Miks on tähtis see sama blogi kuhu ma kirjutan.
Keegi küsis kunagi minult, kas ma ei taha saada kirjanikuks. Kas ma olen sellest üldse mõelnud.
Olen küll mõelnud ja tegelikult palju, kuid ma olen alati arvanud, et ma lihtsalt ei kirjuta nii hästi või ma ei kirjutagi hästi.
Äkki on blogi harjutamiseks? Või ma soovin tutvustada enda omapäraseid huve, mis kõik jooksevad kokku sõnaga Eksootiline.

Keegi ütles jällegi, et mul on mõnusad lühikesed postitused, mille üle omapead hiljem järele mõelda.

Kumb siis jääb? Pikad ja sügavad?! postitused, või lühikesed ja järelemõtleva hõnguga?

2011-04-11T17:25:00.001+03:00

Mul on alati plaanis olnud peale 9ndat klassi enda kooli jääda, kui täna klassiõde rääkis Trefneri humanitaarist, kus põhirõhk on ajalool ja ühiskonnal. See pani mind mõtlema.

2011-04-08T17:14:00.001+03:00

Incubuse uus laulupala:

http://adolescents.enjoyincubus.com/

Koristuspäev

2011-04-08T13:04:00.002+03:00

Ma pean ennast täna kiitma ning pean olema tänulik külalistele, kelle tõttu ma üldse koristamise ette võtsin ja täna endale koolist vaba päeva korraldasin.
Ma koristasin kaks korda elutuba - mu kallis kass on nii karvane ja paks, et tema karvad on isegi minu juustes ja sahtlipõhjadel.
Ning eriti uhke olen ma enda toa üle. Lõpuks ometi võtsin ennast kokku ja puhastasin arvuti tolmust tühjaks, mis koguneb sinna aeg ajalt ja tihedalt.

2011-04-04T22:00:00.001+03:00

Olen mõelnud ja mõelnud. Ning jõudnud selgusele, et minu blogi on arvatavasti kujunenud arvustusteks. Filmidele, inimesele, lihtsatele asjadele ja eelkõige raamatutele. Seetõttu ma väga loodan, et seetõttu minu lugejate arv vähemaks ei lähe:)

Björk - Hyperballad

2011-04-02T12:00:00.001+03:00

Björk, sa lähed mulle aina rohkem korda oma omapärasuse ja eripäraga.

Kevad

2011-04-01T20:29:00.002+03:00

Keegi ei jõua enam ära oodata kaua oodatud kevadet, et võtta vastu kaua oodatud suvi. Kuhu küll jäävad soojad tuuleiilid, metsik päike ja sula? Kuhu küll jäävad kaua oodatud veeujutused?

Ma olen mõistnud, kui väga meeldib mulle minu sünniaasta. Kevad on ärkamisaeg. Inimesed, loomad ja taimed ärkavad talveunest, et avada silmad päikesele ning võtta vastu kaua oodatud päike. Lumi sulab ja vesi voolab. Kuulake ometi veevulinat. Kas mitte Helina ei saanud enda nime veevulina järgi? See on nii pehme ja mõnus. Vaikne veevulin. Nagu ärkamisaeg.
Mulle õudsalt meeldib see kevadine ärkamisaeg. See meeli rahustav mõnus vaatepilt.
Olen hindama hakanud enda sünniaastat ja muide, järgmine nädal on minu juubel. Aga kuhu jääb minu kaua oodatud veevulin, ärkamisaeg, metsik päike? Kuhu jääb Kevad?

Guatemala lummuses

2011-03-25T23:53:00.002+02:00

Minu Guatemala

2011-03-25T22:52:00.006+02:00

Mul hakkab imelik, kui ma mõtlen kõikide oma loetud reisiraamatute peale. Ma olen kõiki nimetanud soojadeks, silmaringi avardavateks ja kiitnud autorit tubli töö eest, millega ta pakkus meile lugejatele tükikest oma elust.
Ning kui ma vaatan enda raamaturiiulis asetsevaid raamatuid, olen enda üle uhke. Ning ma arvan, et põhjusega. Kõik need raamatud on avanenud mulle läbi autori silmade ja hinge, tervitavad mind iga päev oma pilkudega ja iga päevaga olen üha rohkem uhke oma muutuste üle.
Mäletan veel hästi tüdrukut, kes istus iga päev arvutis ja vihkas raamatuid. Ma poleks iialgi uskunud, et täna vaatavad minu riiulil vastu hulk raamatuid, mis on saanud oma koha minu südames.

Guatemala sai koha ka autori südames. Ning ta oli selle ära teeninud. Autor oli selle ära teeninud. Äärmiselt armas, millise südamega oli autor oma mõtted kirja pannud. Ta oli nõus jagama seda tükikest oma südames meiega.
Me tutvusime riigiga nagu Guatemala. Kesk-Ameerikas. Ning ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et keegi meist polnud kuulnud sellisest riigist nagu Guatemala.
Kindlasti väga huvitav raamat. Täis värve nii seest kui väliselt.

Kui ma avastasin Petrone Prindi kodulehelt peatselt ilmuva Guatemala raamatu, olin ma absoluutselt kindel, et ma ei kahetse kui ma selle tundmatu riigi endale avan. Need värvid mis mulle vastu vaatasid olid nii soojad. Mul tekkis kujutluspilt maailma kõige ilusamatest värvidest ning peab tunnistama, et selles riigis neid oli nii nagu ma ette kujutasin. Tollel päeval kui raamat sai endale soetatud ütlesin Eva-Lottale kohvikus, et ma ei suuda uskuda, kui imelisi värve saab üks riik omada. Kohalike käsitöö ja rahvariided, ei saa mainimata jätta loodust, on imelised. Minu arust on inglise keeles ilus sõna, wonderful.
Wonderful oli nii riik, inimesed, rahvariided, raamat, värvid kui ka autori hing, mis ei lase Guatemalal iial kustuda oma südames.

Igas riigis on oma head ja vead, aga alati tuleks pigem keskenduda heale, kuid mitte unustada vead.

Don't Dream It's Over

2011-03-25T14:08:00.000+02:00

Küsimus

2011-03-20T18:39:00.003+02:00

Kas me oleme kunagi mõelnud, et kas meie tahaks kui meie üle naerdakse? Kas meie tahaks olla solvatud kellegi poolt? Ja nii edasi. Ja nii edasi.
Kuid oleme me analüüsinud seda, et me kõik teeme ju seda. Me kõik oleme naernud kellegi üle. Me kõik oleme solvanud kedagi. Me kõik oleme teinud kellelegi liiga. Me kõik oleme midagi teinud, kuid kas me äkki peaks endalt küsima küsimuse: Kas ma tahaks, et mulle nii tehtaks? Ning seejärel teha või hoopis tegemata jätta.

Sellise küsimuse aitas mulle pähe tekitada Susan Boyle, kes rääkis Oprahile oma kiusajatest.

Võibolla me peaksime kõik endale aeg ajalt neid küsimusi esitama? Või pigem seda ainukest küsimust esitama. Või hoopis jätta see esitamata, et mitte jätta maailma üksluiseks. Kahepoolne asi. Küsimuse peaks siiski esitama. Või ei?